Kommenteerid Mallukat, räägid endast

Ma loodan, et mul ei teki kunagi “head” mõtet endale Ask teha. Või kui tekib, siis keegi võiks mulle meelde tuletada, et ma ei ole teismeline ja võiksin mind hävitavatest tegudest hoiduda. Eelmisel nädalal sattusin Malluka aski lugema. Ta oli sinna mu blogi linkinud ja ma tahtsin teada, mis toimub. Oi-oi, kui kole koht! Ma olen varem ühe noormehe aski näinud, tal ainult neiud lõid külge. Malluka mehe aski ka kunagi vaatasin – sama tegevus, mis mu tuttava noormehe askiski –  kõik paistis lill. Kuigi ma ei saa aru, miks peaks keegi hõivatud mehele külge lööma? Kuid see kõik on tühi-tähi võrreldes sellega, mis Malluka askis toimub.

Siin kirjanäide, mille Mallukas oma blogis avaldas. Tavaline inimene võib nüüd  infarkti saada ja arvata, et hullumajas ei peaks ikka inimesi internetile ligi laskma, aga tegelikult need kirjutada oskavad inimesed ilmselt ise ei teagi, mis neid vaevab, et nad niimoodi end väljendama peavad. Kuna mulle meeldib inimeste mõtteid lahata, pakun omad tõlgendused allpool.

Ma korraks mainin veel ära, et ma õppisin kõrgkoolis sotsiaalteaduseid ja sotsiaalteadlastel on psühholoogia erinevad ained küll programmis, aga üksikisikute peas tuhnimine pole meie asi. Lihtsalt mulle isiklikult meeldib harrastuspsühholoogi mängida. Mu lemmik psühholoogiateooria, mille autorit ma ei tea, väidab, et kui inimene ütleb midagi teise inimese kohta, siis tegelikult räägib ta ikkagi endast. Vähe on inimesi, kes suudavad teiste juures näha neid omadusi, mida neil endal üldse ei ole. Kui sa kommenteerid kedagi positiivselt, räägid endast ja kui negatiivselt, siis jällegi vaid endast. Huvitav, kui inimesed seda tõde teaksid, kas nad siis üritaksid negatiivseid kommentaare vähem kirjutada?

Kuid negatiivse kommentaari kirjutamist saab võtta ka kui teraapiat. Paned selle rõveda kommentaari kirja. Mõtled, mida see sinu enda kohta ütleb. Kirjutad endale sama kommentaari pikemalt kuskile (näiteks nutikasse) ümber. Kustutad internetist võõra inimese Askist oma lolluse ära ja hakkad ise oma probleemiga tegelema.

Toon näiteks need neli ülemist kommentaari. Välimuse kohta käivad on kõige lihtsamad. Inimene, kes vaatab võõraste inimeste fotosid ja näeb seal, et keegi paistab teisest vanem, tal endal ongi probleem vananemisega. Eriti hulludel juhtudel hakkavad inimesed oma ja võõraste nägudelt kortse otsima juba alla 30 aastaselt. Täiesti tavaline juhtum on naine, kel pole parasjagu armastavat meest, saab 30-aastaseks ja leiab äkitse kuidas ta nüüd sai jube vanaks ega leia endale kunagi meest, sest alla 30-aastased näevad temast nooremad välja. Minu pilgu läbi on 30-aastane naine ikka alles sile lapsuke.

Vananemise probleemiga olen ma ise lähedalt tuttav, aga keskealisena on omade kortsude otsimine juba põhjendatud. Kuid teistele inimestele nende vananemise kohta märkuste tegemine näitab, et viimane aeg on enesehinnanguga tegeleda. Kui just noorena surra ei kavatse, jäävad kõik vanemaks, tobe oleks vältimatut põdeda. Väike vihje – targad inimesed lähevad vananedes ainult kaunimaks😉

Kellegi pekirõvedikuks nimetamist vist mõistavad kõik – ütlejal on kalduvus anoreksiaks, mis on raske psühhiaatriline haigus. Nagu ka buliimia. Tihtipeale inimene ise ei saa arugi, kui ta oma keha mingil hetkel valesti nägema hakkab. Kuid kui sa teiste iniimeste puhul ainult nende figuuri kritiseerid, on aeg järgi mõelda, kas su keha pole sulle mõistusest olulisemaks muutunud. Muideks, kas te teate, et buliimia on lühikese vaatlusega tuvastatav? Ma kogu aeg unustan üle vaatamata ühe oma 24-aastase tuttava neiu hambad. Üks teine tuttav väitis, et tema hammastelt on näha, et tal on buliimia, kuna oksendamine jätab hammastele jäljed.

Kommentaar “kahju, et sa oma lapsest ei hooli” võib tähendada mitut erinevat asja. 1. Tegemist on inimesega, kellest tema ema ei hoolinud. 2. Kommenteerija on ise ema ja tunneb, et ei hooli oma lapsest. Eks kirjutaja teab ise paremini, kumb probleem tal on. Kui temast ei hoolitud, siis oleks aeg oma lapsepõlvega leppida, minevikku ju ei muuda. Kui sul on endal laps, siis tuleks täpsemalt uurida, milles see mittehoolimine seisneb. Äkki on kommentaatoril endal keegi, kes talle põhjendamatuid etteheiteid teeb – ämm, mees, ema? Kui ema oma lapsest ei hooli, siis tal ei teki ka probleemi ega küsimust teemal, et ta ei hooli. Ta ju ei hooli. Kuid enesesüüdistamine kuidas “äkki ma ei hooli”, on mingi sundmõte, millega peaks kas ise või arsti abiga tegelema.

See esimene pikk jutt rongaemast on ka päris keeruline juhtum. Sealt kumab läbi mingit vägivalda ja valu.  Selle kirjutaja on ilmselt kas suhelnud vägivaldse mehega või on ise jamadega lahkuläinud mees. Võimalik, et inimesel on lihtsalt lühiajaline psühhoos või trauma lahkuminekust. Nende teemadega on tavaliselt päriselt abi vaja.

Nii, nüüd sai vast pisut selgemaks miks päris kõike ei tasu internetiavarustesse paisata. Sama kehtib ka päriselus suhtlemisega. Positiivsed kommentaarid teise inimese kohta näitavad kommenteerija tervet enesehinnangut, negatiivsed mitte. Ega ma ise ka mingi ideaalinimene ei ole🙂

12 thoughts on “Kommenteerid Mallukat, räägid endast

  1. eveliis 9. veebruar 2015, 15:45

    Aamen!

    Like

  2. Rents 10. veebruar 2015, 00:31

    Ma vaatasin huviga kohe mitmesse erinevasse praegu. Minu meelest on igas Askis inimesed lollakad. Huvitav on see, et erineval moel lollakad. Näiteks Malluka blogis sõimatakse teda, Merje blogis aga teisi – ja ma ei usu, et vahe on selles, et Merje solvangutest välja ei tee, sest Mallukas reageerib ka vahel irooniaga. Samuti ei võta Merje üldiselt nendest teiste sõimamistest tuld, vaid ütleb midagi stiilis “ahah”, aga inimesed viitsivad ikkagi järgmine kord ka tulla ja öelda “Eksju, Marimell on nii paks.” Ja siis on 15aastaste askid, kus öeldakse üksteisele, kes ilusam on (ei, sina juuu, laaaavin täiega). Nüüd lähen ja pesen silmi soolveega.

    Like

    • Manjana 10. veebruar 2015, 01:25

      Ma sain oma postituse peale veel ühest askist klikke, ka blogija. Vot see oli juba tõeline õudus, eriti arvestades tolle blogija isegi suurt haavatavust. Ta saab oma blogis ka lugejatelt nii et tolmab. Ma ei tea, miks inimesed üldse blogivad ja askivad, kui neid ainult pekstakse. Tegelikult aitab hullude kommijate vastu ainult ignomine, ehk solvavad ja isiklikud negatiivsed kommentaarid tuleks ära kustutada ja kasutajad blokeerida. Võib ju teha näo, et ei häiri, aga ega blogija pole mingi arst, et hullude kommijate probleemidega tegelema peaks ja kui hullu kommile vastama hakata, saab hull veel rahuldusegi.

      Samas ma tahaks teada, et kuidas seda teist äärmust saavutatakse? Ma kannataks küll täitsa pikalt välja kui Feisspukis ja blogis kõik kommiksid, et “oi, küll sa oled ikka ilus, tore ja tark!” ja ei kukuks pikalt midagi analüüsima. Isegi kui mu pilt on kole ja jutt loll, ikka kannataks magusa ülekiitmise välja, eriti talvel kui on külm, pime ja paha tuju😛 Kuidas seda saavutatakse, kas peab käima ise ringi ja kõigile ninnu-nännu kiitusi jagama või kuidas?

      Like

  3. eppaasmae 10. veebruar 2015, 00:37

    Tere! Olen viimasel ajal päris sageli sattunud lugema Sinu blogi ning kuna püüan ka end järjest tihemini blogima sundida, siis kutsun tutvuma ka minu mõtetega aadressil https://okolaps.wordpress.com/. Kuigi minul on kogu blogi rohkem “öko” teemadele pühendatud, võiks see ju siiski huvi pakkuda🙂

    Like

  4. Rents 10. veebruar 2015, 01:22

    Ahjaa, üldise mõttega ma ei nõustu. Need, kes teda rongaemaks sõimavad, tahavad ilmselt võimalikult halvasti öelda ja mõtlevad, et kuidas ikka ühele naisterahvale liiga teha – läbi ta mehe, läbi ta lapse ja läbi ta välimuse. Klassika ju.

    Mind näiteks süüdistas üks neegripoiss rassismis, sest ma ütlesin, et minu meelest näevad tätoveeringud valgel nahal visuaalselt ilusamad välja (ma ei öelnud seda tema kohta, vaid Mike Tysoni kohta, et pole ju õieti nähagi neid). No eks mind huvitavad küll tätoveeringud, aga mingit kompleksi küll ei ole. Või näiteks ütlen avalikult välja, et minu meelest on see imelik, kui naine tõuseb igal hommikul tund aega varem üles ainult selleks, et juukseid sirgendada. Või kui igapäevaselt käiakse kontoris tööl sellise täismeigiga, millega teised teatrilaval on. Kui inimene oma välimuse nimel nii palju pingutab, eeldan ma, et ta on ebakindel. See, et ma seda ütlen, ei tähenda ju, et ma arvaksin, et ma olen ise kole nagu öö või et ma kogu oma vaba aja mõtleksin, kas meikida või mitte meikida. Tihti on lihtsalt nii, et blogimaailm toob mingid mõtted või inimesed koju kätte ja siis ikka hakkad mõtlema, kas sa nõustud ühe või teise asjaga ja kui ei nõustu, siis miks ei nõustu.

    Like

    • Manjana 10. veebruar 2015, 01:36

      Kui ma tahan halvasti öelda, siis ainus mõõdupuu mõjuvuse kohta olen ma ise. No ma ei saa kellelegi rongaema öelda, sest muarust see ei mõju. Ma nimelt olen oma teismelisele terve ta elu selline kanaema olnud, et anna olla. Vot kanaema mulle öelda, oleks juba solvav … sest ma vist ikka olen oma emmendusega üle pingutanud😀

      Mis sul meikimisega on, ma küll välja mõelda ei viitsi. Mind küll ei koti millist meiki keegi kuskil kannab. Ma parasjagu harjutan enda peal, et kui kaugele ma minna julgen ja tegelikult ma ikka ei julge endale päris drag queeni näkku maalida, arg olen, sinusuguseid kriitikuid kardan😀
      Et meikimine ei tähenda alati, et tahad end kaunimaks teha. või noh, mul on muid eesmärke ka ja ilu mõiste on inimeseti erinev.

      Like

      • Rents 10. veebruar 2015, 03:24

        Ei no ei olegi midagi selle vastu, aga nii üldises plaanis ei saa aru, sest ise ei viitsiks. Tõin näiteid lihtsalt suvalistest “meeleavaldustest”, mis viimasest ajast meelde on jäänud. Kui keegi hästi kirjutab, siis see paneb ennast ka mõtlema ja SIIS ma alles tunnen, et tahaks midagi öelda ka. Ma inimesi vaadates tavaliselt väga ei mõtle nende välimusele (kui just ei tundu, et ma olen end kogemata over- või underdressinud mingiks ürituseks), aga kui keegi ütleb, et ta igal hommikul ärkab tund aega varem ekstra selleks, et jõuaks juukseid sirgendada, mõtlen ma küll,et kuidas ta OMETI viitsib. Ja et kuidas on see võimalik, et tema jaoks on see täpselt sama elementaarne, nagu mõne teise jaoks pesemas käimine. Ehk siis ma otseselt ei mõista hukka, aga sellistest ajamahukatest protseduuridest ei saa aru, kui neil ei ole otsest kasutegurit (no pikk vann või massaaž on mõnus ja kohtingu jaoks ikka viitsid rohkem ehtida ka jne).

        Like

        • Kaur 10. veebruar 2015, 11:03

          Miskite lõuna-korea kuttidega koos elanud sõber jutustas, kuidas nood viitsisid igal hommikul PIKALT peegli ees istuda ja oma soengut sättida. Eestlase jaoks olid neil kõigil täpselt samasugused siilid peas, aga tüübid ise geelitasid ja kammisid ja kohendasid end ja nii iga päev, enne loengusse (vms) minekut.

          Aski fenomenist ei saa mina ka aru. Enesepeks virtuaalses vormis – miks ometi?

          Like

      • nodsu 11. veebruar 2015, 03:33

        Kui ma tahan halvasti öelda, siis ainus mõõdupuu mõjuvuse kohta olen ma ise. – sul ehk on. Aga ma usun küll, et leidub küllalt nürimeelseid inimesi, kes eriti ei mõõdagi, vaid ütlevad mingi sõimusõna lihtsalt sellepärast, et nad on kuulnud teisi seda sõna sõimamiseks kasutamas. Nende jaoks on see lihtsalt asi, mida öelda, kui sõimamiseks läheb.

        Like

  5. Hundi ulg 10. veebruar 2015, 12:57

    Mina võrdlen Ask’i seltskonda Eesti jalgpallikoondise fännamisega. Enne igat mängu kõik teavad, et saame haledalt peksa, kuid ka järgmine kord on tribüünid täis.

    Mis aga puudutab Sinu poolt vihjatud blogijasse, siis on asi muidugi eriti kurb. Minu, samuti akadeemilise psühholoogiakursuse läbinu, kuid siiski harrastus”psühholoogi” hinnangul on tegemist sotsiaalset arengupeetust omava noore naisterahvaga. Ta on väga püüdlik ja proovib oma mahajäämust tasa teha, kohaneda täiskasvanute maailmaga, olles ise bioloogiliselt ammu täiskasvanu. Mitme lapse emana see suhestumine päris eluga tal alati ei õnnestu. Tal on välja kujunenud omad autoriteedid, kelle nõuandeid ta usinalt konspekteerib ning enda jaoks lahti mõtestab. Teinekord paneb aga selle mittetulundusühingu “abi” ehk koolitused mind imestusest kulme kergitama. Näiteks kui veerand sajandit elanud naisterahvale, kahe lapse emale õpetatakse kursustel suguelundite ehitust …

    Like

    • Kaur 10. veebruar 2015, 13:28

      Hea võrdlus, Hundi ulg!

      Aga nagu keegi kusagil just ütles. Kui blogimine on teraapiline tegevus, siis blogitagu. Kui inimene ONGI sotsiaalse peetusega, siis mis me talle soovitame?

      Ühes fotofoorumis kerkis möödunud aastal üles kasutaja, kes on samuti selgelt vaimse puudega. Oh hoidku kus ta sai seal peksa! Aga mitte kellelgi ei ole ju mingit lahendust, mida see inimene siis peaks tegema. “Mine arene” täiskasvanule, kes selgelt EI ole võimeline arenema, ei ole kuigi kena soovitus. (Ja talle öeldi veel palju hullemini.) Pigem peaks inimest veidi aitama, et foto või mistahes muu hobi ta elu veidi ilusamaks teeks. Aga ei, anname peksa, et värdjas meie seast ja meie vaateväljast ära kaoks, ükskõik kuhu siis…

      Like

  6. Manjana 10. veebruar 2015, 13:23

    Kui nüüd sellest vihjatud blogijast edasi rääkida, siis mul on tunne, et tema laste isa on psaiko ja teinud naisele eriti kõva ajupesu ja jätkab sellega. Tema kommijad teevad ka seda sama. See on mingi vastik psühholoogiline karjainstinkt, mis sunnib mingit tüüpi inimesi peksma seda inimest, kes juba on pikali. Üldjuhul on neil peksjail juba varem olemas kogemus, kus nemad on pidanud mingit vägivalda kogema. Sama fenomeni mainisin ma ka tolle mallukale tehtud esimese kommentaari puhul, kus on seletamatult palju põhjendamatut viha.

    Aga see enda värvimise ja kaunistamise asja üle ma eile veel tsuti mõtlesin. Kuna ma pole ka elu aeg meikinud ja nüüd alles alustasin, aga poodi minekuks end ikka ei värvi, siis ma väga täpselt ka ei tea. Kuid mu arust on see umbes nagu riidesse panek. Inimesed, kes on harjunud meikima või juustega midagi korraldama, tunnevad end ilma selleta alasti. Seda tehakse suures osas enda tunde jaoks. Ja seda näevad inimesed, kes elavad samas maailmas. Vanasti ma ei vaadanud kuidas inimestel silmad on värvitud, nüüd alati vaatan. Uudishimust, mitte et mingeid hinnanguid jagada.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: