Triin Tammert, kes vist on ise ka blogija, on täna ilmutanud Postimehes artikli blogimisest meil ja mujal. Artikli algus on paljutõotav. Seal räägitakse, et Euroopas uuriti blogimaastikku ja tehti kindlaks kaks olulist erinevust eestlaste ja euroopa blogijate vahel: meil on blogijad nooremad ja enamus meist blogib oma rõõmuks ja täiesti tasuta. Kuid edasi sõitis artikkel omadega täiega metsa. Selle asemel, et rääkida kuidas Eesti turundusjuhtid ja reklaamiga tegelevad asjapulgad on jätkuvalt eelmises sajandis ja ei oska moodsat meediat enda tarbeks ära kasutada, kukkus artikli autor hoopis blogijaid sarjama.
Ma ei teagi kuidas Triinul tuli kena mõte teha etteheiteid blogijale (kelle nime ilmselt kõik aimavad), kes ise viitsib teha ära turundusjuhi tegemata tööd ja otsida ülesse firmasid, et neile moodsast maailmast rääkida. Triin kuulub, ilmselt, koos minuga nende 90% hulka, kes pole seoses blogi kirjutamisega punast krossigi teeninud. (Ma kunagi ammu-ammu küsisin ja sain EMT-lt kasutamiseks erilaheda nutitelefoni). Kuid kas omaenese laiskus on piisav põhjus teistele, kes viitsivad oma blogiga teenida, etteheiteid teha? Kadedus on küll piisav põhjus 😀
Mina olen ka mõnikord kade inimeste peale, kellel on rohkem raha kui minul. Aga kui ma järgi mõtlen, siis enam ei ole. Suurema raha teenimiseks on vaja rohkem rabeleda ja mina ei viitsi. Eesti turundusjuhid ei ole ju inimesed, kes tõusevad kolmapäeva hommikul ülesse ja mõtlevad: nooniii, täna ma kirjutan manjanale ja pakun talle meie kaupa või teenust, et ta saaks sellest blogida. Tasuta pakun, sest ta kirjutab nigu kulda, on haritud ja kuulub sotsiaalsesse gruppi (õige vanus ja sugu), kes Eestis kõige rohkem teenivad.
Teate, kallid vaesed ja kadedad blogijad – reklaamis ja äris ei ole sellist moraali, et enda müümine on keelatud. Ahh, et väärikas blogija ei kiida kunagi asju, mis on kehvemapoolsed? Kamoon, siis on kõik meie 10% blogijatest, kes blogimisega teenivad, moraalitud prostituudid, kuna kellegi arvates on ikka mõni neist kaupadest kräpp, mida näiteks ilublogijatele tasuta jaotatakse. Televisioonist ja muust meediast, kus igasugu jama raha eest reklaamitakse, rääkimata.
Kuulge, aga kes on see tuntud ja vana blogija Triin? Viki järgi on ta kirjanik, miks ta reklaamist artikleid avaldab?
Huvitav, millise programmiga nn. ilublogijad endale külastatavust ülesse kerivad? Neid ei kommenteeri ju keegi, kui just odavat nänni ei jagata. Ma suutsin paari tuntuma kirjutaja postitusi umbes paar kuud vahelduva eduga lugeda, siis tüdinesin ära, sest jutt läks tsüklisse. No kaua sa ikka oma kasina keeleoskustega sarnaseid ilutooteid huvitavalt kiita jõuad, eriti kui kolm sõbrantsi täpselt sama rasket tööd peavad tegema.
PS! Ma olen EBS-s reklaami ja turundust õppinud. Ma võin laiata ja ülbata. Huvitav, mida need turundusjuhid on õppinud, kes seltskonnas omavahel blogijaid ja äkki ka teisi partnereid ja kliente taga räägivad?
Manjana blogib 
Sa oled mulle siiani üsna aruka inimese mulje jätnud, aga praeguse postituse põhjal ei saa ma küll aru, mida sa öelda tahtsid. Kas sinu arvates on siis okei ettepanek blogija poolt, et ta võib arvustuse ettevõttele kasulikumaks teha kui nad kogu ürituse saaksid tasuta ? Nii palju kui neist vihjetest võis välja lugeda, oli tegemist Malluka ja Marimelli (vb ka Triinu-Liisi) käimistest Platz restoranis, mille turundusjuht on ühtlasi ka üks Eesti edukamaid toidublogijaid Tuuli Mathisen. Minu poolt müts maha tema ees, et ta sellise alatuse avalikuks toob.
Asjaosalised blogijad on jätnud korduvalt mulje kui väga neile meeldib väljas õhtustamas ja veinitamas käia ja nüüd on siis näha, mis eesmärgil nad tegelikult neid koostööpartnereid nii väga soovivad. Nemad saavad tasuta mööda restorane käia ning vastutasuks lubavad oma lugejatele “ausad” kiidusõnad edastada.
MeeldibMeeldib
Said ju aru küll, mida ma mõtlesin 🙂 Minu arust on küsimus rahas. Kui ma saaksin restoranis süüa ja juua 10 inimesega, mis rahaliselt on kokku umbes 50 x 10 ehk 500 euro eest ja ma peaksin selle eest blogima, siis ma oleksin vabalt valmis 500 euri eest ülikiitva postituse kirjutama, väga heas eesti keeles ja korralike peegelkaamera fotodega. Mõni inimene käib kuu aega tööl, iga päev 8 tundi ja saab selle eest 500 raha (paljud ei saa sedagi). Mina saaksin 30 minuti kirjutamise eest 500 euri. Jah, ma oleksin küll nii odav, et võtan poole tunni eest 500 euri ja silm ka ei pilgu. Ma ei läheks ju kehva kohta sööma, et ma pärast kiruma peaks.
Ilublogijad kiidavad mingeid vidinaid, mille hind on maksimum 50 euri, Vot see on moraalitu end nii odavalt müüa 😀
MeeldibMeeldib
Kuid loomulikult tuleb sellissesse postitusse juurde kirjutada, et see on reklaampostitus ja said toidu vms tasuta. Paljud blogijad ei armasta seda pisiasja märkida ja tihtipeale ei saagi aru, kas inimene ostab asju oma taha eest või saab tasuta. Mingid hiina kaltsupoed vist keelavad tingimusi kirja panemast, kuigi meil on kena komme ajakirjanduses juurde märkida kui on tegemist reklaamiga. Kuigi ka ajakirjanikelt saab suurema rahaga tellida kiitvaid artikleid ilma lisamärkuseta.
MeeldibMeeldib
Pealkirjas esitatud väide on küll pisut metsa. 🙂 Minu jaoks on blogimine hobi (mis jäi vahepeal ka soiku) ja hobiga pole üldiselt inimestel eesmärki raha teenida. Ma saan endale kõike lubada ka selleta.
Muus osas – ma olen nõus, et Eesti turundusjuhid võiksid rohkem blogisid ja blogijaid kasutada, ehkki kasutavad palju rohkem kui aastaid tagasi, kui mina Tartu Ülikoolis oma bakalaureuse- ja magistritöös blogisid ja muud sotsiaalmeediat uurisin. Ja seda artiklit kirjutama ajendas mind ainult missioonitunne – see konkreetne ettevõtja oli mainitud blogija(te) kirjast üsna stressis, et mida ta peaks nüüd tegema ja mis sellega kaasneb. Ja ma usun, et ka teistel ettevõtjatel (ja lugejatel) on hea teada, et on olemas ausad ja eetilised blogijad ning siis need mitte nii usaldusväärsed – et igaüks saaks ise otsustada, kellega eelistab koostööd teha.
MeeldibMeeldib
Viimasele lausele 10punkti!
Kuna ma töötan ühes köögitarbeid müüvas ettevõttes, siis tean omast kogemusest väga positiivset lugu ühest teisest toidublogijast – ka väga tuntud, andnud välja kokaraamatuid ja osalenud kokasaadetes. Meil oli temaga diil, et ta saab kasutada meie nõusid (paljud tooted sai ta kohe endale, mõned ostis väga suure soodustusega välja) ning nendega siis küpsetas ja kokkas ja lisas oma blogisse väga ilusaid pilte. Alati oli juurde märgitud, et need tooted on ta saanud kingituseks. Siis aga ühel hetkel saatis ta meile väga ilusa ja seletava kirja, et ta tunneb, et ta enam ei taha oma lugejatele mõeldes ühegi ettevõttega koostööd teha. Tundis, et see ei too enam tema usaldusväärsusele kasu. Ning sedasi viisakalt meie ametlik koostöö lõppeski. Kui ta ka hiljem aeg-ajalt meie nõusid kasutas, siiis polnud tal enam vajadust/kohustust nende omadustest rääkida ega öelda, kust need pärit.
Kui ka neid ilublogijaid vaadata, siis on minu arvamus täpselt sama. Kuskil 1,5-2 aastat tagasi ma need alles avastasin ning siis hoidsin küll huviga silma peal. Nüüd kahjuks on väga vähe postitusi, mida ma tõepoolest lugeda tahaksin. Ainult ühed reklaampostitused teiste otsas ning siis need üritused, millest nad samuti suurt midagi kasulikku tegelt ei jaga. Pildistavad snäkke ja pluuside varrukaid jne.
MeeldibMeeldib
Aga selle toidublogija ja kööginõude firma vahel oligi ju kõik hästi. koostöö kulges kenasti ja lahkuminek samuti. Oleks selliseid koostöid vaid rohkem ja erinevamate firmade ja blogijate vahel. Kui ilublogijatelt need kosmeetikafirmad ära võtta, siis paljud ei oskaks enam üldse millestki kirjutada. Tollel kokal sellist probleemi ei tekkinud.
MeeldibMeeldib
Aitäh, Triin, et vastasid!
No minu arvates on kogu äri ja reklaamimaailm eba-eetiline, seega ma eelistan alati eraisikuid ettevõttetele ja ettevõtete esindajatele. Kui see turundusjuht on nii hea, nagu Loore kommentaaris väidab, siis ta ju teab, mida vastatakse inimestele või firmadele, kellega hinnas või tingimustes kokkuleppele ei jõuta. Minu arvates on see turundusjuht oma kohale sobimatu, kui ta avalikustab ajakirjandusele oma saamatust suhtlemisel potensiaalsete klientide või koostööpartneritega.
Mallukal on meeletu lugejaskond ja ta võib kirjutada halva suhtlemiskogemuse eest kättemaksuks ükskõik mida ja turundusjuht võib pärast kukerpalle teha, aga enam ei aita miski. Turundusjuht peaks ikka suhelda ju suutma.
MeeldibMeeldib
Mallukas on täiskasvanud inimene ja peaks ka aru saama, et mitte iga ettevõte ei taha temaga koostööd teha. Ka meie saime temalt kunagi kirja, kus pakuti reklaampinda blogis. Meie ei näinud, et me oleksime soovinud oma ettevõtet sellise blogiga seostada.
See ei anna talle aga õigust kõiki laimama hakata, kes temaga ei nõustu või temaga “äri” ei taha teha.
MeeldibMeeldib
Aga ta ei olegi ju kõiki laimanud. Õnneks pole ükski turundusjuht ka ajakirjanduses nimeliselt temast halvasti kirjutanud.
Ma tõesti imetlen tema tahtmist oma blogi müüa. Otsene müügitöö on turunduse kõige raskem osa, mille jaoks ei piisa vaid haridusest, vaid on talenti ja iseloomu vaja.
MeeldibMeeldib
Err… turundus ja reklaam on üks asi, pisut huligaansed elukunstnikud siiski midagi muud (kui “moodsa” turunduse teerajajad).
Ja 500 saada kuu töö eest või 30 min eest – esimene aitab homme makarone osta ja kommunaalid ära maksta, teine … nothing, tinglik number ja väärtus ainult.
Punaseid krosse ma võin sulle saata, a kuhu?
MeeldibMeeldib
Turundusega tegelevadki turundusjuhid. Blogijad ei ole turundusjuhid, blogijad on võimalikud partnerid, keda tark turundusjuht oskab ära kasutada. Näiteks nagu Soomes, kus 71% blogidest teenib blogiga raha. Siis pole vaja kellelgi kade olla ja turg saab ka tasakaalustuda. Turundusjuhid Eestis aga blogivad hoopis ise, jääb reklaamiraha firmale kenasti alles ja keegi ei süüdista, et mida sa oma tööandjat kiidad nagu segane.
Jessas, mis teil elukunstnike vastu on? Mingi vanade ja väsinute vandenõu noorte ja vitaalsete vastu? Mulle ka meeldib hästi süüa, aga kuna ükski kõrts mulle tasuta süüa-juua pole jaganud, siis ma pole nendest ka kirjutanud 😀
MeeldibMeeldib
Näh, nüüd sa nimetasid mind vanaks, õnneks ma nii vana ei ole, et selle peale solvuda.
Elukunstnike vastu ei ole siin ka ilmselt mingit vandenõud, pigem on inimestel erinev piiritunnetus ja arusaam headest kommetest ja tavadest, sh blogimises, äris, “turunduses” ning see ei tulene laiskusest või kadedusest.
Muidugi on tore kui hobist kõrvalt kopikas kukub, aga Eestis on blogimisest saadav raha ja materiaalsed hüved liiga väikesed (vähemalt praeguse seisuga), et seda vahendeid valimata omaette eesmärgiks muuta; sama aja ja energia saab mujal edukamalt mateeriaks konventeerida.
A kusjuures ma küsisin kunagi oma blogis õlleraha ja panin aadressi juurde … mitme kuu vältel leidsin postkastist mõne ümbriku, osa on siiani avamata kusagil kolimiskastides ja enam ple nende EEK-idega ka miskit teha.
MeeldibMeeldib
oi, ups, sorry.
ma ise olen nii vana, et armastan öelda, et vanus pole mitte sünniaastast tulenev vaid pigem enda mõtlemises kinni.
ega ma tegelt ei teagi, et kas ma tahaks, et siit blogimisest kopikas kukuks. ma kardan, et mulle lihtsalt meeldiks mõni kord suvalisi kingitusi saada. noh ja kui ma mingeid asju saaks, siis ma saaks teada, et ma tegelt ei tahtnud noid asju ja et need ei meeldi mulle ja kuskile neid panna ka pole. ja kuidas sa ikka kingitud hobuse suhu vaatad ja kinki laidad. oeh, raske.
MeeldibMeeldib
Kle, minu meelest artikkel, millele sa viitad, ei räägi üldse sellest, mida sa sellele inkrimineerid.
Blogidega raha teenimine on üks asi, susserdamine ja sahkerdamine on kõvasti teine asi.
MeeldibMeeldib
Morgie, kas sa ei lugenud minu postitust korralikult. Ma ju kirjutasingi, et ta kirjutas artikli viimases osas valedest asjadest. Või mida sa väidad, et seal artiklis polnud? See, et keegi peab oma blogisse reklaami müümist susserdamiseks, on lihtsalt asjatundmatus.
MeeldibMeeldib
Kui avaldatatu sisu võib olla mõjutatud saadud hüvest, märgib viisakas väljaanne postituse “reklaamiks” või lisab kulutuste eest tasuja. Kas blogid on ajakirjandus või mitte? Mõneti mitte, sest ajakirjanik lähtub kirjutamisel kutse-eetikast, blogija isiklikust eetikast. Lugejanumbrite poolest võiks mõni blogi väljaande või portaaliga konkureerida küll.
Probleem seega regulatsioonis ja ootustes – kui blogi on väljunud algsest elektroonilise päeviku ideest ja seda kasutatakse sissetulekuallikana, võiks eeldada professionaalse ajakirjanduse avaldamisaluste omaksvõtmist.
MeeldibMeeldib
Kusjuures mulle tundub, et siin jaguneb auditoorium kaheks. On hulk blogide lugejaid, kes ootavad, et neile kirjutatakse mingist asjast/teenusest/kohast vms selleks, et ammutada adekvaatset infot (on hea/on halb) ja eeldavad, et info vastab tõele ja on erapooletu. Teine seltskond tarbib ettesöödetud teksti mõnuga, tundmata vähimatki huvi selle vastu, kas see tekst endas ka tõde kannab või mitte. Natuke nagu seebiseriaalidegagi – neil on massiivne vaatajaskond. Et sisu ei rikasta vaatajat kuidagi, on juba teisejärguline.
Seega, kui lugejat ei koti, kas kirjutaja saab mingitest asjadest kirjutamise eest meelehead või mitte, ei pea vist kirjutaja ka väga pead murdma ja võib käituda vastavalt enese sisetundele. Juhul kui ettevõte on sellise ostetud sisu avaldamisega päri, oleks justkui nagu win-win-win (lugeja-kirjutaja-reklaamiostja) situatsiooniga tegu, või mis? 🙂
Mis puutub nüüd päris ajakirjandusega võrdlemisse, siis reklaamartiklid eksisteerivad ju seal ka täiesti ehedal kujul. Ainus vahe selles, et peab olema selgelt juures kiri, et tegemist reklaamtekstiga. Aga ma iseenesest ei usu, et Malluka või mõne teise populaarse blogi lugeja ei tea, et autor oma tekstide eest pappi saab. Vastupidi – lugejat ei näi see sugugi häirivat.
MeeldibMeeldib
Jah, ilusas maailmas oleks tõesti kõikidel ajakirjanduses ilmunud reklaamtekstidel juures silt “reklaam”, aga maailm pole üldse nii ilus. Kahel põhjusel: ajakirjanikud on meil aeg-ajalt ka naiivsed ja teine põhjus RAHA – selleks et silti “reklaam” ei tuleks, tuleb lihtsalt rohkem maksta.
Tühja sest trükiajakirjandusest, telekas on tootereklaam erinevates saadetes alati ilma vastava märkuseta töötanud ja keegi ei räägi, et ei tohi ilma sildita.
ja muidugi otsustab blogi puhul lugeja, mis talle meeldib ja mis mitte. malluka puhul näiteks töötab see, et ta blogib nii piisavalt palju, et kui reklaampostitused lugemata jätta, saab ikka igapäevase laksu eraelulise infoga teksti kätte. vot kui mallukas hakkas reklaampostituste asemel tõsiteaduslikke tekste blogisse tootma, kaotaks ta oma lugejad. seepärast meil teadusega tegelevaid blogisid polegi. teadlased ei loe ega pea blogisid, nad, üldjuhul, ei oska eriti huvitavalt isegi huvitavatest asjadest kirjutada 😀
MeeldibMeeldib
Ma olen piisavalt palju idealist, et elukutseliste ajakirjanike erapooletusse ma ikkagi veel usun. Vähemalt mina olin küll erapooletu. Autoajakirjanikud saavad väga palju reisida ja sageli korraldatakse pressiüritusi, kus saab tasuta hästi süüa ja juua samuti, aga sellest hoolimata pole võimalik autot arvustava artikli sisu sobivaks osta, seda ma võin küll täiesti kindlalt väita.
Nõus, et Mallukas kaotaks palju lugejaid, kui oma kurssi muudaks. Aga kui ta reklaami ei teeks ja kirjutaks enda seest, mitte tekste, mis “lähevad peale”, oleksin näiteks mina ka tema lugeja. Selles mõttes kuulun Triinuga ühte klubisse. Ma otsin ja loen seda, mis on ehe ja aus. Kirjutan ise ka. Kuid raha sellega tõenäoliselt ei teeni.
MeeldibMeeldib
Kusjuures mulle Malluka stiil sobib. Mu arust on ta interneti jaoks isegi liiga avameelne ja aus. Mina oma probleeme küll terve maailmaga ei jagaks, eriti kui suur hulk lugejatest talle väga haigeid komme kirjutavad.
MeeldibMeeldib
[…] nagu ma lugesin ühe postituse kommentaaridest (LINK), siis viiskas oleks märkida postituses ära, et tegu on kinnimakstud asjaga. Tõesti, seda ma ei […]
MeeldibMeeldib
Täienduseks veel: http://triinkatariina.blogspot.com/2015/04/blogimise-ja-eetika-teema-jatkuks.html
MeeldibMeeldib
Triin, Sa ikka lugesid Malluka postitust samal teemal? Link on enne Su kommentaari. Kas Sa said aru, et see turundusjuht VALETAS Sulle? Või said Sa tema jutust valesti aru. Sul ju polnud erilist põhjust ise valetada/huvitavaks kirjutada. Igatahes ei ole väga mõtekas külajuttudest arvamusartikleid kirjutada, külajuttudest saab ilukirjandust.
Mu arust ei ole vaja mingit eraldi eetikakoodeksit kui meil on olemas kirjuitamata seadused, et valetamine ei ole okei ja samuti pole kena kirjutada arvamuslugusid, mille ainus allikas on “naised saunas rääkisid”. Kummagi põhimõtte jaoks ei ole vaja eraldi eetikakoodeksit. Kurb, et väga paljud blogijad jäid uskuma, et Su arvamusartikkel oli puhas tõde.
MeeldibMeeldib