Kuulsate ja kummaliste pidu

Teiste inimeste peolkäimise jutte on blogidest päris mõnus lugeda. Kuna ma käisin ka eelmise nädala neljapäeval pidutsemas, võiksin ju ka millegi meelelahutuslikuga omi lugejaid kostitada. Eelmisel neljapäeval tähistas ajaleht Keskus, mida teatavasti veab Juku-Kalle Raid, hipsterite klubis Sinilind oma kahekümnendat sünnipäeva. Kuigi ma vahepeal tundun endale piisavalt hipsterilaadne, olin ma samas kohas vaid kinomaja aegadel käinud. Kuid nüüd ulatuvad ruumid veel laiemale alale kui vanasti ja kõik nad olid täidetud vähem ja rohkem tuntud inimestega.

Ning seal peol oli tasuta alkohol! Kujutate ette – kultuurirahva ja poliitikute pidu, kus saab tasuta juua? Päris jõhker lugu tänapäeval! Kuid tundub, et enamus inimesi on õppinud ilma liigsete väliste tunnusteta alkot tarbima. Vaid üks tuntud kirjamees tuikus märgatavalt, kuid järgmine päev palus millegipärast Feispukis vabandust. Ei saanud ta ühegi jamaga hakkama, polnud seal midagi vabandada. Vabandama peaks see taksojuht, keda oli kutsutud sõidutama ühte vanapapit ja kui onu kahe inimese abil kinomaja uksest välja aidati, teatas taksojuht, et tema sellist ei sõiduta. Talle selgitati viis minutit, et tegemist on vana inimesega, mitte purjus inimesega (staarõi ne pjaanõi) ja lõpuks ta ikka viis (päris purjus) papi tema kottu.

Nagu ma mainisin, oli kohal päris arvestatav hulk poliitikuid, enamus konservatiivsemast servast. Kuid näiteks sotsdemm Eiki Nestor mängis rahvale muusikamasinast Frank Zappat, Eiki on päriselus kuidagi väike ja kuivetunud. Samuti paistis mu kujutelmast väiksemana tema parteikaaslane Anvelt, kes ei talu vist hästi alkoholi, kuid see-eest oli ta naine kaunis nagu alati. Juhan Parts pidas lõbusamapoolse kõne, ülejäänud poliitikud lavale ei läinud. Mingi hetk käis kõlakas, et ka Urve Tiidus (praegune reformikast kultuuriminister) tuleb kohale ja tahab laval midagi rääkida. Suur oli mu üllatus, kui minister päris pika aja oma kõnest horoskoopide seletamisele kulutas. Kuna ma jutu algust ei kuulnud, siis ma ei teagi kuidas tal selline vallatu idee tekkis. Purjus ta ei olnud, kuna pidutsemas ma teda ei näinud.

Huvitav nähtus, kui palju sellisel üritusel mingeid iidvanu tuttavaid võib kohata! Selgus, et kunagi 20 aastat tagasi olevat ma kuskil kõrtsus tutvunud ka Keskusi omaniku Reinaasiga, kuigi mina seda küll ei mäletanud. Rääkisin talle, et ma olen kunagi mitmeid artikleid Keskusi kirjutanud, aga viimased 10 aastat enam mitte. Ta leidis et ma võiksin veel kirjutada. Seksist. Mina ei tea, miks ta just nii pakkus, ma olin väga sündsalt riides, aga leidsin, et kuna ma käisin kinos halle varjundeid vaatamas, siis ma võin sellest kirjutada küll. Marekile sobis. Juku-Kallet tunnen ma juba ammu. Küsisin temalt ka üle, tol hetkel jäi ta nõusse. Kuid nüüd mul tulebki artikkel kirjutada ja see on kohutavalt raske, kuna nii emotsioonekütvat asja pole ammu kinos näidatud, nagu mu blogiski selgus.

Ürituse muusikaline külg oli ka vinge. Kõigepealt oli mingi diip vene bänd, siis punkbänd Köömes, mis rahva kenasti liikuma pani ja õhtu rosinaks mahtus Ivo Linna, kes laulis neid samu laule, mida ta terve elu on laulnud, kuid kuna ta on selline mõnus tüüp, siis olid kõik vaimustunud, et vanameistrit kuulata said. Ta esines kahekesi koos Margus Kappeliga ja ka Kappel on mulle alati meeldinud. Telefoniga pimedas pildistamine ei ole tänuväärne tegevus, aga Linna on ju äratuntav?

Ivo Linna ja Margus Kappel

Ivo Linna ja Margus Kappel

Minul õnnestus end tollel peol kummaliseks juua. Esiteks otsustasin end negatiivselt avada Marko Mihkelsonile, kelle poliitikateemalised sõnavõtud mind alati maruvihaseks ajavad, sest need on täpselt vastupidised minu arvamusele. Noh ja nii ma leidsingi, et oleks õige aeg talle seda öelda. Ta oli suhteliselt üllatunud. Umbes nagu ta oleks sinnamaale elanud naiivses usus, et ta on kõikide poliitiline lemmik. Minu üllatuseks ta ei teadnud, kes ma olen, ma ei öelnud ka. Ta küsis Juku-Kallelt, aga ma ei lubanud ka Juku-Kallel talle öelda.

Selleks, et Mihkelsoniga kogutud halba karmat hüvitada, otsustasin ühele teisele mehele jälle komplimendi teha. Nimelt oli seal mees, kelle majandusest rääkivad artiklid on alati ideaalsed. Hardo Pajula. Mis siis et tal on ilmselt teistsugune maailmavaade kui mul, ta on Eestis kõige vingem majandusest kirjutaja ja rääkija. Tal oli väga hea meel minu komplimenti kuuldes, aga ka tema üritas teha nägu, nagu ta ei usuks mind. Tema üllatunud reaktsiooni peale teatasin bravuurikalt ja vastuvaidlemist mittetaluvalt toonil, et kas tema siis teab mõnda, kes oleks tast targem😀

Ja siis ma tutvusin veel Mats Õunaga, keda kõik mu tuttavad teavad, aga mina mitte. Tema fotod meeldivad mulle ka tohutult ja siis ma talle kiitsingi kui kenasid pilte ta ikka teeb (kuigi ta maailmavaade imeb). Mina ei teadnudki, et ta on hariduselt kunstnik. Ilmselt seepärast ta pildid jupi paremad ongi, kui ilma kunstihariduseta end fotograafideks pidavatel tehnikutel. Kuid Mats ei pidavat eriti sobima ei kunstnikele ega fotograafidele. Mulle ta tööd tõesti meeldivad!

Mingi hetk leidsime sõbrannaga, et võiks linna peale taaruma minna. Käisime lausa paar lemmikut kohta läbi, jättes kõige lemmikumas käimata ja mina jõudsin (jalgsi, nagu alati, taksod on nõrkadele) umbes kolmeks koju. Pittu olime me õhtul kaheksaks läinud. Vot kus ma ikka jõuan! Reedel magasin päeval kolmeni ja tundsin end siis ülireipana, kuna mul pole ju kunagi pohmelli.

2 thoughts on “Kuulsate ja kummaliste pidu

  1. Morgie 24. veebruar 2015, 11:33

    Väga nunnu pidu.😀
    Aga seksi kohta tee mingi küsitlus, kus saab anonüümselt vastata.
    Või kitsenda kuidagi, seks on nii lai teema.

    Like

  2. Morgie 24. veebruar 2015, 11:36

    Mats Õun meeldib mulle ka tohutult.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: