Ülihea ja lihtne õunamagustoit. Apple crisp

Apple crisp. Õunakrõpsik

Apple crisp. Õunakrõpsik

Sattusin nädal tagasi telekast vaatama dokumentaali, kus räägiti inimese maitsemeeltest. Nii põnev film kuidas inimesed tunnevad maitseid erinevalt, millest see sõltub, millised maitsed inimestele meeldivad, millised mitte ja teadlastest, kes tegelevad maitsemeele ja maitsete-lõhnade uurimise ja maitsvate aedviljade aretamisega. Seal räägiti naisest, kes kaotas õnnetuse tagajärjel lõhna ja maitsemeele. (Eilses INXS-i dokumentaalis räägiti, et nende solistiga juhtus ka nii). Too naine tahtis saada kokaks, kuid ilma maitsemeeleta on kokkamine võimatu. (Lõhna tundmine on osa maitsemeelest). Õnneks tema aistingud taastusid. Kuid ta rääkis, et kõige rohkem tundis ta puudus lõhnast, mis tuleb magustoidust nimega Apple crisp, kui see ahjust välja võtta. Mind erutas idee lihtsast kodusest magustoidust, mida gurmaan nii innukalt kiitis.

Täna otsustasin selle toidu valmis teha. Apple crispi tehakse igal pool sarnaselt, aga pisikeste erinevustega. Mina vaatasin korraga kahte retsepti: food networkis ja M. Stewardi õunakrõpsikud.

krops1Kõigepealt tükeldasin neli normaalse suurusega poeõuna. Koorimise jätsin ära. Panin õunatükid vormi põhja ja kallasin sinna peale tavalist suhkrut ja kaneeli. Siis riivisin peale ühe apelsini küljest koort. Ärge apelsinikoort ära jätke. Jah, meil müüdavate apelsinide koortes on hunnik keemiat, aga maitse on ikkagi väga hea. Sidrunit mul polnud, see koor jäi ära. Siis pigistasin 1/3 apelsini mahla ja mingi pooliku poolkuivanud sidruni mahla õuntele. Segasin kõik hoolega segamini.

Õunatükkidele peale tuleb too krõpsikuosa. Panin kaussi poolteist tassi nisujahu, soola, tavalist suhkrut ja fariinisuhkrut.

Selgus, et ma pole kunagi elus ostnud muud kui tavalist valget suhkrut. Retseptis oli kirjas, et vaja läheb pruuni suhkrut. Läksin poodi ja vaatasin suhkruriiulit. Ei olnud pakikest sildiga, et tavaline pruun suhkur. Müüdi igasuguseid imeasju. Rafineerimata roosuhkur, kus korjajatele maksti normaalset palka ja muud imevigurid. Sõna “fariinisuhkur” kõlas kuidagi koduselt. Tõin pakikese koju, pool kilo 1.19. Kui paki lahti tegin, sain kohe lõhnapahvaku näkku – väga eksootiline. Sildil seisis, et tegemist on roosuhkruga, millele on lisatud roosiirupit. Nüüd ma siis tean, mis asi on fariiinisuhkur – selline pruun märjavõitu äkilise maitsega magus aine. Võimalik, et pruun suhkur siiski tähendas rafineerimata roosuhkrut.

Segasin jahu suhkrutega segamini ja lisasin sellele pool pakki võid. Nüüd võtsin noa ja tükeldasin võid selles massis tükikesteks. Siis lisasin segule kaerahelbeid. Retseptis oli kirjas, et tuleks panna tavalisi kaerahelbeid, mitte kiirkaerahelbeid, aga ma panin ikka kiirkaerakaid. Nüüd läksin segule kätega kallale ja mässasin nii kaua kuni kõik tundus segunenud ja ühlane. Laotasin kätega tekkinud värgi õunatükkidele ja lükkasin tunniks ajaks ahju. Üritasin gaasileeki mitte väga suureks lasta.

Kolmveerand tunni pärast võtsin välja. Mingis retseptis kirjutas, et kui pealt mullitab, on valmis. Mul mullitas külgedelt. Ma tahtsin teda! Kirglikult! Mm, milline lõhn.

Ma ei ole kunagi elus sellist maitserikast magustoitu saanud. Tõesõna, imeline! Lapsele ka maitseb. Kuskil soovitas, et võib jäätisega ka süüa. Mul jäätist ei olnud, kuid vaniljejäätisega oleks vast veel imelisem ja jätkuks kauemaks. Kuid ka ilma jäätiseta on tõeline maitselamus eksootiliste nüanssidega. Kindlasti teen teine kord veel. Untsu seda küll keerata ei saa.

%d bloggers like this: