Tööriistapood, mis ei olnudki pood

Käisin täna Ülemiste keskuses. Jalgsi, sest ma olen endale suvehooajaks veel paar lisakilo hankinud ja suurest rasvumise murest rohkem sööma hakanud. Mul oli uusi kingi vaja ja kuna ma suutsin need kohe ära osta, jäi keskuses ringituuritamine lühikeseks. Muideks, kingad sain sellest poest, mille pilti allpool näete. Sõbralikud müüjad ja sõbralikud hinnad. Kaup, vist, pärineb Hiinast. Mina olen rahul. Minu hinnangul peaksid need kingad mind päris mitu aastat teenima.

pood

Kuna nad tegid Ülemiste keskuses kõik ringi, siis mõni kord ei leia ma enam seda keskmist väljapääsu ülesse ja pean tagumisest väljuma😀 Täna juhtus ka nii. Sealt saan Ülemiste rongipeatusesse ja läbi tunneli teisele poole raudteed. Vanasti ma käisingi sealt kaudu, aga kuna nüüd on lasnaka kanali jalakäijate silla juures trepp remondis, siis pean Tartu maantee kaudu jalutama.

Tulin raudtee alt läbi ja keerasin kohe vasakule. Seal kandis polnud ma kunagi varem käinud. Uued kontoritemajad ja autopoed. Huvitav! Kõndisin majade vahel, kui järsku nägin, et ühes poes müüakse kruvisid ja mutreid, või nii vähemalt lubasid sildid. Sama seina peal oli ka tööriistafirmade reklaamid, nende hulgas ka see vene firma, mille näpitsad ma oma ehete tegemiseks ostsin. Maailma parim hinna ja kvaliteedi suhe! Mul oli vahepeal tekkinud vajadus veel ühte liiki näpitsate järgi, kuid kõik tööriistapoed on mu kodust tsut liiga kaugel ja Ülemiste keskuses normaalset tööriistapoodi üldse pole. Mõtlesin, et näe kui tore, et väike tööriistapood mulle juhuslikult ette jäi. Ukse peal olid lahtioleku ajad ka ja sõbralik silt uksel “tõmmata”. Ma tõmbasingi. Tegin ukse lahti ja kuulsin ühe mehe üle ruumi öeldud poolelijäänud lauset laojääkide kohta. Väikese tööriistapoe moodi ruumi ühes servas oli laud, mille ääres istus umbes kaheksa meest, kes kõik mind vaikides vaatama jäid.

Ma ei mäleta, kas ma ütlesin “tere”, igatahes olin ma pisut ehmunud sellisest tähelepanust. Ma juba kaugelt nägin, kus asub stend, kus ripuvad nood näpitsad, mida ma oleksin vaadata tahtnud. Kuid ma ei saanud sinna vaatama minna, sest need mehed vaatasid mind näoga, nagu ma ei peaks edasi minema.

“Kas see ei olegi pood?” küsisin

“Ei. Kuid mida te otsisite?” küsis mees väga sõbraliku häälega vastu.

Ma mõtlesin, et kas rääkida neile kuidas mul on tõmme ühe firma näpitstangide poole, et nood on nii mugavad ja täidavad ideaalselt oma funktsiooni. Või pole mõtet rääkida? Otsustasin, et olen juba piisavalt blondiini mänginud ja teatasin: “Kui siin pood ei ole, siis ma ei soovi midagi,” ja läksin ära.

Nad ju võiksid selle “tõmmata” sildi kõrvale panna sildi, et “siin ei ole poodi” ka. Miks nad riputavad poe moodi maja peale hulga reklaami ja poe moodi ruumi erinevaid kaupasid, kui see ei ole pood? Mingi meeste loogika, millest ma midagi ei tea?

%d bloggers like this: