Kevadest ja armumisest

Mul on armumisega päris head suhted – ma olen seda vahelduva eduga harrastanud terve oma elu. Kuskil kolmekümnendates toimus katkestus. Ühel päeval armumisele mõeldes sain aru, et ma ei ole armunud. Terve elu kogu aeg järjepidevalt olin selle seisundiga elanud, aga järsku mitte. Mõtlesin sügavamalt oma elu peale ja sain aru, et olin juba jupikese aega tolle positiivse tundeta elanud. Negatiivseid tundeid ikka oli. Näiteks tahtmine kõige peale vinguda, kuna tervis oli ka untsus. See oli mu kooselu madalaim punkt, ma arvan. Isegi too aeg, kui ma olin (platooniliselt) armunud kellessegi teise, mitte oma mehesse, oli parem, sest siis olid mul veel alles võime tunda.

Mingi hetk sai kooselu siiski otsa ja kõik vahepealsete aastate puudunud tunded paiskusid kohutava kosena mu peale. Oli see vast poolaasta! Armumiste ameerika raudtee. Loomulikult ei kannatanud ükski armumise ohver laviini välja ja nii ei koorunud neist tunnetest muud kui järjekordne valu lahkuminekutest. Siis ma otsustasin, et peaksin õppima mitte armuma. Ise ka ei tea kust pärines nii loll mõte. Eriti arvestades, et ma olin ju armumise tundest puudust tundnud.

Loomulikult armusin ma jälle. Kuid vahepeal olin ma tunnete osas juurde õppinud. Eriti mis puudutab inimestevahelisi suhteid. Armumine on küll kellegi teisega seotud, aga tegelikult pole seda teist inimest väga palju rohkem vaja kui alguses, et ta tõuke annaks. Hoopis parem on oma emotsiooniga kahekesi olla. Rumal on mõelda, et kui mina tunnen tema vastu midagi, et siis tollel teisel inimesel peaks samasugune tunne ka minu vastu olema. Kui olla üksinda ja silitada neid imelikke liblikaid, mis kõhus ringi tupsutavad, siis on võimalik armumist vaikselt omaette nautida. Kahekesi võib asi käest ära minna. Erineval moel untsu keerduda. Üksinda tean ma ise, kuidas oma tunnete otsas tegutsen. (Need, kes kunagi mõnda välismaa filminäitlejasse armunud pole olnud, ei mõista, millest ma kirjutan).

Nojah, Igatahes tundub mulle, et ma olen jälle armunud. Vahepeal oli mitu hirmutavat kuud, kui mul oli imehea suhe oma erinevate emotsioonidega, aga armumist nende hulgas polnud. Nüüd ma olen juba peaaegu nädal otsa pea iga ärkveloleku aja tema peale mõelnud. Ja ma jõudsin otsusele, et ma ei ütle talle. Ma ei tee mitte midagi, et temaga kokku saada. Ma üldse ei taha haiget saada ja kui ma midagi ei tee, siis on haigetsaamise võimalus väiksem. Palju väiksem. Aga ma tahtsin sellest kirjutada, sest ma ei saa sellest kellelegi rääkida. Kirjutada on hea. Keegi ei tea kellest käib jutt.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Soo

7 thoughts on “Kevadest ja armumisest

  1. Mart 17. mai 2015, 18:58

    Ma vist armun kergesti, või vähemalt kogen nende tunnete algeid, võimaluse korral olen teinud ohvrile lähenemiskatse, seda viimase kahe aasta jooksul päris mitu korda, siis aga selguvad tõsiasjad nagu tüdrukul on juba keegi olemas, tüdruk pole minust huvitatud või ta pole olnud päris see keda lootnud tunda saada. Tunne hajub.
    Päikest🙂
    Ehk leian kunagi selle päris õige.

    Like

    • Manjana 17. mai 2015, 19:49

      No ma räägin, et ei tasu armumist torkida, siis selgub reaalne elutõde ja liblikad lendavad ära.

      Like

      • w 17. mai 2015, 23:20

        Liblikad? Kui see tunne kõhus on, siis äkki hoopis ussid ja rohtu võtmata nad ei taha kuigi kiirelt ära minna.

        Like

        • Manjana 17. mai 2015, 23:27

          liblikatel pole ussid vaid päevakoerad ja, ei, mul pole kõhus nummisid päevakoerakesi🙂

          Like

        • lendav 18. mai 2015, 11:06

          Päevakoerad, vaksikud, tõugud ja muud taolised, jah. Paelussist liblikat ei tule. Maksalutikast ka mitte.

          Like

  2. väga väga naine 15. juuni 2015, 14:20

    Väga hilinenud kommentaar, aga ma loen fiidlist tasakesi järele ja pean alustama lõpust ju, sest 31 päeva pärast kaovad postitused sealt ära.
    Et. Kui ma kunagi taas tundma hakkan, siis esialgu kavatsen just niimoodi võtta.

    Like

    • Manjana 15. juuni 2015, 14:26

      ideena on ee hea, aga ma ikkagi helistasin talle😛

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: