Tõmme topsikute poole

Inimestel on igasuguseid kiikse ja salajasi armastusi. Kiiksud teevadki meid inimlikeks. Mõnikord on võõrastel neid raske mõista. Näiteks ma ei saa aru kuidas inimesed tunnevad tõmmet käekotte kokku osta ja neid imetleda. Mul ei teki käekotte vaadates mitte mingisugust tunnet. Enamus minu käekotte on ise õmmeldud. Suvel ostsin Berliinist ka ühe väikese ja praktilise õlarihmaga kotikese – kolm purki õlut mahub sisse ja keegi ei usu, et nii väike kott võib nii hea mahutuvusega olla! Aga, näe, on vot. Ilmselgelt ükski käekotisõltlane ei mõõda daami koti headust õllepurkide mahutuvusega😀 Aga mul on kiiks, mida kotisõltlased ei pruugi mõista – mul on arusaamatult kirglik tõmme ilusate nõude poole. Jah, nõude. Suvaliseks otstarbeks mõeldud nõude.

Juba oma kingituste postituses mainisin ma lillevaase. Lillevaasid avaldasid mulle muljet juba teismelisena. Siiani imetlen enda ees laual tulpisisaldavat paksust klaasist vormitud rasket kollast vaasi, mille ma mingi klassiekskursiooni käigus Lätist soetasin.

Kuid nüüd pole mul pikemat aega mingite nõude järgi otsest vajadust tekkinud. Mu kodupoes Selveris nõusid vaadates ei saa arugi, et võiksin põdededa kiindumust nõudesse. Selveri valik on ikka liiga kole ja nagu selgus – liiga kallis ka. Nii nagu toidupoest ei tasu riideid osta, pole supermarketid ka nõude ostmiseks mõeldud.

Kuid mul oli üks lihtne salatikauss, mis ühel hetkel võttis kätte ja hüppas mu käte vahelt põrandale miljoniks killuks. Käisin Selveris ja uurisin kausse, mitte ükski ei tekitanud tunnet, et suudaks mu purunenud riista asendada. Kuid esmaspäeval oli imeilus ilm ja mõtlesin, et jalutan Stockmanni. Niisama, lihtsalt jalutamise mõttes.

Sõitsin liikuva trepiga aina kõrgemale ja kodutarvete korrusel jäi silma, et seal müüakse puust kausse. Täpselt õige suurusega. Kui ma sushit teha tahtsin, sain teda, et puust kauss on riisi jaoks parim, aga puust kausse ma poodidest ei leidnud. Nüüd on Stockmannis aasia päevad ja puust kauss müügil, hinnaks umbes 30 eurot. Liiga palju, leidsin ma ja suundusin lettide vahele, et uurida milliseid kausse veel müüakse.

Ja ma leidsin suure hulga erinevaid kausse, mis peaaegu sobisid. Peaaegu. Ja mingi hetk leidsin, et nõude vahel sebimine tekitab mingi erilise heaolutunde. Kole kaaslane selle heaolutundega komplektis oli vajadus endale erinevaid nõusid soetada. Te ei kujuta ette kui nummit keraamikat Stockmannis müüakse! Imekaunid värvid ja mustrid ja disain. Aga mul on piisavalt kruuse ja taldrikuid. Kuid mul ei ole munahoidikuid! Ja võitopsi ka ei ole! Ma katsusin neid topse. Erinevaid. Nii ilusad! Aga mu laps ei söö mune ja ega ma ka topsi muna söömiseks ei vaja. Ja tegelikult ei tarvita ma ka võitopsi. Lapsel oli eelmisel nädalal mingi päris võiga  võileibade tegemise tuju ja siis ta sulatas seda kausikeses mikrokas, kuna külmkapis on või ju liiga kõva. Kui ma kodus lapsele rääkisin, et mul oli plaanis talle võitoos osta, vaatas ta mind pilguga, mis kontrollis, et kas mu mõistus on ikka kodus😀

Ja siis ma leidsin veel veiniklaasid, mille jalad olid ümmargused nii, et nad ei seisa kunagi laual paigal. Ausõna! Nii vahva! Kuid veiniklaase on mul ka piisavalt. Erinevaid. Igatahes avastasin ma end mõttelt, et kui ma oleksin jube rikas, siis ma ostaks suure summa eest nõusid. Mis siis et mul neid vaja pole. Ikka ostaks!

Lõpuks hakkasin poest lahkuma, kui mu pilk peatus letil, kus seisid imetabased lehekujulised nõud. Ja seal oli ka üks, mida mul päriselt vaja oli – suur lehekujuline salatikauss. Ja ta maksis kõigest 11.44. Selveris pakutakse sama raha eest käkke, kui sedagi. Loomulikult ostsin ma selle kausi kohe ära ja tassisin koju. Koju jõudes pildistasin ma teda kõigepealt apelsinidega (Stockmanis odavamad kui Selveris). Ja pärast tegin tema sisse salati ja pildistasin veel. Kui kauss tühjaks sai ja ma ta pestuna tagurpidi kuivama panin, selgus, et ka tagurpidi on tal võrratu kuju. Ausõna! Alati kui kööki lähen, imetlen oma uut kaussi. Ta on nii võrratu! Saksamaal Walther-Glasis toodetud. Vot selline on minu väikekodanlik kiiksuke.

PS! Ma olen laisk ja tegin pildid telefoniga. Fotokaga oleks mu uue kausi ebamaine võlu kindlasti veel paremini esile tulnud.

This slideshow requires JavaScript.

15 thoughts on “Tõmme topsikute poole

  1. Marta 10. märts 2015, 15:38

    Ma valin juba, e, kolm kuud vähemalt, endale suhkrutoosi. Vanal tuli üks kõrv küljest. Ma olen vist juba _kõik_ müügil olevad suhkrutoosid üle vaadanud aga no mitte ükski ei tekita tunnet, et vot see… Nii me elamegi, vana ühekõrvalisega… Varsti ta hakkab mulle meeldima juba üksi sellepärast, et tal see üks kõrv puudu on…

    Like

    • Kaur 10. märts 2015, 16:50

      Hangi endale keraamik. Ausalt. Meil näiteks on. Igasugu topside, kausside, kruusidega on täiesti mureta. Neid on ja tuleb juurde ja üks on kenam kui teine. Kodutarvete pood, mis asi see veel on??

      Like

      • Marta 10. märts 2015, 18:32

        Kaur, võimalik, et see pole parim koht, aga… mulle väga meeldivad su kommentarid igast blogide all, ma olen otsinud su blogi, aga ei leia🙂 … äkki aitad, kuidagi :)…
        ette tänades

        Like

        • Kaur 10. märts 2015, 21:05

          Ei no tänan ja palun:
          Isiklik blogi – http://kurinurm.blogspot.com/ . Ei sisalda midagi huvitavat. Ma väga teadlikult hoidun päevakajalistel teemadel kirjutamast. Puhas päevik.
          Jõmpsikate blogi – http://iiida.blogspot.com/ . Sama.
          Värskemad mägimatkade päevikud on siin: https://sites.google.com/site/kurinurm/

          Blogides käin ma üldiselt ainult trollimas. Kui see miskipärast meeldib, siis ilmselt käid sa ise ka🙂

          Ah, ja ma panen siis õhtul meie verivärske kodukeraamilise suhkrutoosi pildi ka üles🙂 Senini kasutasime me plekist ämbrit – tegelt suisa kahte – üks soola, teine suhkru jaoks.

          Like

        • Marta 10. märts 2015, 21:39

          Aitäh veel kord. Ma olen pigem selline vaikne salalugeja.

          Like

        • Kaur 11. märts 2015, 00:54
    • Kaur 10. märts 2015, 21:07

      Külgeõmmeldud kõrvaga kruuside armastamise kunst: http://en.wikipedia.org/wiki/Kintsugi

      Like

      • Marta 10. märts 2015, 21:15

        Hahahah, aitäh🙂

        Like

  2. Manjana 10. märts 2015, 15:49

    Mul on ülihea suhkrutoos – metallist. Kunagi ammu Stockmannist ostsin. Iial ei lähe katki. Ma ei saagi uut osta😦
    Aga Stockmanist saaks uue küll. Ma ostaks sellise ninnu-nännu roosa ja nummide linnukestega vms. Seal oli selliseid.

    Like

    • Marta 10. märts 2015, 18:30

      Mhm, ma tahaks ka hästi ninnu-nännut, vabalt võiks olla roosa ja … pitsiline🙂

      Like

      • Kaur 11. märts 2015, 10:41

        A su meespool või lapsed? Ehk hakkavad roosa-pitsilise peale turtsuma ja ostavad kontrastiks endale kööki teise, pealuude ja pentagrammidega? Küsi ikka kogu pere arvamust!

        Like

        • Marta 11. märts 2015, 11:22

          😀 Mu abikaasa on väga tervislike eluviisidega, aastaringselt umbes kapsa ja porgandi dieedil, vabalt võib olla, et ta ei teagi, et meil on elamises selline asi, nagu suhkrutoos. Lisaks, vähemalt osaliselt tulenevalt tervislikest eluviisidest, eks, on tal terve psüühika, nii et vale suhkrutoosi värv või kuju teda vaevalt et väga endast välja viivad.

          Lapsed aga on vastupidi, vähemalt noorem kindlasti, sööks suhkrut kas või kotist, ongi mõnusam – käsi mahub sisse lausa küünarnukini. St, anum ei ole oluline.

          Nii et vähemalt suhkrutoosi valimine on meie peres minu ainuisikuline otsus.

          Like

  3. Mallukas 10. märts 2015, 23:16

    Mul on kodus kaks kollast klaasist massiivset vaasi, mis hüüavad sinu nime😀

    Like

    • Manjana 10. märts 2015, 23:27

      oi, tee video, ma tahan laikida😛

      Like

  4. nodsu 11. märts 2015, 01:40

    mõistan. kui mu kohvitass katki läks, otsisin tükk aega ja igalt poolt, kuni lõpuks ühest Kuressaare vanakraamipoest uue (või noh, rangelt võttes muidugi vana) leidsin.

    ja ilusad veiniklaasid, mis ma endale kord soetasin, valmistavad mulle iga kord rahuldust, kui ma neid näen. isegi kuivatada on neid rõõm.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: