Kas blogimine on ajakirjandus või hoopis midagi labasemat?

Pärast oma viimast blogipostitust ei saa ma enam üldse rahulikult telkut vaadata, muutkui vasta siin igasugu huvilistele, kes erutunult uurivad, et mida ma täpselt oma kirjutisega öelda tahtsin ja äkki ma tahtsin öelda hoopis midagi sellist, mida nemad mõtlevad.

Paljud blogijad on näiteks veendunud, et kui nad kirjutavad oma ajaveebis siiralt isiklikest asjadest, siis see huvitab ainult nende kahte sõbrannat ja teised miljard iniimest, kellele see kättesaadavaks on tehtud, võõra inimese intiimelu ei huvita. Et on normaalne miljonile inimesele väljendada end samuti nagu sõbraga mürarikkas ööklubis “vesteldes”.

Järgmine hulk blogijaid arvavad, et kui nad kirjutavad lihtlausetega ja teevad sinna vahele mõned kirjavead, siis inimesed tema juttu lugeda ei soovi. Ma ei annaks pead, et ei soovi. Internet on täis väga rõvedat pornot ja vaatajaid jagub. (Viimane kord googeldasin kogemata nii valesid sõnu, et nüüd ma enam tükk aega pornot vaadata ei taha). Halvasti kirjutatud kirjatükki lugedes tekib ka aegajalt tunne, nagu oleks halba pornot klikkinud.

Kuid kõige valusama laksu andis mu õrnahingelistele lugejatele blogimise võrdlemine ajakirjandusega. Blogijad said kohe aru, et ajakirjanik on keegi, kes saab raha, aga kui raha ei saa, siis ei ole ajakirjanik. Ei, kallikesed, kõik siin maailmas ei taandu ainult rahale, elu on hoopis huvitavam.

Ma ei saa aru, miks inimestel sõna “ajakirjandus” pildi eest ära võtab? Nad ei loe lehti, ainult perekooli? Ajakirjandus on selline kirjutis või videolugu, kus keegi jutustab, mis värk päriselt kuskil toimus, toimub, talle huvi pakub või teda antud hetkel erutab. Avage kontrolliks mõni netis pesitsev ajaleht. Näiteks postimehes on praegu esimene lugu Donetski venemeelsed võimud palusid Narvalt abi. Seal kirjutatakse, et Igor saatis Ukrainast Narva kirja, et tal oleks abi vaja ja Vasja vastas, et tema nagu hästi ei julge jah öelda. Ahh, et teie ju ei kirjuta Ukrainast, et siis ju pole ajakirjandus. Teate, Postimehes on Elu24 ka ja seal on esilugu kuidas Tuuli Roosma kolis perega Hiina.

Ma pärast vaatan, kas te klikkisite rohkem Ukraina või Tuuli uudist ja siis räägime edasi, et miks te Ukrainast ei blogi😀

Rents (sportlik, haritud, suhete asjatundja) pakkus, et blogimine võiks hoopis ilukirjandus olla. Sportlased ronisid mööda seinu, kui lühijutu anatoomiat lahati, eksole😛 Ma ei hakka siin inimesi piinama koledate võõrsõnadega nagu “süžee” ja “puänt” ja selgitan lihtsalt ja lühidalt kasutades võrdlusena eelnevalt lingitud Ukraina lugu. Ajakirjanduslool ja ilukirjanduslool on suuur vahe. Jah, ilukirjanduse puhul kasutatakse kõike seda eelnevat träna, mida ajakirjanduski kasutab, aga seda töödeldakse erinevate keelevahenditega kauniks ja lisatakse põnevaid maitseaineid väljamõeldiste ja fantaasiate näol. Kui nüüd võtta see eelmainitud Igori ja Vasja lugu, siis lisanduksid sinna näiteks maastiku ja Vasja hirmunud näo kirjeldused ja vahepeal selgub, et Igor pärineb hoopis planeedilt Marss ja lõpuks abiellub Vasjaga.

Võimalik, et mingid inimesed meil tõesti blogivad nigu kulda ja soovivad, et nad kannaksid austavad ilukirjaniku nimetust, aga enamus kirjutab umbes täpselt sama igavalt nagu too postimehe ajakirjanik ja on kõigile sama hästi kättesaadav kui too ajalehe artikkel ja kõigile kommenteerimiseks avatud. Kirjuta nagu ilukirjanik ja koertel pole millegi üle haukuda. Kui sa juba väga ilusti kirjutad, ei näe keegi su rasvavolte ja kõverat nina, ausõna🙂

Ausõna, ma ei kirjutanud ei seda ega eelmist postitust selleks, et kedagi tema kehva kirjaoskuse või mõne muu alaväärsuskompleksi pärast solvata. Ma lihtsalt tahtsin noortele armsatele blogijatele märku anda, et avalik blogimine ei ole sama kui sahtlisse kirjutatud paberpäevik, see on avalik ja kõik, kel igav, võivad seda lugeda ja kommenteerida sama sapiselt nagu oleks tegemist Delfiga. Kui sa ei taha, et su lugejad sulle halvasti ütleksid, siis kirjuta nii nagu kirjutaksid Õhtulehe kaanelugu või kirjuta paberile. Ukrainast õrnahingelistel kirjutada ei soovita, see teema erutab liigpaljusid rohkem kui tita roheline kaka.

Michael Whelan. detail pildist Thuvia Maid of Mars

PS! Mu arust võib blogija kommenteerijaid ka *** saata, kui ta arvab, et asi on nugasid väärt!

26 thoughts on “Kas blogimine on ajakirjandus või hoopis midagi labasemat?

  1. Rents 29. jaanuar 2015, 02:14

    Ma ütlesin siiski, et KOHUS on seisukohal olnud, et blogimine on pigem ilukirjandus. Nii Inno ja Irja kui Ruitlase puhul. Nii et põhierinevuseks pole mitte raha (ajakirjanik ja kirjanik teenivad ju mõlemad oma tatipritsimise eest), vaid see, et ajakirjanik peaks teoreetiliselt oma sõnade eest vastutama. Kirjanik ja blogija kirjeldavad asja nii, nagu nemad seda näevad. Ma võin blogijana öelda, et “käisin koolitusel, minu meelest oli selle läbiviija ehe lammas”, sest ma edastan oma isiklikke emotsioone ja seisukohti, mulle ei ole objektiivsuse nõuet, mul ei ole ka mitte mingit kohustust reaalsust adekvaatselt kirjeldada. Kui ei taha põhjendada, miks ta lammas on, siis ei põhjendagi. Või ütlen, et ainult lammas kannaks nii koledat valget kampsunit. Ajakirjanik päris nii ei saa. Isegi Saagim ja Hein ei kirjuta nii, vaid nad panevad pealkirjaks ikka “Intriig! Staarblogija ütles, et koolitaja Kullerkupp on lammas!” ja esitavad sisu stiilis “no mida teie arvate, kallid lugejad?”, et jääks teatav objektiivsuse illusioon. Isegi Pullekas kirjutab blogis teisiti kui Postimehes, ülistab end julgemalt ja laseb kuuma auru veel suurema pahinaga välja kui leheveergudel.

    TLDR – eristan ajakirjandust ja blogimist subjektiivsuse-objektiivsuse skaalal, mitte lugeja- või palganumbritest lähtuvalt.

    Like

  2. Rents 29. jaanuar 2015, 02:16

    P.S. Nina on mul sünnist saadik selline. Spagettide söömisest. Mis ilmselt selgitab ka rasvavoltide päritolu.

    Like

  3. Kaur 29. jaanuar 2015, 02:37

    Statistika mõttes – klikkisin Tuuli lool, sest esiteks on peaaegu naabrinaine, teiseks lõpetasin ma just eile nende raamatu (soovitan!!) ja mõtlesin, et peaks A. käest uurima, kaugel ta film on.

    Like

  4. Hundi ulg 29. jaanuar 2015, 07:05

    Venelased on pikalt arutanud, kas blogimine on ajakirjandus või mitte. Riiklikul tasandil käsitlevad naabrid blogisid ajakirjanduse ühe vormina. Eriti seetõttu, et mitmete blogijate ühiskonnakriitilisus (Navalnõi jt.) väljus nn. riikliku hea tava raamidest ja avas opositsioonile võimaluse oma mõtete vabaks levikuks. Selle asja on saanud sealne riik nüüd mingil määral kontrolli alla. Samas ei tähenda ülaltoodu, et sajad tuhanded inimesed seal ei kirjutaks muudel teemadel ja erineva võimekuse ning oskusega.

    Minu jaoks on Manjana arutluse võtmesõnaks tekstide avalikkus ja esiletoodud “hoiatav” sõnum igati profülaktiliselt asjakohane. Mina võin ju oma blogi kommentaariumi kinni panna, kuid see ei välista, et mõni lugeja ei kirjutaks minust ja mu koerast kusagil mujal – kui loll olen mina ja milline niru on mu peni.

    Like

  5. Kati 29. jaanuar 2015, 07:44

    Esiteks ei läinud ma ähmi täis vms. Lihtsalt, mis ma oskan kosta selle peale, kui kellelgi on minust teisem arusaam. Tõin välja lihtsalt, et kuna keegi mulle kitjutamise eest midagi ei maksa, ei ole ma kohustatud minged reegled jälgima. See ei tähenda, et ma meelega kirjutaksin nagu algklassi õpilane, aga mingit ülesehitust jne, mis Sa välja tõid ma ei leia, et järgima peaksin🙂.

    Teiseks oli Rentsil õigus: jutt anonüümsete kommenteerijate suunas oli mõeldud siiski isikliku rünnaku kohalt, sest õnneks/ kahjuks mu kirjutised nii levinud pole, et kedagi mu gramaatika sõimama paneks🙂.

    Igaühele jääb siiski õigus enda arvamusele ja igaüks kitjutab kokkuvõttes ikka nii nagu talle mugav ja omane on🙂

    Like

  6. Manjana 29. jaanuar 2015, 15:25

    Millegipärast on mul täna tuju “like” nuppu vajutada. Miks blogide kommidele ei saa laik vajutada? No ei ole eriti tänapäevane keskkond siin wordpressis😦

    Mis puutub kohtuotsusesse, siis mul on sahtlis kohtuotsus, kus kohus tunnistas mu avaliku huvi subjektiks, kel pole õigust eraelu salastatusele ja kõigil ajalehtedel on õigus kasvõi minu suguelust kirjutada. Seega on mul eesti kohtunike arvamusest seoses ajakirjandusega mõningasi eelarvamusi😀

    Ma arvan, et pigem on meil probleem selles koledas sõnavabaduses, mis Eestit juba mitu aastat valitseb. Vot vanasti oli lihtne – kõik teadsid et enamus teemadest ei tohi mitte keegi kirjutada. Hea lihtne. Nüüd nooremad inimesed isegi ei tea kui põnev oli elu maal, kus mitte kuskil mitte kunagi ei olnud mingit pornot. Inimestel oli enestel korralik tsensuur peal, polnud mingit kohust vaja, kes otsustaks, et kui palju on sünnis rääkida ja kui palju enam mitte😛

    Eks internet ole selline kahtlane koht ka. Hulk inimesi arvab, et siin võib anonüümselt möllata ja suust igasugu vahtu välja ajada. Ma arvan, et internetis sõna võtmisesse võiks suhtuda nagu Saku Suurhalli laval esinemisesse – kõik mida julgeksid seal laval saalitäie rahva ees öelda, vot see kõlbab ka internetti kirja panna. Ja kui sind ei häiri, et su sõnavõtu ajal sind tomatitega loobitakse vms, siis võid kõike rääkida.

    Like

  7. Bianka 29. jaanuar 2015, 16:21

    Siis kui mina veel noor ja ilus olin (loe: aktiivselt blogisin), kasutasin ma blogimise kohta endamisi väljendit “igamehe ajakirjandus”. Minu kohta see mingil määral kehtis, sest ma tahtsin pikemalt arutleda mind huvitanud teemade üle. Nagu sinul, ei viitsinud minugi tuttavad nii pikki heietusi reaalis kuulata ega andnud piisavalt teema edasiarendust. Seega oli blogimine minu jaoks nagu “rusikas silmaauku”.

    Käigu pealt õppisin mängureegleid, et saada rohkem lugejaid ja kommenteerijaid. Just needsamad põhimõtted, et lool olgu huvitav pealkiri ja haarav esimene lõik. Kasutasin korra ära ka tookordse Ninataga-nimelise staarblogija nime (nagi sina oma näites Printsessi oma) ja saingi pildile😀

    Sealtmaalt nautisin “igamehe ajakirjaniku” staatust, kusjuures mu kirjutised pälvisid ka päris ajakirjanduse tähelepanu ja sain mitmesuguseid ettepanekuid. Kui aga sain paar nätakat stiilis, et “internet ei unusta ega andesta” ja “mis siis, kui su naaber või töökaaslane su avameelseid arutelusid loeb”, tõmbusin tagasi ja nüüd mu blogist enam isiklikke asju ei leia.

    Aga minu arust ei ole võimalik kõiki blogisid ühtede ja samade reeglite järgi hinnata ega ka kedagi õpetada, mida liigne avameelitsemine kaasa toob. Viletsa keelega blogisid ma lihtsalt ei loe (näit. Lummike). Niiet kuigi olen sinuga üldiselt nõus, ei arva ma, et teiste blogijatele peaks midagi ette kirjutama, ka üldhariduse mõttes. Nagunii teeb aeg oma töö, Mallukad ja Merjed saavad vanemaks ja targemaks (või ei saa)😛 Kardan, et sinusugustel kriitikutel pole varsti enam blogipuust suurt midagi lugeda, sest juba praegu ruulivad seal, junõu, missugused kirjutised😉

    Like

  8. Manjana 29. jaanuar 2015, 16:48

    Leidsin, et üleval on viide mu vanale postitusele, kus ma kirjutasin, mida juristid blogimisest arvavad: https://lastejutud.wordpress.com/2010/03/31/mida-jurist-ajakirjandusest-arvab/

    Muidugi ei saa inimesi oma pilli järgi tantsima sundida, aga mõtlema saab ikka panna.

    Kusjuures mulle meeldivad nii Malluka kui Merje blogid. Ma olen läbi lugenud ka näiteks Videviku saaga ja kõik hallid varjundid ja nende kõigiga rahule jäänud – väga haaravad naistekad. Lummikest sattusin alles eile lugema. Tema puhul üllatas pigem, et päris kaua elanud inimene, aga kuidagi jube naiivne. Naiivsust saab küll kauni sõnastusega peita. Igas vanuses.

    Ma arvan, et blogil on minu elus päris suur roll olnud just selles, et kuidas saada hakkama nende inimeste arvamustega, kes ei kiida mind takka. Esimene õppetund: tihtipeale võib ainult tunduda, et inimesel on teistsugune arvamus, aga tegelikult on tal samasugune arvamus kui mul aga ta väljendab seda teist pidi.

    Ja nagu ma juba varem ütlesin – täna tundub, et kõik inimesed on ilusad ja head. Võimalik, et selles arvamuses on süüdi mind teist päeva ahistav gripp.

    Like

    • Rents 29. jaanuar 2015, 17:01

      Sul on lihtsalt teistsugune valulävi siis. Olen ka mõnd naistekat lugenud ja nautinud, aga “Videviku” puhul ei suutnud isegi esimest raamatut läbi lugeda, “Halle varjundeid” kannatasin paarkümmend lehte.

      Like

      • Manjana 29. jaanuar 2015, 17:22

        Vot Videvik oli tõesti halvasti kirjutatud, aga mind võlus see siiras-naiivne armastuslugu. Hallid varjundid on normaalselt kirjutatud🙂 See-eest ei suuda ma Potterit lugeda, see on igavalt kirjutatud ja armastust ka pole😀

        Like

    • Liisa Lotte 30. jaanuar 2015, 15:05

      Lummikese kaitseks ütleksin, et kui inimene on olnud küüditatud ja raskesti haige (luutuberkuloos) ning pika elu elanud, on tal õigus olla naiivne, kuigi ma ei nimetaks nii pikka elukogemust naiivsuseks, vaid pigem vanematele inimestele omaseks rõõmuks elu pisiasjadest. Ja mis puutub ta kohati viletsasse eesti keelde, mida vist Rents mainis, siis on ta ju kasvanud küüditatud lapsena venekeelses keskkonnas ja ka ülikoolis õppinud vene filoloogiat. Minu meelest teist nii elurõõmsat blogijat on raske leida, kuigi ta aeg-ajalt südamehaigust kaebab..

      Like

      • Rents 30. jaanuar 2015, 15:21

        Olgu öeldud, et mina pole Lummikese kohta midagi öelnud, sel lihtsal põhjusel, et pole teda lugema sattunud. Kuskilt on kõrva jäänud, et ta olevat Printsessi vanaema, aga ka see võib suvaline jura olla, sest mul pole õrna aimugi, kust ma selle info võtan.😀

        Like

      • Manjana 30. jaanuar 2015, 15:44

        Minu jaoks mõjusid naiivselt kaks momenti. Esiteks see kuidas ta egiptuses mingi mehe seksuaalsest huvist ennast petta lasi (ja endal oli oma mees kaasas) ja teiseks kuidas ta kukkus ja arvas, et peaks ennast pildistama. Küüditamine ja tuberkoloos ei puutu ju asjasse, pigem peaks sellised elukogemused naiivsusele taltsutavalt mõjuma. Inimene läheb ju aastatega targemaks, mingi teismelise puhul ma saaks aru, et ei tunne mehi, ega suuda iga minut selfi tegemisest hoiduda ja isegi tänapäeva teismelised on teadlikumad.

        Like

  9. […] eks, iga lause väljendab intriigi – tunned huvi, järelikult miski ikka riivas), tegi ta uue postituse, et arutleda selle üle, mis imeloom see blogimine siis õieti on. Järeldus: kuna blogipostitus ei […]

    Like

  10. drbarman 29. jaanuar 2015, 19:51

    Einoh, see on ikka nörritav tõesti, et nii tähtis valdkond nagu blogimine on jätkuvalt reguleerimata.
    Aga seal, kus riigi ja rahvusvahelise üldsuse käed lühikeseks jäävad, ongi paras aeg ilmutada erainitsiatiivi. Millega seoses teen ettepaneku luua blogijate oma Suhharevo konventsioon. Viimases saaks siis täpselt määratleda kõigile kohustuslikud blogimise reeglid ja, mis kõige tähtsam, mõju- ja tegevuspiirkonnad.
    Iseenesest mista tuleks kindlaks määrata ka karistused konventsionirikkujatele – lihtsast väljaheitmisest kuni kasvõi peksmiseni, võimalik, et isegi jalgadega.
    Kes on poolt?🙂

    Like

    • Manjana 29. jaanuar 2015, 20:12

      Niinii, drbarman, tunnista ausalt ülesse, et sa ka kandideerid? Ma ei tea kuhu, aga kuhugi kindlasti. Noh, tunnista lihtsalt ülesse, siis jääb peks ära🙂

      Like

      • drbarman 29. jaanuar 2015, 20:22

        Valimised on nõrkadele. Minu positsioon on päritav.

        Like

        • Manjana 29. jaanuar 2015, 20:24

          kirglik alkosõber?

          Like

        • drbarman 29. jaanuar 2015, 21:20

          Kaugel sellest. Viimasel ajal olen isegi hommikuse konjakijoomise maha jätnud.
          Aga kuidas selle blogide akrediteerimise, reglementeerimise ja konventsioonirikkujate peksmisega siis jääb ikka?

          Like

  11. Manjana 29. jaanuar 2015, 21:36

    Su akrediteerimise mainimine tuletas mulle meelde, kuidas vanadel headel blogimisaegadel korraldasid noored ja edukad mehed blogide võistluseid. Mul on siiani alles 2 dressipluusi ja 1 kruus, mis neilt võistlustelt võitudega hankisin. Olid ikka ajad! Mingi aasta sain parima blogi tiitli turunduse teemal, kuigi ma peaaegu üldse turundusest ei kirjutanud, aga kuna selle kategooria kinnipanek oli võimalik, ma seda ka tegin. Üritan nüüd siin noortele kirjutada kuidas end müüa, aga tulevad igasugused ja hakkavad peksmisest rääkima. No kuhu meie riik jõudnud on! Pähh!

    Like

  12. drbarman 29. jaanuar 2015, 23:36

    Naised ja loogika…
    Kui sa väidad, et blogid on ajakirjanduslik nähtus, siis viimasega tegeldakse just nimelt idealistlikel, maailmaparanduslikel või eneseväljenduslikel motiividel, mitte selleks, et ennast müüa.
    Muide, edukaks müümiseks tuleb eristuda. St mitte järgida mingeid sekond-händ kaanoneid, mida keegi peast pemho Pullerits kunagi Meerikamaalt importis, vaid kirjutada isikupäraselt ja tundega.

    Like

  13. Manjana 30. jaanuar 2015, 00:09

    no kui see oleks kõik nii nummi, siis poleks hunnikute kaupa näitsikuid malluka peale kadedad, et ta pidevalt tasuta kraami ja värki saab. Ma shokeerisin juba eelmise postituse kommentaaridest ühte neiut, et elu tegelikulikult polegi lillepidu. Nüüd ma pean ka sulle teatama kurva uudise – kapitalismis on rahal alati sama suur koht inimeste südames kui ideaalidel ja kunagi ei või kindel olla, mis täpselt kellegi liikumapanevaks jõuks on. no milliseid ideaale teenib inimene, kes teeb OOTD postituse? ma tolle eelmise postitusega üritasin ka seletada, et normaalne oleks ennast väljendama õppida, mitte niisama labaselt müüa üritada, paljud ei tahtnud minuga nõus olla🙂

    Like

    • Kaur 30. jaanuar 2015, 02:13

      Millised “paljud”?
      Eelmist sissekannet kommisid:
      – Printsess
      – mina
      – Maria
      – miiu
      – rents
      – nodsu / notsu
      – lendav
      Lisaks tegi Katjonok temaatilise sissekande.

      Kaheksa inimest. Kes neist on “palju” ja kes neist on šokeeritud?

      Like

      • Manjana 30. jaanuar 2015, 13:56

        Antud küsimusele täpsema vastuse saamiseks palume pöörduda Statistikaameti poole. Loodame, et meie vastusest oli Teile abi.

        Like

  14. Bianka 31. jaanuar 2015, 17:37

    Ma ei toonud Lummikese näidet päris juhuslikult. Minu arust kuulub ka tema blogi just nende juhtumite alla, mida Manjana kritiseeris. Jah, tema Siberi kannatused, luutuberkuloosi põdemised, oma mehe matmine ja teised üleelamised, millest hoolimata on ta ikkagi inimesena sümpaatne ja rõõmsameelne, aga bloginduse kategooriate järgi on ta kirjatükid nagu mingi lapse kirjutatud. Kui me pahandame venelastega, et nad eesti keelt korralikult ära ei õpi, siis tema kui eestlane, olgugi Siberis põhikoolis käinud, peaks häbenema nii vigaselt kirjutada ja selliseid udupilte postitada. Seda enam, et ta on filoloogilise kõrgharidusega, millega ta kogu aeg kiitleb.

    Mul on piinlik, kui vanemaealistest blogijatest rääkides tuuakse teda näiteks. Minu jaoks on tema blogi esiletõstmine teiste elukogenud, haritud, korrektse keele ja hea arutlusoskusega nn.”vana kooli” kirjutajate margi maha tegemine. Aga ta on “kümme korda kuulsam” kui näiteks Emmeliina, Linda (Kruusatee)või Hundiulg.

    “Printsessi vanaemaks” aga peetakse Lummikest seetõttu, et ta on ise öelnud, et Printsessi blogi on talle eeskujuks ja tema tahaks ka samamoodi seksida ja seksist kirjutada😛

    Eks see blogimaailm ongi üks kirju seltskond, nagu loomaaiaski😉

    Like

  15. Printsess 31. jaanuar 2015, 21:17

    Issand, ma sain nii palju naerda hetkel😀 Kus need jutud levivad, et Lummike on mu vanaema? Ma ise olen mõned korrad juhtunud seda blogi lugema ja tean, kelle vanaema Lummike on (mu kunagise klassiõe, kes ka ammustel aegadel blogis, aga nüüd on blogi suletud).

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: