Asjadest ja omamiskirest

Lendav ja Marta blogisid asjadest, võimalik, et keegi täiskasvanutest veel😛 Lapsed ju muud, kui oma rõivahunnikutest, ei kirjutagi. Ma ei tea, kas nad on nende asjadega õnnelikumad kui ilma, aga “mul on uus kleidike” postitused on mingi kummaline trend, mis muudab blogid jube igavaks. Kuhu nad need riided küll panevad? Kuhu? Vaakumkottidesse? Ma üritan nüüd kirjutades nii ennast kui teisi veenda, et vajadus võimalikult vähe asju omada, pole mitte ainult vaimne ja popp, vaid annab päriselt vabadus- ja rahuldustunde.

Mul on asjadega täiskasvanulik suhe, ma loodan. Kuigi omamiskirg pole seotud vanusega, vaid millegi muuga. Ma ei tea millega täpsemalt. Ma jätkuvalt üritan end erinevatest sõltuvustest võõrutada. Blogijad rääkisid vajadusest kinnisvara järgi. Martal oli juba midagi sobivat ja Lendaval pesitses peas suur helesinine unistus.

Mina alati imestan, kui inimene ostab endale päriseks kinnisvara, mis ei vasta tema tegelikele soovidele vaid ainult rahakoti võimalustele. Miks? Mulle meeldib üürikorteris. Mulle meeldib elada kesklinnas, keskküttega, alati sooja vett võimaldava kraaniga. Mul peab olema vann, kus tundide kaupa liguneda. Mul peab olema piisavalt suur elamine, et ennast vabalt tunda. Üürikorteris vastutan ma ainult selle eest, et ma seda põlema ei pane, kõige muu eest vastutab ja maksab omanik. Mina maksan omade kulutuste eest ja kui midagi juhtub, helistan omanikule. Jah, ikka on juhtunud, et üürileping lõpetatakse korteri müümise tõttu ära, aga iga mu järgnev korter on eelmisest parem olnud. Kolimine on vastik, aga huvitav. Kui mul oleks lambist kaks korda nii palju raha, et selline korter osta, nagu mu üürikas, ilmselt ma siis ostaks. Muidu mitte. (Liiga suurtest üürihindadest rääkijad ei viitsi korteri otsimisega vaeva näha ja võrreldes müügihindadega on üürihind poisike).

Mulle ei meeldi millestki sõltuda. Taipasin seda eriti teravalt, kui suitsetamisest loobusin. Praegu on mul pooleli teine võõrutuskuur – ma vabanen harjumusest kanda käekella. Kõlab imelikult, aga mul on olnud käekell alates lasteaiast. Nüüd sai patarei tühjaks ja ma spetsiaalselt ei lähe patareid vahetama, sest mul on kellast sõltuvus. Mu käsi on kellata alasti. Õues ma ei teagi, millal tuli hommik, sest ma pole harjunud telefonist kella vaatama. Telefonist sõltuvust pole mul kunagi olnud.

Mul on olemas hea fotokas, aga ma ei tea kas mul on seda vaja, sest telefoniga saab ka pildistada ja ma ei soovi pildistamisega raha teenida. Ma ostsin fotoka peale seda, kui mu eelmine väga hea fotokas ära varastati. Vargad korteris on äärmiselt vastik tunne, aga mul oli hea meel, et ma sain endale uue fotoka osta. Muidu poleks ju põhjust olnud. Ma olen optimist ja klaas on alati pooltäis. Aga vargaid ma küll ei taha, sest kord nad varastasid mu arvuti, mida on mul töö tegemiseks vaja ja siis ma pidin pool aastat tööd uuesti tergema, kuna laiskvorst ei bäkkappinud. Ja muud mul varastada siit polegi. Kuldehted viisid vargad esimesel korral ja ma uusi pole tahtnud.

Mulle meeldib, et mul on mugav diivan ja telekas. Jube jama kui elutoas pole mugavat diivanit. Ma veedan siin kõik oma päevad. Mulle meeldib mu öise magamise voodi, mis lihtsalt peab mugav ja suur olema ja mõnusa pehme voodipesuga ja väikeste patjadega, mida on paras kaisutada.

Ja külmkappi on vaja ja korralikku suurt pliiti ahjuga, ühte panni ja kahte erisuuruses potti. Nõudepesumasinat ma ei taha, kunagi meil oli, täiesti ebavajalik. Ma jõuan vabalt nõud käsitsi ära pesta, see rahustab närve. Pärast suuremat pidu oleks nõudepesumasin vajalik, kuid mõni kord nädalas halvasti pestud ja külgekuivanud jamaga nõude pesumasinast välja võtmine ei rahusta. Vot tavaline pesumasin on hädavajalik riist, sest käsitsi pesupesemine mulle ei meeldi.

Ma kunagi arvasin, et mulle meeldiksid peenrad ja nendel igasugu toitu kasvatada. Nüüd ma olen kindel, et ma olen selleks liiga laisk. Samuti pole mul vaja autot, sest ma võin linnas pea igale poole kõndida ja Tallinna ühistransport on ülihuvitav ja mõnus kui seda vahest harva kasutada. Ma saan autot mõni kord aastas ju laenata.

Nii, kas veensin kõik ära kui vaba ma ikka olen? Kinnituseks foto mu köögiseinast, kus varem asus gaasiga veesoojendi, kuid mis võeti omaniku poolt sealt ära, tehti uus auk ventilatsiooni jaoks ja ma pidin mõtlema, kuidas seina odavalt kaunistada. Omas kallis kinnisvaras ma, ilmselt, nii imelikku kuid lõbusat pilti poleks teinud.

sein

13 thoughts on “Asjadest ja omamiskirest

  1. Troll 18. mai 2015, 19:20

    Tubli suhtumine! Aga kas nüüd on elektriboiler? Ja gaasipliit? Ma nii hirmsasti kardan gaasiahju süütamist, kas võib nii juhtuda, et nagu osa avasid kus gaas tuleb ei sütti ja siis gaasi muudkui tuleb ja käib hirmus pauk…vot seda kardan

    Like

  2. Manjana 18. mai 2015, 19:39

    Ei ole elektriboiler, nad panid gaasiga kütteahju keldrisse tervele majale, mis teeb sooja vett ka tervele majale.

    Mul on päris vana gaasipliit. Jummala tihti kustub ahjus tuli ära, aga ta sellepärast kustubki ära, et on mingi loll gaasilekkimisvastane mehhanism, mis lülitab ise gaasi välja. Tavaliselt alguses kui ahi käima panna. Ise gaas uuesti tulema ei hakka, mingit nuppu peab kaua aega all hoidma, enne kui gaas ühtlaselt põlema jääb. Kui vähe aega hoida, lülitab välja. Ise kunagi tagasi ei tule. Mul on terve elu gaasipliidid olnud. Nii gaasiga soe vesi kui pliit on palju odavamad kui elektriga.
    Ahju süütamiseks on mul gaasisüütaja, selline suur, millega on turvaline, nagu välgumihkliga. Eelmine üüriline oli terve ahju millegipärast tikke täis loopinud. Tänapäevastes gaasipliitides on kõik vastava nupuga süütamine, mitte tikuga vms.

    Like

  3. lendav 18. mai 2015, 22:45

    Ma arvan, et osaliselt on meie suhtumine kinnisvara omamisse erinev mitte ainult enda iseloomu tõttu, vaid ka piirkonna tõttu. Siin lihtsalt ei ole MITTE MIDAGI üürida. Ja omanik meil siin katkiste asjade pärast ei muretse, sest ta elab Tallinnas ja kas korsten kukub mulle pähe või mitte, teda suurt ei koti. Teda pole ju siin. Selleks, et leida normaalne üürikas, peaksin kolima suuremasse linna. Ja seda ma ei taha. Pigem tahaksin kolida veel privaatsemasse paika, kus saaksin teha, mida hing igatseb – näiteks saagida puukujusid. See ei ole suure kortermaja juures võimalik. Kui ma tahan elada pigem maapiirkonnas, ei jää mul üle muud, kui olla omanik. Ma ei tea, mis siin linnas lahti on, aga tühje maju ning kortereid on jalaga segada. Igas tänavas on vähemalt üks maja, mille akendes on pimedus ja mille õues kasvab niitmata hein. Aga neid ei üürita. Miks, ma ei mõista… Nii et mul ei ole lihtsalt eriti valikut. Ma ei arva, et peaksin olema ilmtingimata omanik, piisaks lihtsalt turvatundest ja teadmisest, et võin paika omaks koduks pidada ja elada nii, nagu mulle sobib. Ma lihtsalt ei näe siinkandis muid võimalusi peale omamise, kuidas seda saavutada.

    Like

    • Manjana 18. mai 2015, 22:56

      Ma olen terve (täiskasvanu)elu üürinud ja terve see aeg on ajakirjandus ja kõik inimesed rääkinud üürimisest ainult halvasti. Oleks ma nõrgem ja ei oskaks arvutada, oleksin juba ostnud😀 Omanikud ei julge ega viitsi oma kinnisvara välja üürida, sest ajakirjandus on täis jutte kuidas üürnik varastab ukse ka ära, rääkimata muudest asjadest. Või ei koli mitte kunagi välja ja ei maksa ka midagi. Pealegi ei tea omanikud kuidas tuleks üürimisega seoses makse maksta.. Noh ja siis ta parem ei üürigi oma seisvat kinnisvara välja.

      Jep, ma saan aru, kui tahad elada kuskil vaikses kohas, siis on mõistlikum osta. Kui ma suudaks metsas elada, siis ma äkki ka ostaks.

      Mulle meeldivad inimesed. Mulle ei meeldi need autod, mis mu akna all tipptundidel vuravad, et inimesi tööle ja töölt koju viia. Mul ei ole ka midagi lärmavate naabrite vastu. Ainus liik naabreid, kes mulle ei meeldi on naabreid vihkavad naabrid, mul on selliseid ka palju olnud – brr.

      Like

  4. lendav 18. mai 2015, 22:51

    Palun väga – siin on näha, hetkel on turul 3 korterit. Üks ühetoaline on broneeritud, teine on taskurätisuurune (mu peres on 3 inimest) ja kolmas on mu jaoks liiga kallis. Selle kuumaksega saaksin osta 10-15-aastase laenuga terve maja.
    http://www.kv.ee/?act=search.simple&company_id=&page=1&orderby=ob&page_size=50&deal_type=2&dt_select=2&county=12&parish=448&price_min=&price_max=&price_type=1&rooms_min=&rooms_max=&area_min=&area_max=&floor_min=&floor_max=&keyword=

    Like

    • lendav 18. mai 2015, 22:54

      No ja majadest on siin üürida ainult üks suvila…

      Like

      • Manjana 18. mai 2015, 23:01

        Kohutavad üürihinnad! Suht sama mis mul Kadriorus!

        Like

        • lendav 18. mai 2015, 23:05

          No mis ma siis räägin. Ja valida ei ole midagi.

          Meenutasin veel, millal mul sai üürimisest villand, millal hakkasin igatsema oma isiklikku kodu. Ja sain ajalise piiri paika. See oli 6. korteris, 5 olid enam-vähem normaalsed olnud. Seal oli täiesti tropp omanik, kes käis akendest ikka sisse piilumas ja õiendamas. No ja nii see igatsus idanema hakkaski.

          Like

        • lendav 18. mai 2015, 23:09

          Samal ajal üldine palgatase on Tallinna ja Lõuna-Eesti vahel täitsa korralik. Kui ma sellise summa eest korteri üürin, siis süüa ma enam lihtsalt ei osta😦

          Like

        • Manjana 18. mai 2015, 23:17

          ma majandan meid hoolimata vähesest töötegemisest ära, kahtlustan et feng shui rahanõidumisnurgake😉 aitab, ega mul erilisi kulutamisvajadusi pole ka.

          Like

        • Manjana 18. mai 2015, 23:11

          no ma nii palju polegi vahetanud. tallinnas on see viies. alguses, kui tallinna tulin, elasin pisikeste aegade kaupa sõprade ja sugulase juures. ma olen omanikku alati sama pilguga vaadanud kui korterit, esimeste üürikate omanikud olid piisavalt imelikud, et sellest õppida.

          Like

        • lendav 19. mai 2015, 00:19

          Ma omaniku järgi pole korterit kunagi valida saanud. Ikka hinna ja ruumide järgi. Ja see on ka teinekord üsna vaevaline olnud. Kui ma hakkasin oma laste isa juurest ära kolima, sain peaaegu pool aastat Tartus korterit otsida (olin seal olnud 8 aastat ja 8 korterit sai läbi kolitud). Mitte midagi vähegi kõlbulikku ei leidnud. Siis tulingi Elvasse tagasi… Nüüd oleks vist lihtsam jälle Tartus elamispinda leida, aga ma ei taha sinna minna. Ja võibolla ei oleks ka lihtsam – mäletan, et sealgi oli üürikatega kitsas – tudengilinn…

          Like

  5. Manjana 19. mai 2015, 12:01

    Tavaliselt on mul uue üürika leidmine otsimine kestnud ikka mitu kuud ja nii, et vaatad pidevalt kuulutusi. Hea üürikas läheb ära tunni ajaga ja kui sel hetkel ei vaata, oled ilma. enamus kuulutusi on seal väga pikalt, neil on erinevaid vigu.
    kui võtta üürikas, mille omanikuga suhtlemine on imelik, siis pärast on hullem. viimased kolm üürikat, ehk 18 aastat olen elanud tagastatud suurtes kivist eestiaegsetes majades. kui ikka on vaja terve maja välja üürida, siis ei mängita omanikuna lolli.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: