Selline öö juba ei unune! Miks Printsess enam oma meestest ei kirjuta?

Ma ei ole oma blogis kunagi isiklikest seksikogemustest rääkinud. Teiste omadest ka mitte. Sõbrannaga võin ma küll väga intiimseid voodikogemuste üksikasju arutada, kuid ka siis jääb alati midagi, mida ei saa rääkida. Võimalik, et elu on õpetanud kui palju saab teistele usaldada enne kui endale suuga suure haua oled kaevanud. Tundub, et isegi Printsessiga on midagi juhtunud, sest ta kirjutab harva ja kuivalt. Umbes nagu oleks nunnakloostrisse elama läinud ja iga kord kui sõna “seks” ütleb, järgneb kolm päeva külmas vee ja leiva peal.

Nii, nüüd vist peaks piisavalt palju esimeses lõigus teksti olema, et ma saaks kirjutada teemal millel ma tegelikult kirjutada tahtsin.

Mis värk nende praeguse aja eesti blogijatega on? Jääb mulje, et nad üldse pole kuulnud ühestki blogimise ehk ajakirjanduse reeglist.

Ajakirjanduse reegel number üks: jutu pealkiri peab huvitav olema. Keegi ei kliki juttu, mille pealkiri neid ei huvita. Minu praeguse jutu pealkiri on peaaegu hea näide, sest sisaldab kahte müüvat asja – tuntud inimene/blogija ja seks. Halb on see, et mul ei ole plaanis pealkirjas lubatud teemat arutada😀 Kuid mida mõtleb inimene, kes paneb oma postituse pealkirjaks Ashley no.1 või mingi muu ingliskeelse lameduse, kui ta tegelikult kavatseb kirjutada eesti keeles? Hästi – ingliskeelne roppus sobib postituse pealkirjaks ka, sest inimene ropendab siis, kui ta on närvis ja kui inimene on närvis, kaovad tal blokid pealt ja postitus tuleb mahlakas ja emotsionaalne. Mahlad müüvad!

Kui nüüd tagasi minna tolle kena postituse juurde “Ashley no.1”, siis riiderist näeb jutu esimesi lauseid, mis ütlevad, et blogija kavatseb kirjutada mingist igavast riideid müüvast netipoest. Enamus kahtlase nimega netipoode müüvad kallimalt edasi odavaid hiina kaltse, peab ikka ülinaiivne olema, kui kellegi blogija kiidulaul neid ostma paneks. Kuid siit tulebki reegel number kaks: jutu esimene lõik ei tohi olla igav.

Ülejäänud reeglid on juba hoopis keerulisemad ja ebakindlamad. Lahedat ja loomingulist kirjutamisstiili saab õppida, aga loomulik anne (ja ümbritsev värvikas keelekasutus) ei tee halba. Loomulikult kirjutamisandele aitab kaasa kui palju eestikeelset ilukirjandust lugeda. Paha ei teeks ka ise ilukirjandust kirjutada proovida.

Kuidas teha kindlaks, et blogija ei oska kirjutada mitte üheski keeles? Väga lihtne – ta üritab blogida korraga nii eesti kui inglise keeles. Ma ei hakka kedagi linkima, aga kindlasti olete näinud postitusi, mis koosnevad viiest reast eestikeelsest ja viiest reast ingliskeelsest jutust. Ma ei tea millega need inimesed endale kahes keeles postitamist põhjendavad, aga fakt on see, et mõlemas keeles ei sisalda need viis rida mitte midagi huvitavat. Tegemist on tüüpiliste tänapäeva noortega, kes räägivad eesti-inglise segakeeles. Kõik emakeeles ettetulevad probleemid lahendavad nad inglise keelega: emakeelne sõna ei meenu, väljendit ei suuda meenutada, lauseehitus tundub lombakas.

Ma ei ole eriline eesti keele patrioot ja ma ei viitsi nutta, et see keel vaikselt ära sureb, aga mul on kahju noortest iniimestest, kes väljendavad ennast keeles, mis näitab nende tugevaid hariduse  puudujääke.  Inimene, kes emakeelt ei oska, ei oska kõrgtasemel ka ühtegi teist keelt. Tore, et need inimesed kirjutada üritavad, aga kurb, et nad seda lasteaialapse tasemel teevad. Kirjutagu siis vähemalt oma suhetest ja seksist, kui midagi diipi ei suuda panna ja keelt eriti ei valda!

Ahjaa, öösel ma magasin. Üksinda. Vaatasin kummalist unenägu kuidas ma Tallinnas maa alt trühvlid leidsin.

Rohkem kirglikke postitusi!

47 thoughts on “Selline öö juba ei unune! Miks Printsess enam oma meestest ei kirjuta?

  1. Printsess 26. jaanuar 2015, 18:01

    Oi, oi, mis postitus😀 Kuid vastus sinu küsimusele on lihtne: sest ma ei seksigi enam eriti – ehk siis ma olen sellest natuke võõrdunud. Kuid eks kõigel siin elus on oma põhjused, nunnakloostrisse elama pole läinud ega kavatse ka😀

    Like

  2. Kaur 26. jaanuar 2015, 18:28

    Aga MIKS sa, inimene, võrdled blogimist ajakirjandusega? Blogi on päevik. See ei pea olema huvitav. See ei pea olema lugema kutsuv. See ei pea olema korrektses ega heas keeles. See ei pea vastama mingitele reeglitele. See ei pea kirjutama sellest, mida sina lugeda tahad – see peab kirjutama sellest, mida päevikupidaja tahab kirjutada. Sest see on päevik!

    Kui sa pead silmas kodanikuajakirjandust, siis, see on teine asi.

    Like

    • Manjana 26. jaanuar 2015, 18:36

      Avalik blogi ongi ajakirjandus ja inimesed peavad arvestama erinevate reeglitega, mis internetti postitamisel kehtivad. Näiteks mul on siin üks lehekülg – lugemispäevik – parooliga. Vot seda lehekülge ma ei tahagi kellelegi näidata, aga samas on seda mugav internetis hoida, ehk see on nn. päevik. Aga ma arvestan sellega, et tegelikult võivad kõik piisavalt osavad soovijad seda lugeda. Kui inimene väidab, et ta peab avalikku päevikut, aga teda ei huvita, kas seda keegi loeb või mitte, siis ta kas petab ennast või ta ei tea, mis asi on internet.

      Need mitmekeelsed tahavad hullusti et neid loetaks. Nende tegelik vabandus ingliskeelseks blogimiseks on lugejaskonna suurendamine üle kogu maailma🙂

      Like

      • Kaur 26. jaanuar 2015, 19:10

        Avalik blogi on avalik blogi. Osad neist blogidest tõesti tahavad olla ajakirjandus. Osad ei taha. Sina aga paned nad kõik ühte potti ja rakendad neile samu reegleid.

        Mul on mitu blogi, mu isiklik on näiteks kurinurm.blogspot.com. See on kuidagi blog.tr.ee-sse sattunud ja ma olen teda sealt välja puksinud ja siis on ta seal jälle tagasi. Mind ei häiri, kui seda loetakse. Aga ma ka ei kirjuta nii ega selleks, et teda loetaks. See on lihtsalt päevik – mida ma ei peida, aga ka mitte rohkemat.

        Sõprade blogid on enamasti samasugused. Kõigile avatud, aga üldsusele igavad. Ma ütleks, et ka sinu blogi on samasugune. Kui sa tahaks popp olla, siis sa kirjutaks ilmselt teisiti. Rohkem, päevakajalisemalt, kepikate pealkirjadega jne. Aga sa ei taha – ja ei kirjuta. QED.

        Like

        • Manjana 26. jaanuar 2015, 19:53

          Vaatasin Su kurinurme. Inimene ei kommi, kui talle midagi isiklikult ei mõju. Eriti vahva, kui mõjub läbi alateadvuse – ehk inimene ise ei teagi, et see teda enda juures häirida võiks. Jah, ka sina tahaksid paremini end eesti keeles väljendada osata, aga samas see sind otseselt ei häiri ka, kuna arvad, et pole paremaks suuteline. Sa arvad, et erinevate omadussõnade lisamine võiks su teksti kuidagi imelikult lilleliseks muuta ja siis selgub see su pehmem sisemus, mida hoolega varjad, kuna arvad, et mees peab olema konkreetne ja range. Mees, kes kasutab liiga palju sõnu võib ju kogemata midagi rumalat öelda. Tegelikult on sul lootust paremaks eneseväljenduseks küll ja rohkem. Selliseks, mida tahaksid ka ise hiljem üle lugeda.

          Kas on veel soovi kodupsühholoogia järgi?😛

          Like

        • Kaur 27. jaanuar 2015, 01:53

          Ikka on soovi🙂 Vaata siis laste oma kah – http://iiida.blogspot.com/. Ja reisikirjad on mul näiteks https://sites.google.com/site/kurinurm/matkad-ja-ronimised/lenin-2014.

          Ja just mina oma blogi üle loengi – et teada saada, mitu korda ma olen Tartu maratonil käinud või kas me ikka käisime eelmisel Robotexil kah või kui väike see kass kevadel täpselt oligi…

          Aga tegelikult olen ma sinu sissekandega nõus. Kirjutajad, kes tõesti tahavad popid ja loetavad olla, võiks ajakirjanduse A&O endale selgeks teha küll.

          Like

        • Manjana 27. jaanuar 2015, 14:22

          Sul on eraldi blogi, kuhu sa kirjutad lastega seotud tegevustest ja postitad nende pilte :O Siin on tõesti mingi küsimus peidus, aga kuna ma sind päriselt ei tea, siis ma ei tea, mis sind nii kummaliselt käituma paneb. Pakun, et sul oli laste saamisega mingi probleem või nendega suhtlemisega hiljem.
          Üldjuhul on inimesel eriline vaimustutus oma esimesest titest ja siis on vaja maailmale rääkida kui nummi see on ja armsalt roheline on ta kaka, hiljem kiljumise vajadus kaob ja veel hiljem pole eriti eetiline teisest inimesest avallikult kirjutada.

          Like

  3. Manjana 26. jaanuar 2015, 18:29

    Vabandust, Printsess, et ma sind julmalt ära kasutasin🙂
    Samas kena, et Sa vastasidki, nüüd saavad huvitatud inimesed ikkagi vastuse kätte, aitäh!

    Like

    • Kaur 26. jaanuar 2015, 19:11

      Printsess kui grafomaan on ju ise pikalt kirjutanud, miks ta enam pikalt ei kirjuta.

      Like

  4. Maria 26. jaanuar 2015, 19:41

    Aga kui blogijal on juba ka võõrkeelne lugejaskond, siis kumb on nõmedam – kas see, et tal on suva, kas nood ka temast aru saavad (sest ta on ju siiski eestlane ja kes siis ikka võõras keeles internetti kirjutab?!), või see, kui ta arvestab ka mitte-eestlastega ja oma jutust ingliskeelse kokkuvõtte teeb? Sellega olen nõus, et kui juba kirjutada, siis hästi ja ilma vigadeta.
    Ise blogin ainult enda jaoks, st mul on kinnine blogi. Varem oli avalik, aga siis läksid postitused isiklikumaks ja ei soovinud endast nii palju jagada. Ei pidanud end veebiajakirjanikuks, tahtsin vaid sõpradele-tuttavatele natuke rohkem oma maailma näidata.

    Like

    • Manjana 26. jaanuar 2015, 19:59

      Kinnise blogi puhul on tõesti ükstaspuha, kuna seda loeb ainult kinnine ringkond inimesi. Avaliku blogi puhul tuleb arvestada, et loevad nii võõrad kui pooltuttavad ja kui blogija paistab natukenegi lugejast rumalam, tullakse talle kallale.

      Like

  5. miiu 27. jaanuar 2015, 00:34

    ma olen sellesama teema peale palju mõelnud, sest millegipärast on säärane kakskeelne blogi paljude jaoks hirmus provokatiivne. “kah mul suurilmadaam”, mõtlevad nemad, aga mina mõtlen: kui mul on vanadest aegadest (kui kirjutasin vaid inglise keeles, et vana elu välismaal saaks minu uue eluga kodumaal kursis olla) peotäis armsaid lugejaid… kas ma peaksin nüüd, kui blogi on suurem ja rohkematele inimestele (kaaskodanikele) tuntud, neile algsetele lugejatele keskmist sõrme näitama ja populaarsuse ja “kodukootuse” huvides emakeeli kirjutama? arutlegem, palun!

    Like

    • Manjana 27. jaanuar 2015, 01:07

      Mina olen sattunud nendele kakskeelsetele blogidele, kus tõesti ongi mõlemas keeles umbes kolm lauset teemal, et täna oli külm ilm, ostsin jope.

      Mõned inimesed kirjutavad erinevad postitused erinevas keeles. Näiteks Evelin Diipist kirjutab vahepeal norra keeles vms. Pikad postitused, kus on mingi sisu ka ja näha, et inimene oskab kirjutada ja ennast väljendada. Ma ei pea teda norra keele oskamise pärast halvemaks, vaid vastupidi – paremaks – ta oskab erilist keelt, mida mina ei oska ja suudab end väljendada, ma ei tea kas ta vigu teeb või mitte. Inglise keelt oskavad ju paljud, sellega eputada pole võimalik.

      Ma olen ka päriselus päris hea lobamokk ja pean ennast kirjutades tagasi hoidma, et kole pikalt heietama ei kukuks. Kuid ma jään ka päriselus kohe vait, kui ma näen, et inimene, kellele ma räägin, teda ei huvita mu jutt. Olen püüdnud ka päriselus oma sõnavara ja lauseehitust nii sättida, et inimesi huvitaks, mida ma räägin (kätega vehkimine ja muu kehakeel lisaks). See kõik arendab väljendusoskust. Täpselt sama üritan ma kirjutades.

      See postitus algas hästi lamedalt, et siia lugema meelitada ka pisut pealiskaudsemaid inimesi. See postitus on kirjutatud provokatiivselt ja väljakutsuvalt, et inimesi mõtlema panna. Panna inimesi mõtlema teemal “Kas ma kasutan keelt nagu mina tahan, või kasutab keel mind.”

      Like

      • miiu 27. jaanuar 2015, 01:16

        novot, ei teagi nüüd – kas ja kuidas siis tohib kirjutada kahes keeles? kas ja kuidas tohib üleüldse blogida? minu (kakskeelne) blogi on kahtlemata pigem see “jopeblogi”, kuigi siiski mitte päris nõnda pealiskaudne (või vähemalt mulle meeldib nii mõelda). mina näiteks ei soovi ei ühes ega mitmes keeles lugeda eksistentsiaalseid heietusi ja pikki ning närvilisi (ühiskonna)kriitilisi rant’e. tahan internetti ja blogisid rullides ammutada inspiratsiooni ja rõõmu, vaadata ilusaid pilte ja lugeda õnnelike inimeste igapäevaeludest. kõige muu jaoks on mul lae all mu armas raamaturiiul…🙂 tagasihoidlik tähelepanek: diipis on eveliis!

        Like

        • Manjana 27. jaanuar 2015, 14:08

          tohib ikka igat moodi blogida, see postitus polnudki mingi keelamise-käskimise jaoks, pigem nagu soe soovitus, sest mingi hetk tuleb päris eluga ju ka harjuda, põhikool ei kesta igavesti. ega sa ometi ei usu, et nood naeratavate pitidega inimesed ongi õnnelikud?

          Like

        • miiu 27. jaanuar 2015, 14:23

          võtsid mu sõnatuks – ma ei oska selle peale mitte midagi kosta. elada elu eeldades, et naeratused ja õnn on fassaad… see kõlab nukralt. minu jaoks on kõige jäledam asi siin ilmas tänamatus ja pidevalt kärnas kärsad – väikestest asjadest ja elu ilust tuleb osata rõõmu tunda ja seda tuleb osata väljendada. vahet pole, kas blogides või tänaval võõrastele naeratades. kibestunud sapioksendajate ja “põhikooliõpilaste” vahele jääb veel päris palju varjundeid, muidugi…🙂

          Like

        • Manjana 27. jaanuar 2015, 14:25

          Mingid targad on öelnud, et inimene ei tea mis on hea, kui pole halba proovinud. Naeratuse tagant inimese kurva tuju nägemiseks on elukogemust vaja. nagu ka kurbuse peitmiseks naeratuse taha.

          Like

        • miiu 27. jaanuar 2015, 14:29

          eranditult kõik inimesed saavad oma elus halba proovida – selleks ei pea eriline tark olema, et mõista, et igaühel on oma hingevalu ja argiraskused. õnnelik ja naeratav võib sellele vaatamata olla – see on sellesama tänulikkuse ja ressursside suunamise küsimus. noh, et… kui ma internetti ainult irinat ja hülgehala postitan, ei tee see minust ju kuidagi tõelisemat, rohkem “päris” inimest, vaid lihtsalt… iriseja🙂

          Like

        • Manjana 27. jaanuar 2015, 14:43

          Nüüd me jõudsime oma aruteluga mingisse kummalisse äärmusesse, ma ei teagi kuidas nii läks🙂

          Like

        • miiu 27. jaanuar 2015, 14:47

          kindlalt minu viga – ma olen hormonaalne.😀 mind isiklikult on palju süüdistatud blogis “ideaalse fassaadi loomises” ja ma ei ole päris kindel, kas mul on madalad standardid või olen ullike, aga p*rsse, ma ju OLENGI õnnelik…😀

          Like

  6. Rents 27. jaanuar 2015, 05:31

    A vat mulle just meeldib see, et mul on teatav püsilugejaskond, keda võib omamoodi tuttavateks pidada ja ei lenda mingid lambikad lihtsalt kutsuva pealkirja peale kohale – hea rahulik niimoodi omaette olla, ilma mingite intriigi otsivate põhupeadeta. Panen pealkirjaks kasvõi “jahukaste” ja kirjutan nii igavalt, kui parajasti tuju on.

    Like

    • Manjana 27. jaanuar 2015, 14:03

      Rents, sina ja omaette, sul on ikka ka luulud🙂 Sul, jah, kommivad omad joped, aga loeb sind terve perekool😀

      Like

      • Rents 28. jaanuar 2015, 05:13

        No lugegu terviseks, aga kirjutan ma ikka oma Ideaalsele Lugejale*, mitte ei disaini oma blogi võimalikult paljudele meelepäraseks. Minu eesmärgiks pole blogi pealt teenida (ei asjades ega rahas), nii et pole otsest vajadust lugejanumbreid (kunstlikult, kui tegu on lugejatega, kes eksitava reklaami peale kohale lendavad) kõrgeks ajada. Arvan, et sinu A&O ongi oluline ainult neile inimestele, kelle sisemisteks motivaatoriteks on kas au ja kuulsus ja/või suured rahanumbrid. Neile, kes tahavad lihtsalt vahel mõnda nalja jagada või end välja elada või naudivad omaenese sõnade kõla, pole vahet, kas loeb viis või 5000, peaasi, et keegi neist vahel kaasa naerab.

