Eriti diip teatrietendus – Vanamees ja meri

Täna lõunapaiku helistas Teele ja küsis, mida ma õhtul teen. Hea küsimus, täna on ju reede😀 Kuid selgus, et ta ei rikugi mu tavapärast väljaskäiku, vaid kutsub mind hoopis kella seitsmeks teatrisse. Muidugi ma olin nõus. Ma ise ei viitsi end teatrisse orgunnida ja kui kellelgi on juba piletid olemas ja ta ütleb, kuhu tulla tuleb, olen ma kohe käpp.

Ma ei mäleta, kas ma olen Hemingway “Vanamees ja meri” lugenud või mitte. Igatahes ei jõudnud ma enne etendust end sisuga kurssi viia. Asukoha tegin selgeks – Tööstuse tänaval Volta majas. Põnev! Aga põnev oli algusest lõpuni välja.

Esimene üllatus tabas mind siis kui ma oma viiendasse ritta jõudsin – terve istmerida õõtsus õrnalt ja all oli päris mitu meetrit tühjust. Mu kõrval istunud tüdruk ütles, et tal jalatalla alt kõdistab, et tal alati on selline tunne, kui tegemist on kahtlaste kõrgustega. Mul ei kõdistanud kuskilt, aga hirmus oli. Natuke. Õnneks Teele näitas mulle kavas kätte koha, kus oli kirjas, et kõik on täiesti turvaline ja me ei kuku alla. (Tegelikult seal kavas polnud sellist teksti, aga mind, blondiini, on kerge hullutada).

Teele loeb kava

Teele loeb kava

Ja siis algas etendus. Nüüd oli Teele kord blondiin olla. Ta uskus, et laval ongi päris vesi. Aga tegelikult oli väga efektne kujundus valguse ja filmiga. Seda efektset kujundust jagus lõpuni välja. Visuaalselt oli tõesti tegemist äärmiselt tšilli etendusega. Kuid keegi polnud mind hoiatanud, et selles etenduses polegi teksti. Esimesed 10 mintsi ma lootsin, et vanamees ikka hakkab kõva häälega seletama, et mis tema alateadvus talle parasjagu kokku keerab, aga tutkit. Terve etendus ei rääkinud ega laulnud keegi midagi. Aga tantsisid. Väga lahedalt tantsisid. Tantsuetendusena oli mõnna.

Aga sisuga oli täiesti pees. Ma just sel talvel lugesin Jungi “Alateadvust”, aga sellest küll abi ei olnud, sest kust mina tean, mida see lavastaja või kunstnik mõtlesid. Kava ma ka ei ostnud, tavaliselt pole seda vaja ja ega pimedas poleks lugeda ka näinud. Ma lootsin, et koduleheküljel on midagi öeldud, aga ega eriti mitte midagi ei ole. No on kadedad! Umbes nagu kõik oleks koolis pähe tuupinud Pearsoni kirjeldatud alateadvuses töötavaid arheotüübid ja nende välimuse. Kandilise soenguga tädi on surmkindlalt kurat-seda-teab-kes. Ehk etenduse sisu sisuliselt puudus, kuna lavastaja mängis nukkudega, kelle nimesid ainult tema ise teab ja teistele kadeduse pärast ei ütle. Mõtteid lugema Jung ei õpetanud😦

Aga rahvale meeldis. Nad plaksutasid. Ma eriti ei plaksutanud. Tantsuetenduse jaoks oli lahja, aga näitlejatele lihtsalt sõna ei antud. Teate seda juttu kus kuningas oli alasti? Ja keegi ei julgenud seda öelda, sest ei tahtnud rumal paista. Vot see fenomen töötab ebakindlate inimestega alati. Nad ei julge öelda, et nad ei saanud muffigi aru, nad ütlevad, et neile meeldis, sest keegi ei vilistanud ju etendust välja. Minu ettepanek umbes 20. minutil, et peaks “Kui on meri hülgehall” kõva häälega laulma, oli väga hea mõte, aga ma olen liiga arg, et väga häid mõtteid ära teostada.

Aga kui etendus läbi sai, anti ukse peal selle kinnisvarafirma, kus etendus toimus, logoga suures kotis 3 šokolaadikommi ja majade kataloog. 5000 eurone allahindluskupong ka. Ma nüüd ruttan kinnisvara kokku ostma.

%d bloggers like this: