Mida ma naistepäeval tegin

Tavaliselt kasutatakse blogimist nagu päevikut – inimesed panevad kenasti kirja mida nad teevad ja mõtlevad. Mina olen tüüpiline ekstrOvert ja ei armasta omi isiklikke asju teistele avaldada. Tänase päeva puhul otsustasin erandi teha. Eks ka Daki “minu päeva” postitused andnud innustust.

Minu jaoks ei ole eriti suurt vahet, kas kalendris on neljapäev või pühapäev, kuna ma töötan kodus ja just täpselt siis kui tuju tuleb. Kuid teiste inimestega sarnase rütmi saavutamiseks üritan nädalavahetuseti tööd mitte teha. Tänane hommik sarnanes tavalisele tööpäeva hommikule, kuna laps läks varahommikul Lihulasse naistepäeva jalkaturniirile. Minu jaoks tähendab see, et enne õue minemist hüüab ta mulle tšau. Mõnikord räägib veel midagi, aga kuna ma sisuliselt magan, siis ma ei mäleta. Aga mul on väga ergas uni ja ma ärkan kohe ülesse, kui mingi krõps käib ja olen võimeline ka mõtestatult vestlema.

Laps läks ära ja mina magasin edasi. 9.30 helises telefon ja näitas “Tundmatu number”. Võtsin toru. Ma võtan alati telefoni, kuna tavaliselt tähendab võõras number, et keegi potentsiaalne klient tahab mulle raha anda. Ma olen hoolega harjutanud kuidas täisune pealt telefonile vastates rääkida mitteunise häälega, aga ma ikka veel ei oska. Tänahommikune helistaja oli mu onu. Mu emal on kaks venda. Üks neist aegajalt helistab mulle, aga teine pole kunagi helistanud. Või ma ei mäleta et oleks. Vot see teine onu helistaski ja soovis mulle head naistepäeva. Soovis veel palju lilli ka. Kuna ta sai aru, et ma alles magasin, lõpetas ta kähku kõne ära. Mina magasin edasi.

Keskpäeva paiku ärkasin päriselt ülesse. Tavaliselt kulub mul ka voodist väljasaamisele vähemalt tunnike. Mõned inimesed pidavat hommikul päevaplaane hauduma, mulle meeldib niisama mõtetel joosta lasta. Täiesti suvalistes suundades. Praegu ma enam ei mäleta, kus mu mõtted täna uitasid. Mingi hetk ajasin end voodist välja, panin koduriided selga ja suundusin kööki kohvi tegema. Kohvi tõmbamise ajal joon ära suure klaasitäie tavalist leiget kraanivett. Aknalaual istudes. Mul on hea lai aknalaud ja vaade on ka nauditav: näeb päris palju inimesi, autosid, vareseid, koeri ja sportlasi.

Kohvi kõrvale tegin ühe singileiva kurgiga ja maandusin elutoa diivanil internetti. Vaatasin üle ajalehed, feisspuki ja blogid. Kuna Mallukas kirjutas perekoolist, käisin perekooli foorumit ka uurimas. Lugesin triidi kuidas võtta vahele flirtikus neid mehi, kes ütlevad, et tahavad ainult sind, aga tegelikult käivad saja naisega. Perekooli lugemine on päris hea meelelahutus. Kunagi mitu aastat tagasi, kui ma üksikuks jäin, käisin ka flirtikus. Väga palju suhtlemisraskustega inimesi. Kuna ma suhtlen vabalt, lõpetasin tolle nalja päris ruttu ära. Enne proovisin veel tutvuda keskealise mehena ja 20-aastase noormehena. Keskealisel mehel oli meeletu löök! Noormehed küll mingeid kirju niisama ei saa. Naistel on igas vanuses minekut. Kõik naised, kellega ma läbi oma feikkonto suhtlesin, olid väga toredad inimesed. Kuid naistele on flirtik kui läppamaläinud heinakuhjast terade otsimine.

Kuid pühapäevane ilm õues läks aina ahvatlevamaks. Otsustasin, et pean enne õueminekut midagi asjalikku ka tegema. Kuna ma panin laupäeva õhtul kikerherned likku, tuli need pühapäeval hummuseks vormistada. Eelnevalt retsepti uurides otsustasin, et teen tahini ka ise. Seesamiseemned olid mul olemas, aga röstida ma neid ei tahtnud, sest ma pole varem seda teinud ja mul polnud nii palju seemneid, et neid untsu keerata. Panin seemneid kohviubade jahvatajasse ja masina tööle. Minu üllatuseks ei saanud ma mitte seemnejahu vaid hoopis pasta. Nojah. Lisasin pastale veel pisut oliiviõli, suhkrut ja soola. Väga ei olnud seesamiõli maitsega.

Tee Pae parki

Mul on mitu erinevat marsuuti, kus jalutamas käia. Täna otsustasin Pae parki minna. Kümme kraadi sooja, imeline! Otsisin kapist oma õhema jope välja ja panin ühe sooja jope kappi ära. Pae pargi tiik on ikka veel jääs. Teisel pool tiiki olid uued majad valmis saanud ja inimesedki sisse kolinud. Päris kena vaade neil. Pae park on kindlasti üks kauneimaid parke Tallinnas. Kõige uuem ka. Kui Pae parki jagus inimesi mõõdukalt, siis Kadrioru park oli päris paksult rahvast täis.

Pärast tunniajast mõnusat jalutuskäiku jõudsin kella neljaks koju ja kohe krõbises lukuaugus veel üks võti. Laps tuli koju ja tõi kaasa ühe pisikese tulbi. Meie ainus lill tänasel naistepäeval. Turniir tal nii hästi ei läinud. Mingi suur naine lükkas mu kergekaalulise tütre lihtsalt pikali. Naine sai küll vea kirja, aga lapse jalg sai jälle pahkluu kohalt haiget. Nüüd ta lonkab 😦

Keetsin kikerherned ära ja panin vajalikud komponendid mikserisse. Mitu korda maitsestasin, aga ikkagi jäi kuidagi igav see hummus. Paar nädalat tagasi tegin samadest hernestest falafeleid, need maitsesid kuidagi paremini, lausa imehästi. Kas praadimine toob kikerherne maitse paremini välja või mis värk?

Õunakook

Laps oli vahepeal magama jäänud. Kuna täna on ikkagi naistepäev ja lisaks ka pühapäev, otsustasin veel ka õunakooki teha. Ainult nisujahust taigna tegemine ei ole hea mõte, otsustasin kaerahelbeid lisada, aga või kogus oli külmkapis kahtlaselt väikeseks jäänud. Otsustasin kasutada mandliõli. Külmkapi peal vedeles kahe šokolaadimüsli paki lõpud, kasutasin kaerahelveste asemel neid. Soola unustasin panna, aga muarust sain täiesti hea koogi. Nagu ikka tuleb meie peres kook pooleks lõigata ja jaotatud. Küll kolmestes peredes on keeruline 😀 Laps ärkas ka ülesse samal hetkel kui ma kooki lõikasin.

Noh ja nüüd hakkab kell üheksa saama. Mina istun elutoas diivanil ja blogin. Minu ees mängib telekas Superstaaride saade, mida ma eriti ei jälgi. Laps mängib omas toas vist arvutiga. Ilmselt vedelemegi mõlemad eri tubades kuni magamaminekuni internetis. Uks vahepeal suletud. Tema läheb paari tunni pärast magama. Mina, üldjuhul, lähen magama pool kaks.

Kas teie naistepäevas esines rohkem lilli ja õnnitlevaid mehi? Kui polnud, ega üksinduski eriliseks tee. Reedel rääkisin ühe oma tuttava inglasega, kes küsis, et sa oled ju ilus intelligentne naine, mis sul saab viga olla. “I am ALONE,” vastasin.