Kotlett on kindlapeale minek

Ma pakun, et olen Harjumaa parim kotletimeister. No kõik võivad ju võistelda üritada, aga ma kardan, et mu kotlettide valik on kõige laiem.

Esimene väide – kotlette võib teha kõigest. Minu ema teeb klassikalisi kotlette: segab hakkliha sisse toorest muna ja sibulatükke ja kasutab soola ja musta pipart maitseainetena. Vähemalt ma arvan, et ta umbes nii teeb, ma ei ole kunagi täpselt jälginud. Minu kotlettide sisu on alati erinev.

Täna oli mul külmkapis kalkunihakkliha. Vahet ei ole milline süütu loomake on maha löödud ja hakklihaks tehtud.  Kõik nummid notsukad, tibukesed ja vasikapojukesed lähevad loosi. Teoreetiliselt võiks ka ainult hakkliha ja maitseaineid võtta, neist kotletid vormida ja pannile lüüa, saaks puhta liha kotleti, aga see pole huvitav. Mina lisan alati pool kogusest mingit taime. Kõige maitsvam on riivitud toores porgand. Laps mul keeduporgandit ei armasta, aga kotleti sees sööb ta kõik kahtlased värgid ära. (Ma seent pole toppinud, selle leiab ta tõesti igalt poolt ülesse). Teine sama hea on riivitud toores peet. Tavaliselt lisan alati kotlettidesse (ja väga paljudesse teistesse toitudesse) natuke küüslauku. Kõik toidud, millesse ma panen küüslauku, teenivad lapse poolt ära kõrgeima hinnangu.

Kuid täna mul polnud kodus peeti ega porgandit, aga paprikat oli. Nii ma tükeldasingi paprika päris peenikeseks. Kuna sibul praegu üldse seisa, aga ma just ostsin mõned, siis panin sibulat ka. Ja küüslauku.

Jahu ega muna ma hakklihaga kotletitaignasse ei pane. Jahu on selline pisut kahtlane toiduaine mida saab niikuinii igalt poolt. Küll ma paneerin kotlette jahuga. Viimasel ajal on selleks rukkijahu olnud, sest see oli vaja ära kasutada ja paneerimise puhul ei jää jahu maitset peaaegu üldse tunda ja muarust rukkijahul pole kõige hõrgum mekk.

Teine variant on teha kotlette ilma lihata. Sel juhul võib kasutada kõiki kaunviljalisi, mida kätte satub. Juhul kui võtta kikerherned ja õiged maitseained, saab falafeleid. Kuna pallikeste tegemine on tüütuvõitu, siis minu falafelid on samuti kotletikujulised. Kotlette vormin oma väikese märja käega.

Suvaline hernes, uba or lääts sobib kotleti tegemiseks. Lisandiks saab kasutada täpselt noidsamu aedvilju mida lihagagi ehk kõiki, mis meenuvad ja liiga vedelad pole. Tomatiga ma pole proovinud. Kuid kaunviljaga tehtud kotlet ei seisa nii hästi koos kui lihaga, ja siis on vaja ka taigna sisse jahu panna.

Teine väide: ma arvan, et kui juba vegan toitu tegema hakata, siis ei tasu mingit loomset asja sisse panna, nii pole tüüpilisel vegan toidu tegemisel üldse mingit mõtet. Seega – muna minu kaunviljast tehtud kotletti ei mahu. Erinevalt levinud arusaamast pean teatama kurva uudise, et ükski lehma- või kitsepiimatoode pole taimne, ka juust mitte😛 Isegi kõik palka saavad kokad ei tea seda.

Noh ja viimane taignamöksimise etapp on alati maitseainete riiuli ees. Kui selle riiuliga head suhet pole, tasub poest valmistoitu osta, sest maitsestamine on kõige olulisem osa kokkamisest. Ja siis tuleb pannil praadimise ja söömise koht.

Minu kodus on kotlet alati kindlapeale minek, mis juba info avalikustamise hetkel inimesi õnnelikuks teeb ja hiljem mõnumatsutamise esile kutsub. Kuid üks küsimus on mind juba ammu vaevanud – kuidas nad suudavad poodi toota kotlette, mis on jube halvad? Miks nemad ei võiks võtta retsepte tegema mõnda inimest, kellel on normaalne maitsemeel? Näiteks mingi poes pakendis müüdav kanakotlet on lõhnaõli maitsega. Ei mäleta enam milline. Ja see konsistents, miks see nii tihe peab olema? Kui natuke õhku vahele jääb, on hoopis maitsvam. Ausõna.

Mida ma kotlettide kõrvale söön? Tavaliselt keedan tatart, riisi, makarone vms, aga täiesti vabalt ei pea midagi lisaks võtma, kuna minu kotlettides on juba kõik vajalikud toidugrupid õiges vahekorras olemas.

Kuidas on teie suhe kotlettidega?

7 thoughts on “Kotlett on kindlapeale minek

  1. Maarika 10. juuni 2015, 11:04

    Tere! Mina olen see ahistaja, kes käib mööda blogisid, punane pliiats käes, ja parandab kirjavigu. Seekord jäi silma pealkiri, kus on kirjakuju “kotlett” – kirjakeele norm on seni veel ikka kotlet (http://www.eki.ee/dict/qs2013/index.cgi?Q=kotlet&F=M).
    Minu suhe kotlettide söömisega on muidu väga soe ja tainast loominguliselt segada meeldib mulle ka, aga kui vähegi võimalik, siis nende praadimise katsun alati kellegi teise kaela sokutada.

    Like

    • Manjana 10. juuni 2015, 12:02

      Mul on mitu erinevat teooriat inimeste kohta, kes kirjavigadest kommenteerivad. Üks leebem räägib, et kommenteerija otsib kiitust või laitust oma tubli töö eest. Mul on täna hea tuju. Sa, Maarika, oled nii tubli ja tark tüdruk, et sa viitsid teiste kirjavigasid leida, ma küll ei viitsiks.

      Kui sa tähele panid, siis teksti sees on kõik kotletid ühe t-ga, ainult pealkirjas on kaks, et kirjavigade otsijad ka kommeteerima tuleksid🙂

      Ma vedasin eile endale, lõpuks, raadio kööki ja vehkisin praadimise ajal tantsu, nii oli täitsa lõbus.

      Like

  2. Maarika 10. juuni 2015, 14:23

    Tegelikult ma Sinu blogi pikaajalise lugejana midagi sellist kahtlustasingi, aga läksin liimile nagu kärbes!🙂
    Viitsimise koha pealt – kes ütleski need surematud sõnad, et igal mehel peab hobi olema (ja naisel ka)? Minu hobi on kirjavigade leidmine ja võimaluse korral nendele osutamine. Ise olen rahul. Sina oled ka armas, et ei vihastanud, vaid sõbralikuks jäid. Järgmiste kotlettideni!

    Like

  3. w 10. juuni 2015, 17:05

    Mis neist kirjavigadest, hoopis hullem, et Manjanal hakkab vasaku jala sokki auk tulema.

    Kotletid – lihast muidugi. Muna, sibul ja vahel on vaja siduvuseks mitmeviljahelbeid või tatrahelbeid; linnuliha ja kala kipub muidu vedelaks jääma.
    Jahu – ei.
    Paneerima ei peagi. Võib. Koduse riivleivaga kui seda leivajääkidest tekkinud on. Ülikuumalt pannilt üle, tingimata searasvaga ja siis ahju.

    Köögi- ja teraviljadega on aga paremat teha kui pannil söödavasse vormi praadida.

    Like

  4. Manjana 10. juuni 2015, 17:44

    see mitmeviljahelveste mõte on hea! ma ei kannata nii kaua sööki oodata, et neid veel ahju panna, ahi on väga aeglane söögitegemisasi. pitsat ja kooke teen seal, või kui kõht nii tühi pole, et tunnikese oodata kannatab.
    searasva mul kodus pole, see ei kuulu tervislike toiduainete hulka😛

    Kuule, miks sa seda vasakut jalga mainisid? mul on sellega viimasel ajal jamad olnud. päriselt.

    Like

  5. w 10. juuni 2015, 20:44

    Pane ikka ahju, vahepeal näri seda porgandit, mis kotleti sisse panemata jäi…ja ahi pane varakult sooja, ülemäärane praadimine ple hea. Isegi maitselt mitte.

    Ja searasv peaks olema kergemini omastatav kui igasugu taimsed õlid v mida sa kasutadki?

    Keera pea voodis teisele poole ja astu paremaga voodist välja. Kui ei aita, konsulteeri perearstiga.

    Like

  6. Manjana 10. juuni 2015, 21:17

    Näh, mul on täna õige jalaga väljaastumispäev olnud, misiganes see õige on.

    Oliiviõliga praen kõike. Searasv tekitab kolesterooli ja muud südamele pahasid haiguseid. Taimeõliga ei lähe asjad niiviisi pruuniks nagu rasvaga. Kui kotletis on pool riivitud porgandit vms taime, siis ei ole vaja kaua praadida, vähene liha praeb kiiremini ja taimele piisab korra kuuma nägemisest.
    Oliiviõlile läksin suvalistelt rapsi- jms õlidelt üle alles sel aastal, kui otsustasin, et suitsudelt ülejäänud raha arvelt hakkan kvaliteetsemalt toituma ja enam suvalisi odavaid õlisid ei osta.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: