Ma olen vaikne ja tagasihoidlik, aga ma varjan seda hästi

Alati kui ma enda kohta ütlen, et ma olen vaikne ja tagasihoidlik, siis keegi ei taha uskuda. Isegi kui ma räägin poole vähem kui vestluspartnerid, peetakse mind jutukaks. Ma olen täiesti nõus, et ma olen ekstravert, aga teatud mööndustega.

Nagu tõelisele väljapoole elajale kohane, ei karda ma võõraste inimestega rääkida. Pigem vastupidi – mulle meeldib võõraste inimestega suhelda, sest ma ei tunne neid. Veel. Võõra inimesega rääkimine on nagu lapsele jõulukinkide avamine – avad paelad ja paberid ja leiad midagi uut ja põnevat. Mul tekib vaid siis suhtlemiskramp, kui keegi mulle kole palju meeldib. Siis ma pabistan, et ega ma end lolliks ei tee. Ma arvan, et suhtlemise puhul on kõnelemise kõrval oluline saada üle valearusaamast nagu vaikimine peaks piinlikkust tekitama. Ei tekita. Kõige lahedamad ongi just need inimesed kellega koos on hea ka vaikida.

Muideks, kas te teate, et introverdid on palju avameelsemad kui ekstraverdid? Ekstravert suudab isiklikele küsimustele alati mingi hea mula vastuseks välja mõelda. Introvert võtab suhtlemist tõsiselt ja kui ta juba kellegagi jutlema hakkab, siis avaneb hoopis lihtsamalt.

Mulle meeldib inimestega päriselt näost näkku suhelda: ma kuulen hääletoone, näen kehakeelt ja tajun inimese tujusid. Telefonis sõnumite toksimine on äärmiselt tüütu tegevus. Igasuguses kirjalikus suhtlemises peab arvestama, et kui emotsioone ei näe, on väga lihtne teistest valesti aru saada. Pealegi tekivad toksides näpukad, päriselt rääkides ma ei tee näpukaid.

Blogisse kirjutamine on minu jaoks samuti suhtlemine. Kuna ma enamuse aega veedan üksinda, on minu jaoks blogisse asjade kirja panemine nagu suhtlemine kellegagi, kes on hea kuulaja. Kui keegi kommenteerib ja ma ta kommentaari õigesti mõistan, saab ka omavahel “vestelda”. Ehk blogi kirjutamine on minu jaoks täiesti arvestatav suhtlemisvajaduse rahuldamise meetod. Isegi kui keegi ei kommenteeri, olen ma rahuldatud, sest näen blogi statistikast, et keegi vähemalt loeb. Et ma olen saanud rääkida. Ja keegi ei seganud vahele😀

Telefonist on viimase aasta jooksul minu jaoks fotoaparaat saanud. Mul on tele2-ga selline säästupakett, kus kuu summa on kokku 2.88 eurot. Kuumaksu ei ole, ma lihtsalt pean selle summa täis rääkima ja sõnumeid saatma. Kui rohkem räägin maksan juurde, vähem maksta ei saa. Arvake ära, kas mina, keda kõik tuttavad peavad meeletuks suhtlejaks, räägib selle summa täis? Loomulikult mitte. Sain just eelmise kuu arve, kus mul jäi sellest summast kasutamata 2.53 eurot ehk enamus summast. No ma saatsin 2 smssi ja rääkisin ühe minuti ja 20 sekundit. Mu introverdist teismeline rääkis telefoniga üle kolme minuti, mis pole ka just palju, aga tema suhtleb netis mikrofoniga, ma mitte. Mina suutsin teismelisena mitmeid tunde telefoniga rääkida, enam ei taha. Käsi, kõrv ja vaim väsivad 20 minutiga ära. Ema suudan umbes nii kaua telefonis kuulata. Tema helistab mulle, sest ta on mul eriti äge introvert, kel on meeletu vajadus iga päev pikalt telefoniga rääkida. Õnneks on tal veel sugulasi, kellele helistada. Ma ei tea kui suured tema telefoniarved tulevad.

Kuigi, jah, kui ma pole nädal otsa kedagi peale lapse näinud, siis esimese sõbrantsi, kes mulle ette jääb, üritan ikka surnuks rääkida. Isegi kui ta ei kuula. Sellepärast mind vaiksekeseks ei peetagi. Sest ma tahan kord nädalas 15 minutit järjest väga intensiivselt rääkida. Kui suured on teie telefoniarved? Kas teil on vanemaks saades telefoniga või läbi neti mikrofoniga rääkimise vajadus suurenenud või vähenenud?

Telefoniga rääkiv võõras naine eelmisel suvel Viru tänaval

Telefoniga rääkiv võõras naine eelmisel suvel Viru tänaval

4 thoughts on “Ma olen vaikne ja tagasihoidlik, aga ma varjan seda hästi

  1. Marca 7. aprill 2015, 11:43

    No täpselt nagu mina. Mulle tuleb homme päris-sõbranna külla ja ma juba ketran peas teksti, millega teda surnuks rääkida. Telefoniga on mul päris hull lugu, nimelt kasutan kõnekaarti ja eelmisel nädalal andis telefon mulle teada, et “teenuste kasutamise aeg saab läbi”, avastasin siis, et laadisin viimati kaardile raha 4. oktoobril ja seda oli siis veidi üle 16 euro. Praegu, pool aastat hiljem, oli sellest veel 6 eurot alles, aga olin sunnitud raha juurde kandma kuna operaator eeldab, et korra poole aasta jooksul tuleks ikka kaarti laadida. Alati naeran kui mõne teise operaatori müügiinimene helistab, et kas sooviksite soodsamalt rääkida. No kui päris tasuta saaks või äkki olete nõus peale maksma?

    Like

    • Manjana 7. aprill 2015, 11:51

      Jah, ma ka ühele müüjanoormehele, kes mu telefonipaketi kohta küsis, ütlesin, et ma olen nii kehv klient, et üldse ei räägi. Ta imestas ja ei pakkunud enam.

      Like

  2. vanaiinlane 8. aprill 2015, 17:13

    Tele2, 2,39 +0,64 (M-ID) +2,34 (M-Pilet) = 5,35 kokku kuus.
    Juttu praktiliselt pole, ehkki mõnes kuus ka tundide viisi,
    kui on vaja midagi käima saada või “tulekahju” kustutada.
    Olen suutnud õpetada kõik e-postil käima oma asju ajama.
    Sisekorra (hea tava) eeskirjadesse aga lisati hiljuti,
    et iroonia ja sarkasm ei lubatud ametlikus suhtluses.
    Noh, ja nii ma siis langesin blogidesse…

    Telefoni aegu mäletan ka veel. Tegin hommikusöögi valmis…
    Laisad laupäeva hommikud… kuni pärast paari kohvi, tõstetakse toru,
    näpitakse number, oodatakse (kaugekõne), kutsuv toon ja lõpuks: “Tere ema!”
    kõlab veidi valjult ja võltsilt reipalt, aga juttu jätkub lõunani…

    Like

    • Manjana 8. aprill 2015, 17:42

      blogid on ikka head asjad🙂
      mul e-mailid on ainult tööalased. Fb messenger on koht, kus on kõige rohkem suvalist juttu tuttavatega.

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: