Kuidas mulle üritati potti pähe tõmmata

Tegin täna väikese ringi õues. Imeilus päev, lund langes nagu oleks jõulud tulemas. Kõndisin oma tuntud kiirel sammul mööda tänavat, kui mu kõrval peatus auto. (Minuga juhtub seda alatihti). Juht keris akna alla ja küsis midagi. Läksin lähemale ja juht rääkis mulle arusaamatus keeles midagi. Ma vaatasin, et hädas välismaalane, juu tahab teed küsida. Mees hakkas mingit paberit lahti voltima, aga see ei olnudki linnakaart, vaid hoopis mingid keedupottide pildid. Siis ta küsis vähe väiksema aksendiga, et kas ma vene keelt räägin, et tema on šveitslane. Ma mõtlesin laksust, et see on küll esimene šveitslane mu elus, kes vene keelt oskab. Aga ma oskan vene keelt küll.

Onu rääkis, et ta käis Tallinnas rikastele inimestele potte esitlemas ja nüüd peab ta lennuki peale minema, aga tal pole oma ülejäänud potte kuskile panna. Et kas ma neid endale ei tahaks. Kuna ettepanek oli väga ootamatu, unustasin ma suu lahti, ega öelnud midagi. Onu kargas autost välja ja läks pagasniku juurde, avas luugi ja seal olid mingid jubesuured pottide karbid.

“Näe, sellised suured ja rasked karbid, nendega lennukisse ei saa.”
“No ma võin ju hea inimese poolest ühe endale võtta,” ütlesin mina ja mõtlesin, et küll ma olen ikka üks armas inimene, aga kuidas ma sellise kastiga nüüd koju peaks kõndima.
Kuid onu oli abivalmis ja kohe hakkamas mind autoga ära viskamaks. Viiski mu autoga need paarsada meetrit, mis mind kodust lahutasid, edasi. Kui ma ta autosse istusin märkasin, et autol on leedu numbrimärk. “Tavaliselt šveitslased ju elavadki Leedus ja räägivad vene keelt,” selgitasin ma mõttes endale.
Onu parkis auto mu hoovi ära ja ma olin valmis kasti haarama, kuid džentelmen ei lasknud daamil end venitada ja võttis ise kasti sülle. Lisaks veel mingi pisema karbi kööginugadega. Autosse jäi veel üks poti- ja üks noakarp.

“Ma ikka näitan ka kuidas need potid käivad,” selgitas ta ise oma kaasatulekusoovi. Jah, muidugi, ma näen välja nagu ma kunagi varem pliiti pole näinud, mõtlesin ma.

Ronisime teisele korrusele. Kuna onu paistis minust vanem, lühem ja paksem, siis kohale jõudes ähkis ta täie vuhinaga ja pühkis higi. Terve trepist ronimise aja oli ta ka hoolega niuksunud oma kasti raskuse pärast. Trepist ülesse ronides tekkis mul esimest korda mõte, et minust on ikka naiivne võõraid inimesi endale koju lasta, aga kuna mul pole kunagi midagi halba juhtunud, et miks siis täna peaks juhtuma.

Igatahes pakkis ta mu köögis kasti lahti ja hakkas seletama, et ikka kole head ja kvaliteetsed šveitsi potid. Et paned loomaliha panni ja kolme minutiga on valmis. No seda juttu võib ta oma naisele ajada, mina oskan süüa teha ja kolme minutiga ei juhtu veel midagi. Katsusin panni, jube raske oli. Tema jutt kuidas need on väga kvaliteetsed, ei tundnud ka tõepärane, ma tunnen kvaliteetse kauba peale vaatamisega ära. Kuid hind oli neil asjadel tõesti korralik. Ma ei mäletagi mitu tuhat eurot need pidid maksma. Ning siis ta ütles, et ta tahaks mulle selle teise kasti ka veel anda. Näitas põuetaskust mingit suvalist paberipakki, väitis, et see on kahe tunni pärast väljuva lennuki piletid. Ma mõtlesin õudusega, et isegi selles ühes kastis on liiga palju vidinaid, et kahte mulle küll kuidagi elamisesse ei mahu, et kellele ma neid jaotama siis peaks. Ja siis ta hakkas omi nuge kiitma ja lõpuks teatas, et ma nood potid saan tasuta, aga nugade eest võiks talle tonni visata. Nonih, jõudsimegi sinna, kuhu vaja! Mul ju tegelikult ei ole vaja ei potte ega nugasid, ma tõesti arvasin (naiivselt), et tal on abi vaja.

“Ma ei soovi midagi maksta, ma arvasin, et sul on abi vaja.”

“Aga kui palju sa ikka maksaksid? 700 eurot? Vaata kui head teravad noad ja kvaliteetsed potid.”

“Ära tee nalja, mul ei ole raha, ma olen üksikema ja ei osta ebavajalikke asju. Mul on juba pann ja nuga. Vaata, see on mu lemmiknuga, sul sellist üldse polegi.”

“Sa oled nii ilus, kas su laps on sama ilus?”

“Jah, laps on ka ilus ja ma tean, et ma olen ilus, aga ma ei kavatse sinult midagi osta.”

Onu suudles kätt ja pakkus erinevaid summasid, mida ma ta kauba eest maksta võiks. Ma juba korraks mõtlesin, et ei saagi onust lahti, et äkki peaks hoopis politseisse helistama. Kuid lõpuks talle ikka mõjus kui ma ütlesin, et ma ei kavatse talle ühtegi eurot maksta. Mitte ühtegi, et mul ei ole neid asju vaja, ma tahtsin teda vaid aidata. Võtsin telefoni välja ja mõtlesin et pildistan oma blogi jaoks ta potte ja teda, aga ta ei lubanud pildistada. Kui ei siis ei, mulle pole vaja mitu korda öelda. Vot siis võttis ta lõpuks kastid kaenlasse ja ronis trepist alla. Tegelikult on ju tema elu ka raske ja ohtlik. Ma oleks võinud temast näiteks seksorja teha!

Vot selline lõbus asi juhtus minuga täna. Pista veel nina toast õue, kohe hakkab juhtuma😀

10 thoughts on “Kuidas mulle üritati potti pähe tõmmata

  1. Muumipapa 4. veebruar 2015, 19:08
  2. Manjana 4. veebruar 2015, 20:02

    Tal oli tumepunane sõiduauto🙂
    No tegelt need potid ja eriti noad olid kvaliteetsed, aga mitte tippkvaliteetsed, nagu ta mulle üritas väita. Huvitav kuidas tal üldse midagi siin müüa õnnestub, eestlased ei oska ju vene keelt ja kardavad võõraste inimestega rääkida. Saksa keelt rääkis ta ka vahele, aga ainult poolikuid lauseid, inglise keelt ei oskanud üldse. Ta saaks jutule ainult vene keelt rääkijatega ja kas nad tuhat eurot pottide ja nugade eest annaksid, seda ma ei kujuta ette. Eriti kui jutt on valetamisega alganud.

    Like

  3. kastrulja 4. veebruar 2015, 20:08

    Niisugused pakkujad olid Tallinna “mägedel” juba eelmisel suvel.

    Like

  4. Kissu Blogib 4. veebruar 2015, 20:13

    Ja “samad” pakkujad müüvad maanteedel kuldehteid jne jne. Aga nendest pottide müüjatest on nii palju räägitud http://www.saartehaal.ee/2014/08/05/kulalised-gruusiast-maarivad-saarlastele-potte-ja-panne-pahe/
    http://www.ohtuleht.ee/600569/politsei-vottis-rumeenlaselt-hoiule-14-000-euro-eest-koogitarbeid

    Üldiselt… isegi kui mees nägi ohutu välja on lihtsalt maailma kõige lollim tegu keegi endale tuppa kutsuda. Kui isegi näiteks kohe midagi kaasa ei haaratud on täpsel teada kellega elad, kus su magamistuba on, mis sul kodus olemas on, milline ukselukk on jne.

    Like

  5. Manjana 4. veebruar 2015, 20:35

    Krissu, su jutt kõlab juba täiesti hirmsalt!
    See mees ei mõjunud hirmutavalt, ta oligi selline nn. leeduka välimusega – punased juuksed ja habe.
    Ta sai teada, et meil on majal välisuks lukus. Tänapäeval pole ju võtme nägemisest mingit kasu, kõik kasutavad turvalisi lukke ja hoiavad uksi lukus.
    Mul käib pidevalt võõraid inimesi külas, kuna ma töötan kodus ja võtan ka siin omi kliente vastu. Mu elamine jätab pigem kustniku kui miljonäri elamise mulje.
    Ma, jah, usun, et inimesed on ilusad ja head ja annan neile endale võimaluse tõestada, et nad on sitapead. Mul eelmises üürikas käisid kodus vargad, kuna esimese korruse aken oli liiga madalal. Need varastasid kõik mu kuldehted ära, enam pole midagi võtta🙂

    Like

  6. Kissu Blogib 4. veebruar 2015, 20:52

    See hea kui elukoht turvaline – aga eks taolise taktikaga jäävad ka sõelale need, kellel kodud nii turvalised pole. Ja eks klient ole ka teine teema kui keegi tänavalt – üldiselt tasub suhtuda ikkagi ettevaatlikusega ja kedagi tänavalt tuppa ei tasu kutsuda (eriti taolisi pähemäärijaid). Järgmine kord on “veemõõdiku kontroll” uksetaga jne. On palju juhte, kus nt inimene pakub teed ja on köögis ja samal ajal tõmmatakse läpakas või ehted kaasa jne.

    Like

  7. Manjana 4. veebruar 2015, 20:59

    Ega ma tavaliselt suvalisi ei lasegi. Aga tal oli nii suur kast ja ta ise nii väsinud, et ei paistnud üldse ohtlik. Juu mul on jälle mingi heledama blondiini periood, peab end kontrollima, et inimesi liiga palju ei usaldaks.

    Like

  8. Hundi ulg 5. veebruar 2015, 11:49

    Kunagi kui ma suures linnas elasin, käis ka üks tegelane ukse taga. Laste ema teda sisse ei lasknud, et ei tea, mis kaupa pakub. Pärast postkastis oli teade, et oli Riigikogu valimiste kandidaat.

    Like

    • Manjana 5. veebruar 2015, 23:07

      Mind varitsevad poliitikud Selveris, kui ma soovin mingi kiire piima vms ostu sooritada. Poliitikuid ma üldiselt näo järgi tunnen, aga vestelda ma nendega ei soovi, kuid põgenemine on jube keeruline. Poes varitsevatest müügimeestest mööda hiilimine on lihtsam.

      Like

  9. Mallukas 9. veebruar 2015, 00:54

    jeesus, isegi mina ei langeks selle lõksu ja ma usun pmst kõike😀

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: