Meeste masendus ja naiste siirus

Kui sõbrants eile helistas ja küsis, kas ma kirjanike majja mingile üritusele tahan, et Mudlum ja Mait Vaik on ka seal, ma kohe tahtsin. Kultuurset ajaviidet ei saa ju kunagi liiga palju olla. Lapsele ütlesin, et lähen mingile kirjandusüritusele ja loodan, et seal liiga palju luuletusi ei loeta.

“Miks sa luuletusi ei taha?”

“Luuletused on enamasti kole igavad,” vastasin.

Jah, luuletusi ma tõesti ei loe, sest nad on minu jaoks igavad. Ma olen käinud “Viimase neljapäeva” luuleüritustel, kuid ma väsin neil jube kiiresti ära. Mulle meeldib ainult kahte tüüpi luule: esiteks, loomulikult, meeldivad mulle kena kolksuva riimiga naljakad luuletused. Lugemiseks. Sellised lihtsad. Ma ei tea, kas kuulamiseks nad on head. Ja teiseks meeldivad mulle väga siirad luuletused. Kui luuletaja hakkab mingit endaarust diipi panema, lülitab mul kuulamine kohe välja. Ei ole vaja mingit jama ajada, et end paremast küljest näidata, see pigem paljastab su pesemata pepu. Siiras tähendab, et inimene räägib mingitest isiklikest asjadest nagu need on, ega ürita midagi varjata või ilustada. Nii et kuulad ja saad kohe aru, kuidas see inimene mõtleb ja mis tegelikult juhtus. Natuke on lõbus, kui inimene üritab oma tõelist palet kohmakalt varjata, nii et kõik traagelniidid on näha, aga see on natuke kurb ka. Aga parem oleks, kui ma luule teemal sõna ei võtaks, kuna ma tõesti luulet ei loe.

Kirjanike majja kohale jõudes nägin kohe esimesena Mudlumit, kes ütles, et tal ka peale minu seal rohkem tuttavaid pole. Muidugi teab ka tema näo järgi erinevaid kirjanikke, aga kui sul ilmub alles esimene raamat, siis sa pole veel pruukinud jõuda eesti parimate kirjanikega koos juua. Kuigi sa oled kohe ka ise üks parimatest.

Kuid eile toimus Kirjanike majas Kulka kirjanduse aastapreemiate nominentide tutvustus. Kohale olid tulnud:

PROOSA
*Kätlin Kaldmaa “Väike terav nuga”
*Maarja Kangro “Hüppa tulle”
*Jan Kaus “Ma olen elus” ja “Tallinna kaart”
*Mudlum “Tõsine inimene”
*Urmas Vadi “Kuidas me kõik reas niimoodi läheme”
*Mait Vaik “Tööpäeva lõpp”

LUULE
*Eda Ahi “Julgeolek”
*Vahur Afanasjev “Kuidas peab elama”

Inimesed kutsuti kahekaupa ette ja Heili Sibrits vestles nendega. Kõik lugesid ette mingi paraja pikkusega lõigu oma raamatust. Pean ausalt ülesse tunnistama, et ühtegi neist raamatutest ma lugenud ei ole, kuid kuna Mudlum kirjutab ka zaumi blogisse, siis ma olen tema kirjutiste fänn juba pikemat aega. Tema kirjutab täpselt nii siiralt nagu ma luuletustelt ootan. Ta luges ette oma raamatu nimiloo. Kui esimesena ülesse astunud meeste paar üritas mingit diipi elu mõtte teemadel panna, siis Tõsise inimese jutt oli oma lihtsuses ja täpsuses kõvasti filosoofilisem kui mehe pikaleveninud monoloog.

Millegipärast pole ma kunagi sattunud lugema Maarja Kangro loomingut, kuigi ma olen teda telekast mitu korda kuulnud. Kangro esitatud proosatekst oli keeleliselt minu jaoks kõige nauditavam ja ma tahaksin tema raamatut lugeda. Kuid Maarja oli eile päris mustas tujus. Ta rääkis kuidas ta tahaks kirjutada veel palju süngemat teksti. Kuidas ta juba ammu ei taha lõbusat ja kerget, vaid pigem midagi mis masendaks. See pole tema sõnastus, vaid minu oma ja võimalik, et ma väljendun pisut valesti. Ta ütles, et tahaks neid masendavaid asju kirjutada, et inimesed, kes ka mustades toonides mõtlevad näeksid, et nad pole ainukesed. Kuna mina olen suht parandamatu optimist, siis minu kohta ta mõte ei käinud ja seepärast võin ma tema mõtet kogemata ebatäpselt edasi anda. Mulle ei meeldi masendavalt tõsine kunst. Selline, mis näiteks filmiauhindu korjab. Mulle ei meeldi kui ma peale filmi vaatamist või raamatu lugemist tunnen ennast sitasti. Kui ma pean tõsiseid asju lugema, siis nii juhtub. Näiteks ei ole ma enam nõus lugema Torgny Lindgreni. Ma ei taha ennast pärast lugemist halvasti tunda. Halvasti tundmine ei ole minu jaoks meelelahutus. Masendust leiab ka päriselust piisavalt kui silmad lahti ringi käia. Päris masendus on vähemalt päriselt, isegi kui on teiste oma. Raamatu või filmi masendus on ainult peegeldus.

Kusjuures – Urmas Vadil oli umbes samasugune tuju kui Maarjal, aga ta tegi näo, et teda ei häiri. Ta rääkis kuidas tal suri eelmisel aastal hulk lähedasi inimesi ära, aga see ei löönud teda rivist välja. Üldse kippusid need mehed eile oma raskustest kummaliselt mööda vaatama. Nad süüdistasid ebarealistlikke asju, mitte konkreetset enda elus juhtuvaid sündmuseid, millele nad mõelda ei taha. Kui 35-aastased mehed räägivad, et neil on keskeakriis ja nad ei mõtle selle all, et ostsid mootorratta ja võtsid 20-aastase uue naise, vaid seda, et neil on masendus ja depressioon, siis on kehvasti.

Kuid Mait Vaik on samuti kirjanduses nn. uustulnuk ja paistis teistsugusena positiivselt silma. Kui tema oma raamatust lõike luges, siis inimesed itsitasid, aga mind see naerma ei ajanud. Ma ei ole eriline tragikomöödia sõber. Ma olen piisavalt nõrk, et kurbade asjade peale mitte naerda. Kui midagi on kurb, siis ei ole vaja teha nägu, et äkki on hoopis naljakas. Naljakad asjad on naljakad. Ehk ka Maidu raamatut tahaks ma lugeda, kuigi ta võib kohati masendav olla, kuid ta kirjutab asjadest täpselt nagu need on.

Need olid mõtted, mis mulle eilsest üritusest eredamalt meelde jäid. See, et Afanasjev teatas, kuidas tema arvates on alternatiivravitsejad lollid, panen ma lihtsalt noorusrumala keskeakriisi arvele.

Et postitust lõbusamast küljest lõpetada, siis ma tean, kellele peaks hoopis need kirjanduspreemiad andma. Kajar Pruulile loomulikult. Lausa kaks ja pool inimest ütlesid, et nemad peaks saama auhinna, kuna Kajar toimetas nende raamatu. Kindel see, et kui ma kunagi kirjanikuks hakkan, siis üritan Kajarit toimetajaks sebida.

Sibrits ja Mudlum

Kaldmaa, Sibrits ja Mudlum

One thought on “Meeste masendus ja naiste siirus

  1. tsarv 12. märts 2015, 20:45

    Kuule, see oli ju hea. Elamus igatahes.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: