Selline öö juba ei unune! Miks Printsess enam oma meestest ei kirjuta?

Ma ei ole oma blogis kunagi isiklikest seksikogemustest rääkinud. Teiste omadest ka mitte. Sõbrannaga võin ma küll väga intiimseid voodikogemuste üksikasju arutada, kuid ka siis jääb alati midagi, mida ei saa rääkida. Võimalik, et elu on õpetanud kui palju saab teistele usaldada enne kui endale suuga suure haua oled kaevanud. Tundub, et isegi Printsessiga on midagi juhtunud, sest ta kirjutab harva ja kuivalt. Umbes nagu oleks nunnakloostrisse elama läinud ja iga kord kui sõna “seks” ütleb, järgneb kolm päeva külmas vee ja leiva peal.

Nii, nüüd vist peaks piisavalt palju esimeses lõigus teksti olema, et ma saaks kirjutada teemal millel ma tegelikult kirjutada tahtsin.

Mis värk nende praeguse aja eesti blogijatega on? Jääb mulje, et nad üldse pole kuulnud ühestki blogimise ehk ajakirjanduse reeglist.

Ajakirjanduse reegel number üks: jutu pealkiri peab huvitav olema. Keegi ei kliki juttu, mille pealkiri neid ei huvita. Minu praeguse jutu pealkiri on peaaegu hea näide, sest sisaldab kahte müüvat asja – tuntud inimene/blogija ja seks. Halb on see, et mul ei ole plaanis pealkirjas lubatud teemat arutada 😀 Kuid mida mõtleb inimene, kes paneb oma postituse pealkirjaks Ashley no.1 või mingi muu ingliskeelse lameduse, kui ta tegelikult kavatseb kirjutada eesti keeles? Hästi – ingliskeelne roppus sobib postituse pealkirjaks ka, sest inimene ropendab siis, kui ta on närvis ja kui inimene on närvis, kaovad tal blokid pealt ja postitus tuleb mahlakas ja emotsionaalne. Mahlad müüvad!

Kui nüüd tagasi minna tolle kena postituse juurde “Ashley no.1”, siis riiderist näeb jutu esimesi lauseid, mis ütlevad, et blogija kavatseb kirjutada mingist igavast riideid müüvast netipoest. Enamus kahtlase nimega netipoode müüvad kallimalt edasi odavaid hiina kaltse, peab ikka ülinaiivne olema, kui kellegi blogija kiidulaul neid ostma paneks. Kuid siit tulebki reegel number kaks: jutu esimene lõik ei tohi olla igav.

Ülejäänud reeglid on juba hoopis keerulisemad ja ebakindlamad. Lahedat ja loomingulist kirjutamisstiili saab õppida, aga loomulik anne (ja ümbritsev värvikas keelekasutus) ei tee halba. Loomulikult kirjutamisandele aitab kaasa kui palju eestikeelset ilukirjandust lugeda. Paha ei teeks ka ise ilukirjandust kirjutada proovida.

Kuidas teha kindlaks, et blogija ei oska kirjutada mitte üheski keeles? Väga lihtne – ta üritab blogida korraga nii eesti kui inglise keeles. Ma ei hakka kedagi linkima, aga kindlasti olete näinud postitusi, mis koosnevad viiest reast eestikeelsest ja viiest reast ingliskeelsest jutust. Ma ei tea millega need inimesed endale kahes keeles postitamist põhjendavad, aga fakt on see, et mõlemas keeles ei sisalda need viis rida mitte midagi huvitavat. Tegemist on tüüpiliste tänapäeva noortega, kes räägivad eesti-inglise segakeeles. Kõik emakeeles ettetulevad probleemid lahendavad nad inglise keelega: emakeelne sõna ei meenu, väljendit ei suuda meenutada, lauseehitus tundub lombakas.

Ma ei ole eriline eesti keele patrioot ja ma ei viitsi nutta, et see keel vaikselt ära sureb, aga mul on kahju noortest iniimestest, kes väljendavad ennast keeles, mis näitab nende tugevaid hariduse  puudujääke.  Inimene, kes emakeelt ei oska, ei oska kõrgtasemel ka ühtegi teist keelt. Tore, et need inimesed kirjutada üritavad, aga kurb, et nad seda lasteaialapse tasemel teevad. Kirjutagu siis vähemalt oma suhetest ja seksist, kui midagi diipi ei suuda panna ja keelt eriti ei valda!

Ahjaa, öösel ma magasin. Üksinda. Vaatasin kummalist unenägu kuidas ma Tallinnas maa alt trühvlid leidsin.

Rohkem kirglikke postitusi!