        * Metatasandile laskudes võiks muidugi öelda, et kui on kirjandusteoreetiline taust taga, on üsna ebatõenäoline, et see oma loomingut üldse ei mõjutaks, kindlasti analüüsin rohkem ja on mõned otsused natuke läbimõeldumad, sh ka otsus mitte end “müüki panna”. Ühel hetkel ikka mõtled, kui suur selle minu implied readeri ja reaalse lugeja vahe on – kohati on nende kahe vahel ikka suuremat sorti kraav, ma saan sellsest aru. Aga hetkel on kirjutamine minu jaoks suuresti meditatiivne tegevus, “müüva” pläusti kirjutamine seda ei oleks. Usun, et paljud blogijad teavad, mis müüks, lihtsalt ignovad seda, sest esmalt kirjutatakse iseendale ja alles seejärel kõigile teistele. Mis ei tähenda, et teised olulised ei oleks.

        Like

        • nodsu 28. jaanuar 2015, 05:40

          just täpselt – ma kirjutan samuti “ideaalsele lugejale”. või siis selleks, et mingi omaenda teema iseendast väljapoole asetada ja seda kolmanda isiku perspektiivist vaadata. selle viimase asja ajaks ka päevik ära, aga mul on klassikalist omaette-päevikut alati olnud raske kirjutada – on tunne, nagu räägiks tühjas toas omaette kõva häälega. isegi vähesed lugejad, isegi hüpoteetilised lugejad aitavad seda tühja toa tunnet vähendada – blogipostitus on selles mõttes ka nagu kiri pudelis.

          Like

        • Manjana 28. jaanuar 2015, 13:27

          Jah, Rents, sa oled nummi-kiisu, isegi metatasandil. seda au-kuulsuse ja raha juttu olen ma su blogst juba mitu korda lugenud. mis värk sul sellega on? et südametunnistus nõuab uhke ja vaese mängimist, aga aeg-ajalt ajavad rahatud “intelligendid” närvi?

          sa ju said aru, et ma ei kirjutanud seda postitust teemal, et saagem nüüd kuulsaks ja kirjutagem seksist? su blogipostitused vastavad täpselt nendele nõudmistele, mis ma siin postituses esitasin. mu kodukootud psühholoog on hämmeldunud, et mis kärbes sind hammustas?

          Like

  7. nodsu 27. jaanuar 2015, 18:59

    Ka mul on oma blogiga see tunne, et kes tahab, see loeb (suurem osa ongi päriselu-tuttavad, kes tahavad lihtsalt teada, kuidas mul läheb), kui ei meeldi, ärgu lugegu: asjaolu, et see on avalik, ei kohusta kedagi lugema. Ja ega keegi selle peale kurjustama küll ei ole hakanud. Võib-olla olen ma kurjustajate jaoks kohe eriti igav – no ja tore siis ju, et ma just nende jaoks igav olen, keda tahakski eemal hoida. Selektiivne igavus töötab lugejaskonna kujundamisel vaata et täpsemalt kui paroolijagamine.

    Like

    • Manjana 27. jaanuar 2015, 19:18

      Kas sa paneksid oma blogisse endast aktipildi, kehva pildistaja poolt tehtud? Ma millegipärast arvan, et ei pane, sa oled ju intelligentne inimene, arvab Kaur ja ma olen nõus😛

      Minu arvates on põhikoolitasemel keeleoskusega blogimine sama kui internetti avalikult pornoselfi postitamine.

      Nii, nüüd sai eriti värviline näide leitud. Ma olen endaga nii rahul😀 Huvitav, miks on inimestele vaja nii palju näiteid tuua? Nende omas emakeeles. Miks inimesed ei taha nõustuda väitega, et kui ei ole väga rumal inimene, siis pole vaja ka endast kirjaoskamatut muljet jätta? Eriti riigis, kus Eesti Keel on Nii Tähtis. Jah, ma tean, et ainult siinelavad mitte-eestlased peavad eesti keelt oskama, aga eestlased ise tehku oma keelega mida tahavad … kui tahavad.

      Like

      • Rents 28. jaanuar 2015, 05:23

        Noh, alles hiljuti üks mu blogirollis pani oma blogisse minu jaoks igasuguse kunstilise väärtuseta aktifoto. Mina ei hakanud midagi ütlema, tänapäev ongi ometi sihuke, et kunst on kunstis kunsti näha.

        Ja põhikooli keeletasemega blogijatega on see, et need inimesed ei saa ise aru, MILLINE tülgastus (kui Mallu sõnu kasutada) teisi inimesi seda lugedes valdab. Dunning-Krugeri efekt oma täies ilus.

        Like

      • Morgie 3. veebruar 2015, 10:26

        Ilmselt pole palju näiteid tuua vaja inimestele, vaid see on su enda vajadus. Sest sa arvad, et inimesed ei saa sinust aru, kui nad pole sinuga nõus.
        Tegelt ma saan aru, aga ei ole nõus. Ma ei usu sellesse. Ei pealkiri ega esimene lõik ei ole määravad vaid miski muu. Ka avatud blogi (mis ei võrdu tingimata avaliku blogiga) olemasolu ei tähenda, et inimesele on eluoluline, et kõik teda loeksid.

        See selleks; ka mind ärritavad ja mulle paistavad suisa rumalad need blogid, kus kirjutatakse kahes keeles läbisegamini; vajadusest oma jutt tõlkida võin ma veel aru saada, aga mitte sellest, kus üldiselt eestikeelse teksti sisse pikitakse nigu mustab väljendeid oosõm, rändom, jne. Tahetakse popid ja noortepärased olla ve?
        Aga isegi see on andeksantav, kui vaid EI JOONITAKS TEKSTI KESKELE!
        MAI VÕI! HORROR! MIS INIMESED NEED ON, KES JOONIVAD TEKSTI KESKELE?
        Iga kord mõne keskele joonitud tekstiga blogi peale sattudes tekib mul tahtmine supikulbiga silmad peast koukida, tänan linkimast.

        Like

    • Kaur 27. jaanuar 2015, 19:52

      “Selektiivne igavus töötab lugejaskonna kujundamisel vaata et täpsemalt kui paroolijagamine.” – no just, seda ma ju ütlen, et Nodsu sõnastab kõik asjad täpselt ja lühidalt ära! (Aga mul on hea meel, et seda sissekannet keegi ikkagi luges, mis muidugi taas tõendab _sinu_ sissekannet.)

      Muljest. Blogi jätab nkn inimesest ebatõese mulje. Minu tite-blogi jätab must mulje kui heast lapsevanemast (nii on mulle öeldud), mu enda blogi jätab mulje kui sportlasest (nii on mulle öeldud). Mõlemad on valed. Ilublogi jätab kirjutajast lolli mulje sõltumata sellest, mihukest keelt seal kasutatakse. Feminismi või poliitika või majanduse teemal kirjutamine jätab inimesest halva mulje kõikide nende jaoks, kes kirjutaja vaateid ei jaga. Jne. Nii et avaliku päeviku pidamine on igal juhul endast mingi kuvandi loomine – ja ühtlasi on see deklaratsioon, et kirjutajat ei morjenda selle kuvandi negatiivne pool. Viletsa keele kasutamine on samasugune deklaratsioon. “Haters gonna hate” ja keelepeded käigu kus kurat.

      Like

  8. Manjana 27. jaanuar 2015, 19:24

    Ahjaa, see jutt, et kirjutan avalikku veebi blogi, et tuttavatele rääkida kuidas mul läheb. Selle jaoks on ju feissbuuk. Kui nii suur vajadus on tuttavaid kursis hoida, siis soovitan Feissi, ausalt, väga mugav keskkond🙂 Kui ma kunagi blogima hakkasin, siis FB-d polnud ja kui tuli, lõpetasid paljud inimesed blogimise ära.

    Like

    • Kaur 27. jaanuar 2015, 19:56

      Ee… miks sa siis blogid, kui FB olemas on? Ma nüüd segaduses😦

      Like

      • Manjana 27. jaanuar 2015, 20:28

        Mu jaoks väga suurt vahet pole, kas ma kirjutan tuttavatele või võõrastele, nagu tüüpiline ekstrovert ei räägi ma isiklikke asju kellelegi😀 Kõik, mis ma kuhugi kirjutan, peaks välja kannatama ka õhtulehe esikaane. Elu õpetab. Aga feissi ei saa ju pikalt kirjutada, või noh saab, aga ma ei taha. Parem kirjutan siis juba korralikult lahti, blogisse. Ma isegi ei jaga omi enamusi postitusi feisis: need, kes ise siin ei käi, neil polegi vaja teada.

        Like

    • lendav 27. jaanuar 2015, 20:28

      Ma ei salli feissbuuki eriti. On küll konto olemas, aga… Liiga palju vahtu ja reklaami. Formaat ka meeldib vähem, kui blogil. Pealegi ei ole osadel inimestel, kellega sidet hoida soovin, fb kontot. Pean blogi, mille nimi võiks vabalt olla “Kiri sõbrannale”. Püüan seda kirjutada nii, et poleks väga piinlik, kui mõni võõras sinna satub, aga laia tuntust ei otsi. Samas olen leidnud mõne hea tuttava just niiviisi blogimaalima kaudu, täiesti võõras inimene on omaks ja sõbraks saanud. Päris sõbraks reaalmaailmas.

      Aga jah, ühinen Kauri küsimusega, miks Sina blogid?

      Like

      • Manjana 27. jaanuar 2015, 20:33

        miks ma blogin? sest enamuse ajast olen ma üksinda kodus ja tahaks kellelegi midagi rääkida. kui paar kord nädalas inimesi näen, siis ega nad ei ole ju nõus tundidekaupa mu loba kuulama. pealegi eelistavad inimesed kuulamisele pigem rääkimist. ma tahan ka rääkida ja avalikus blogis on hulk inimesi, kes on huvitatud kogu teksti läbi lugema. tänud teile, lugejad!

        Like

        • Kaur 27. jaanuar 2015, 22:19

          Ma tegelt püüdsin viidata vastuolule, et sa ütled “blogimine on ajakirjandus, tehtagu seda hästi” ja samal ajal pead ise samasugust suva-blogi.

          Like

    • Morgie 3. veebruar 2015, 10:34

      FB-s on väga palju müra. Nagu tänaval oleks.

      Like

  9. Rents 28. jaanuar 2015, 19:51

    No vot, sa oled siis ikkagi valesti aru saanud kõigist mu väljaütlemistest (ja ilmselt siis ka kõik teised, sest olen sama seisukohta mujalt ka kuulnud, järelikult on ikka probleem eneseväljendusoskusega) – mul ei ole raha vastu midagi, raha on üks tore asi ja mingeid oma oskusi müüme me kõik. Uhkus pole ka reklaamist keeldumises esmane (kuigi häbi oleks küll mingeid kaltse reklaamida, kui ise tean, et sitt firma, aga ma ei eelda, et teistel peaks olema), vaid kui ma ütlen, et blogimine on meditatiivne tegevus, siis ma mõtlen, et see on miski, mida ma teen, et mul endal oleks hea. Nagu sport või raamatulugemine – kui ma teeks seda kellegi teise seatud tingimustel (ja töölised teevad tööd tööandja tingimustel), ei oleks see enam sugugi nii hea. Vaevalt ma tahaks trennis käia, kui keegi ütleks, et ma maksan sulle selle eest, aga nüüd kannad meie firma logoga särki ja karjud vähemalt korra nädalas seinalt alla, et meie suitsud on kõige paremad (heh, pm tippsportlase elu vist selline on). Hobiga tegeledes tahad lihtsalt hobiga tegeleda, mitte mõelda sellele, kas sa vastad nüüd kellegi teise standarditele. See ei tähenda, et ma ei võiks end prostitueerida palju kulub, kui me mõnest teisest valdkonnast räägime.

    + Tegelikult ma enda meelest üldse ei tülitsenud siin blogisabas kellegagi, vaid lihtsalt avaldasin mõtteid etteantud teemal. Mulle meeldib arutleda, tore, kui saab seda väljaspool oma blogi teha. (Peaks vist minema ja tegema feminismigruppi teema “Kas te ka märkate igapäevaselt, et kui mehed mõtteid avaldavad, siis leitakse, et nad avaldavad mõtteid, aga kui naised seda teevad, on üldine seisukoht, et nad agressiivsed, vaidlevad ja ilmselgelt on neid mingi kärbes hammustanud, näiteks on PMS vms.”)

    Loogiline, et mulle on kirjandusteadus lähem, kui ajakirjandus, aga minu meelest on Eesti ajakirjanduse üks suur viga see, et juba koolis pannakse rõhku eelkõige sellele, et müüks, mitte et oleks päriselt hea ja uuriv ajakirjandus. Ja noh, neid reegleid, mida mina järgin, järgin ma intuitiivselt, ja kui pole tuju, ei järgi üldse. Olgem ausad, piisavalt on inimesi, kes iga kord, kui mu järjekordset trennipostitust loevad, hakkavad voodoonukule nõelu sisse ajama. Aga vaba ühiskonna liikmena toetan ma tuliselt enda õigust teha ka igavaid trennipostitusi, sest ma ei viitsi teha eraldi kinnist blogi, et oleks hea iseenda arengut hinnata. Ja kasvõi Kauri õigust kirjutada oma laste arengust, et hiljem oleks hea vaadata, millal miski toimus, ja toetan ka seda õigust kirjutada internetti. Mina ei paneks oma laste pilte üles, aga kuni ta alastipilte sinna ei pane, on ju kõik okei. Ja see, et keegi teda ei loe (sorry, Kaur, kindlasti vahel mõni loeb), ei ole üldse oluline, kui see teda ei häiri. Saan sinu poindist aru, need, kes igapäevaselt kirjutavad “mis ma siis tegin täna ää? läksin koolist koju, sõin, siis magasin natuke ja siis vaatasin telkut ja saigi nagu päev läbi”, TAHAKSID ilmselt rohkem klikke. Aga siin on su nõuandest rohkem kahju kui kasu, sest kui sellised loevad, et ahjaa, rohkem intriigi, on tulemuseks hoopis Inno ja Irja uus mantlipärija ja siis (hauahäälega) on see sinu südametunnistusel, naine. Stiili sihukesed ju ometi parandada ei oska.

    (Panin eraldi, sest nii megapikaks sai see kommentaar. Näha vist, et ma olen pidanud päev otsa vait olema täna.)

    Like

    • Manjana 28. jaanuar 2015, 20:35

      Ma loen igasuguseid trenniblogisid. noh, ma trenni teha ei viitsi ja siis vähemalt loen kuidas teised teevad. Nagu ma natuke trenni teeks, ma kindlalt blogiks sellest pikemalt kui trenniks aega läks😀

      + muarust me ka ei tülitse. nagu ma juba kaurile kirjutasin, siis inimene kommib, kui miski puudutab. üritasin välja mõelda, mis sind puudutas. sul pole väga lühikesed postitused kehvemapoolses keeles. inglise keelt sa ka eriti ei kasuta. (su leivanumber on hoopis prantsuse keelega eputada :D). ju siis puudutas see reklaamiasi või mingi varjatud alakas.

      aga inno-irjast on täiesti puudus ju! praegused säravad blogitähed (Mallukas, Merje) näevad umbes täpselt oma nabani ja tuntud inimeste nabaaugus kollide otsimine neid üldse ei huvita. TippjaTäpp üritavad, aga annet ei ole ja nüüd said veel lapse ka (jah, ma tean, lugesin pealkirju). No ei ole suurilmadaami mõõtu blogijaid, kelle südame oleks mõni kuulsus tuhandeks tüksiks rebinud. Eesti blogimaastik on sama mudane ja udune nagu meie riikki. Nihilist üritab, aga labasust jääb väheseks. Närused siidkinnastes intelligendid!

      Like

      • Rents 28. jaanuar 2015, 23:41

        Mind puudutas tegelikult üks väga pisike jupike – “blogimise ehk ajakirjanduse reeglid”. Minu jaoks ei tähenda see, et Eesti ajakirjandus blogidest pidevalt varastab veel sugugi seda, et blogi ajakirjandus oleks. Kohtuvaidlused on pigem viinud järelduseni, et seda võib ilukirjanduse alla liigitada. Ajakirjandusega on minu jaoks tegu siiski väga konkreetsetel juhtudel, kui keegi tõesti üritab mingit teemat uurida või mõni neiu teeb pm üksi naistelehte.

        Ja teiseks mulle lihtsalt meeldib arutleda teemal “mis see blogimine õige on ja miks te, egomaniakid, seda üldse teete?”

        Like

      • Rents 29. jaanuar 2015, 00:17

        Pm sama mõtet on just väljendanud ka Katjonok ja mõne aja eest Marina:
        http://www.katjonok.com/2015/01/liblikaefekt.html

        Like

        • Manjana 29. jaanuar 2015, 00:35

          katjonokit lugesin ja isegi kommisin. tal läks mu kommi peale kohe pilt eest ära ja siis ta ei saanud aru, mida ma talle kirjutasin. ma nii hoolega püüdsin lihtsalt väljenduda. pole kindel, et liigkergelt erutuvad inimesed ikka peaksid võõrastel inimestel kommenteerimist lubama😛

          Like

        • Rents 29. jaanuar 2015, 01:32

          Noh, point on tal olemas, variante ongi kaks – kas lugejate soovidele vastu tulla või paks nahk kasvatada ja neid ignoda.

          Like

        • Manjana 29. jaanuar 2015, 01:37

          ma pakkusin kolmanda variandi – keeleliselt hästi kirjutada.

          Like

        • Rents 29. jaanuar 2015, 01:46

          Jah, aga tavaliselt ei ole kommenteerijad pahasti, sest autor kirjutab halvasti. Nad on pahased, sest ta on liiga paks (või liiga anorektiline), liiga kole (või liiga meigitud), liiga loll (või targutab liiga palju), kirjutab valedel teemadel, kirjutab liiga palju või liiga vähe jne. KVALITEET huvitab ainult fanaatikuid.

          Like

        • Manjana 29. jaanuar 2015, 02:00

          tegin uue postituse😛

          Like

  10. […] teist teavad, mõned ei tea, aga Manjana kirjutas oma blogis sellest, mida blogijad teisiti tegema peaksid. Mille peale nii mõnelgi inimesel tekkis muidugi küsimus MIKS. Tema samastas blogimise […]

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: