Teravamaitselistest toitudest. Tom kha

Mu laps ei armasta pipart. Kui ta pisike oli, siis ta ürtles piprase kohta soolane ja oli väga õnnetu, kui midagi piprast sööma pidi. Nüüd on nii, et kui ma olen salaja mõnda toitu pipart pannud, süüdistab ta mind hiljem, et ma soovisin teda mõrvata. Noh ja nii ma lisangi pipart toitude hiljem oma kausis.

Kuid täna ma sain teada, et kõikide piparde vastu tal polegi eitavad tunded. Mul on kodus musta ja valget pipart ja neid punaseid kaunu – tšillit. Täna käisin poes ja idamaiste toiduainete leti ääres tekkis isu millegi eksootilise järgi. Ostsin Tom Kha supi valmistamise pulbri (Prismas 1.59). Seal tagumisel küljel õpetab, et veel läheb vaja kookospiima, kanafileed, tomateid ja seeni. Seeni ma ei ostnud, sest seeni mu tütrepirtsuke ka ei söö.

Valmistamine oli väga lihtne.

Koostisosad

Tom kha maitsesegu

Kookospiim

2 kanafileed

4 pisikest või 2 suurt tomatit

maitserohelist kaunistuseks

Valmistamine

Lõikad kanafileed väikesteks tükkideks ja praed pannil õliga küpseks, pruuniks pole vaja, see on ebatervislik.

Kallad poti poolenisti vett täis ja lisad sinna peaaegu terve purgi kookospiima, mis on paks nagu rasv ja 400 g plekkpurk maksis täna Prismas 1,55. Natuke jätad piima purgipõhja, sest sulle tuli idee seda näohooldusvahendina kasutada.

Avad maitseaine paki ja kallad terve paki potti. Segad kahvliga ja paned tulele. Kallad juurde valminud kanafileetükid (ja kes ostis seeni, need lisad ka) ja keedad 3 minutit. Vahepeal tükeldad tomatid ja lisad need keedetud supile. Lased korraks veel keema tõusta ja ongi valmis. Selline vedel. Ma lootsin, et supisegus olnud tärklis ka mõjub, aga ei mõjunud. Mingit soola vms kuskile lisama ei pea.

Poolenisti ärasöödud supp pliidil

Poolenisti ärasöödud supp pliidil

Tõstsin supid välja. Lapsele igaks juhuks vähem ja hoiatasin teda, et tegemist on Tom Khaga. Ise asusin sööma, laps veel mängis edasi. Sain paar lusikatäit söödud, kui suus puhkes tulekahju ja kole kurb hakkas, nutma ajas. Vasakust silmast. Kurgus aga kõdistas. Teatasin lapsele, et ta vist ei saa seda suppi süüa, sest see on hullusti piprane. Laps läks tõi taldriku köögist ära. Ma mainisin, et kas ikka oli mõtet ära tassida, ta seda niikuinii süüa ei saa. Ja ta sõi. Peale kolmandat lusikatäit ma küsisin, et kuidas on. Ta ütles, et ei midagi erilist, et liha on hea maitsega. Ta viimasel ajal ei taha kanaliha ka süüa.

“Kallis, kas sa oled haige? See on kanaliha. Tahad, ma teen sulle märga kompressi või midagi?” küsisin murelikult.

Kuid ta ei tahtnud mingit kompressi, ta sõi supi ära ja võttis veel juurde ka. Mingi värk on juhtunud! Ta ju ei söö pipraseid toite ja see supp on jummala äge! Ma söön vürtsikaid toite harva ja naudin neid kummalisi tundeid, mida söömine tekitab, aga tema oma jutu järgi ei söö üldse pipart. Tolles segus oli cayenne pipar. Juu talle siis see sobib. Tore! Kuidas teie peredes pipardega lood käivad?

Minu kolmas taldrikutäis suppi

Minu kolmas taldrikutäis suppi

Ahjaa, unustasin mainimata – jube hea supp oli, jube hea!

15 thoughts on “Teravamaitselistest toitudest. Tom kha

  1. Marca 7. mai 2015, 20:43

    See on tõesti üks väga hea supp. Ma esimene kord tegin koos šampinjonidega, aga kuna ka meil keegi neid väga ei armasta, siis jätsin järgmistel kordadel panemata ja erilist vahet küll polnud. Ei tea kui vanale lapsele sobib üldse piprast pakkuda? Eks Indias söövad nad seda ehk juba sünnist alates, aga mul kuueaastane ikka kardab veel ja ütleb, et kibe. Seega peab alati eraldi toidu tegema kui endal piprase isu. Kolleegidega idamaistes söögikohtades käies olen avastanud, et see mis minu jaoks väga leebe, tundub mõnele söödamatult piprane ka täiskasvanuna.

    Like

  2. Manjana 7. mai 2015, 20:55

    Inimeste pipramaitse on väga erinev, olen ma aru saanud. Ma loodan, et nüüd ma saan ikka kodus aeg-ajalt piprasemaid toite ka teha, ainult et tuleks vist cayennet osta. 17 aastat olen oodanud. Mu eks ka piprast eriti ei pidanud.

    Musta pipra peale pole laps ka väga turtsunud, aga valge ei meeldinud talle üldse. Ma arvan, et see pipraste asjade söömine on harjutamise asi. Ma seepärast söön ise ka harva väga vürtsiseid, et see ikka äkiliselt mõjuks. Ma kujutan ette, et kui kogu aeg pipraseid süüa, siis maitsemeeled harjuvad ära. Ma ei tea, kas see on tõsi ka. Laste meeled on tavaliselt erksamad kui täiskasvanutel.

    Fakt on see, et inimesed tajuvad suvalisi maitseid ja lõhnu erineva tugevusega ja erinevalt. Seoses suitsetamisest loobumisega on lõhna-maitsemaailm veel suurema laksuga jälle minuga.

    Like

  3. laborihiir 7. mai 2015, 23:27

    Minu lemmiksupp, mitu korda nädalas keedan lõunaks, vahel teen kaalujälgijate retseptiraamatu järgi muudetud versiooni ka. Valmispakk mulle ei meeldi, nii, et vaaritan ise. Mina ei salli soola ja lisan selle asemel erinevaid vürtse ja ürte. Lapsed neid armastavad, aga ülepipardatud toidu peale teevad nägusid.

    Like

    • Manjana 7. mai 2015, 23:57

      Teed kõik ise? Kas, kus ja kuidas meil müüakse sidrunheina? Ja kalakastet on vaja. Sa oled ikka väga tubli!

      Like

      • laborihiir 12. mai 2015, 14:30

        Sidrunheina leiab näiteks Prismast, Stockmannist kindlasti. Lõunaosariikides ostan seda Maksimarketist, tuuakse küll viis pakki, millest ma paar ära raban ja jääkappi surun. Kalakaste on igal pool saadaval. Mu meelest hullem on laimilehtedega, ma ei ole gurmaan ja kasutan laimikoort. See kaalujälgijate kohandatud retsepti järgi tegemine võtab aega nii 10 minutit, teen kolme päeva portsu korraga valmis ja soojendan, nii et kiitus on täiesti asjatu.

        Like

  4. nodsu 8. mai 2015, 09:12

    mu elukaaslane eelistab vürtsiseid toite, sest, nagu ta ütleb, “siis saab aru, et on mingi maitse.”

    Like

    • nodsu 8. mai 2015, 09:13

      teisalt on see ikka natuke keerulisem ka. sest ma tegin naadisuppi klimpidega ja panin klimpide sisse pipart ja sellest ta kuigi suures vaimustuses ei olnud.

      Like

      • Manjana 8. mai 2015, 11:43

        äkki ta on konservatiiv? mulle meeldivad uued asjad ja su supi nimi kõlas väga ahvatlevalt.

        Like

        • nodsu 8. mai 2015, 19:10

          naadisupi kui niisuguse vastu ja klimpide kui niisuguste vastu ei olnud tal midagi. ma kahtlustan, et talle ei maitsenud seal see konkreetne pipar, mul on üks hästi aromaatne must pipar. võimalik, et supi enda sees oleks ta seda paremini sallinud, sest maitse oleks ühtlasemalt laiali laotunud. teine, mis talle ei meeldinud, oli see, et klimbid ei olnud küllalt tihked, mis minu jaoks oli just point – et oleks sellised õrnema tekstuuriga.

          toidukonservatiiv ta muidu ei ole, sööb üsnagi kõike. eks ta sõi sedagi ja hindas vähemalt seda, et järgmisel päeval ei olnud vaja mõelda, mida lõunaks süüa (sest seda tuli nii palju).

          Like

        • nodsu 8. mai 2015, 19:11

          tõsi muidugi, et supp ise oli üsna õrna maitsega ja klimbid olid sinna juurde oma pipraga natuke liiga jõulised, jätsid puljongi maitse varju.

          Like

        • Manjana 8. mai 2015, 19:41

          nääh, mul on kõht täis, aga sa räägid söögist nii ilusti, et ma austaks su kokakunsti küll!

          Like

  5. Manjana 8. mai 2015, 11:42

    mu laps põhjendas seda, et ta pipart ei taha, et tal on väga tundlik maitsmismeel ja pipart see lihtsalt ei talu.
    järeldust, et pipart armastavatel inimestel on vähem tundlik maitsemeel, ma ka teha ei julgeks. mulle meeldib pipar just selle terava elamuse pärast, mis on vahelduseks hea, aga mida ma rohkem kui paar korda kuus ei teeks.

    Like

    • Marr 8. mai 2015, 14:37

      Võid lapsele öelda, et teravusega on võimalik täiesti ära harjuda, kui pidevalt veidi vürtsikaid asju tarbida ja piprakogust järk-järgult suurendada. Mul on pere igasuguste tšillidega nii ära harjunud, et pea iga söögi juurde käib kas tšillikurk või marineeritud piprakaunad. Sööme nagu salatit. Kui aga külalised tulevad, pistavad nood meie piprakurkide peale õhku ahmima. Paar aastat tagasi kirtsutasime ka nina, kui isegi Tabasco kaste liiga tuline tundus, aga siis hakkasime ise kasvuhoones erinevaid pipraid kasvatama ja talvel on sahver alati erinevaid piprahoidiseid täis. Kapsaitsiin on ju igati kasulik ka (kuigi üle ei tasu siiski pingutada)🙂

      Like

      • Manjana 8. mai 2015, 14:42

        aga kas sul veel kurgus naljakalt kõdistama hakkab, kui sa midagi piprast sööd? nutmist ma niiväga ei igatse.
        mulle meeldib see kõditunne, aga ma kardan, et kui pidevalt piprast süüa, siis see kaob ära.

        Like

        • Marr 8. mai 2015, 14:54

          Eks ikka kõditab natuke, aga mitte äädikaga tehtud piprahoidiseid süües. Pigem siis, kui kuivatatud või jahvatatud kaun toidu sees on või kui väljas mingi wrapi võtan ja sinna salsa- ja tšillikastet sisse palun panna, Tartus on ühes söögikohas päris tulised need kastmed, kui suuremas koguses tarbida. Ah jaa, ja kui suppi teen, siis panen ka alati veidi jahvatatud cayenne’i ja millegipärast on see supi sees alati kordades tugevam kui kuskil muus toidus (äkki oli sul ka siis eriti vürtsikas, sest tegemist supiga) – seda süües on küll silmad mõnikord märjad ja kurk kibe😀

          Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: