Veepäevad ehk kuidas ma päriselt oma ülekaalu pärast muretsema hakkasin

Pühapäeva hommikul tõusin ülesse, nagu alati, umbes üheteist paiku. Ma pole juba mitu päeva end kaalunud, nüüd tundus, et võiks. Tekkis selline mõte, et äkki on kaal iseenesest langenud ja tore oleks end hea uudisega rõõmustada. Liigne optimism! Kaal oli vasaku jalaga voodist välja astunud ja näitas numbrit, mida ma polnudki veel näinud – 79 kilo. Aasta alguses olin umbes 72 ja poole aastaga kosunud iga kuu kohta uue armsa kilokese. Rannahooajaks rullikujuliseks!

Ega ma laupäeval söömisega hellitanud ka. Päeval pugisin peaaegu terve paki keedetud kanasüdameid järjest ära ja pärast ägisesin. Väga õhtusel kellaajal tabas mind meeletu pannkoogiisu, aga mul sai nisujahu juba mitu päeva tagasi otsa ja Selver on remondis. Ma ju ei hakka kahekilost jahukotti kuskilt kaugelt tassima! Kuid pannkoogiisu tahtis rahuldamist ja nii ma kasutasingi pooleks kaera- ja odrajahu. Kõlab nagu väga tervislik toit, aga tegelikult on kaloreid sama palju kui nisujahuga variandis. Sõna “täistera” lohutab südametunnistust, aga kaloreid ei vähenda. Kui kooke enam kõhtu ei mahtunud, jätkasin moosi limpsimist. Ema tehtud maasika-vaarikamoos, ülimagus. Nii magus, et tuleb hästi aeglaselt limpsida, et süda pahaks ei läheks. Moosi limpsisin ma magamaminekuni välja.

Rasked ajad nõuavad karme meetmeid ja nii meenuski mulle pühapahommikul kurvana voodis lamades noorusajast huvitav meetod, mida kutsutakse veepäevaks. Veepäev tähendab, et terve päev otsa ei söö mitte ühtegi kalorit ega kiudainet vaid ainult jood vett. Vanasti soovitati vesi eelmisel päeval kannu valmis panna ja kannu põhja mingi hõbeasi uputada, et hõbedavesi on eriti kasulik. Ma eriti ei mäleta, kas ma noorena mõne veepäeva ära ka tegin. Kuni lapse saamiseni polnud mul kaaluga mingeid probleeme. Ma õgisin hooti nagu loom, aga kaalusin ikka umbes 60 kilo. Kui pärast ema külastamist tundus, et sai söögiga liiale mindud, siis mõni päev ei söönud peaaegu midagi ja kõik oli jälle hästi.

Otsustasin, et joon pühapäeva hommikul normaalse suhkru-koorekohvi, söön võiku kõrvale ja siis googeldan, mida internetis veepäevadest räägitakse ja siis alustan 24-tunnise nälgimisega esmaspäeva lõunani. Vee sisse hõbedat ei pane, see tundub liiga kahtlane idee.

Eestikeelne netiajakirjandus eriti tarku jutte ei pakkunud. Õhtulehes oli jutt, kus kõigepealt üks inimene kelle haridust polnud mainitud, selgitas veepäeva häid külgi ja siis tuli mingi professoritiitliga ja selgitas, et veepäevad on totrus. Mis alal ta professor oli ja kas sinna haridusse kuulusid ka loengud nälja ja paastu kohta, pole teada.

Kuid ma sain teada, et inglise keeles on selle nimi Intermittent fasting – vahelduv paast. Leidsin lehe, kus räägitakse viiest erinevast paastumise meetodist ja üldse veepäevade kasulikkusest. Esimene meetod on liiga lahja – 14 tundi ööpäevast ei söö ja 10 sööd. Ma arvan, et umbes nii ma tavaliselt toitungi, sest ma magan palju ja peale tõusmist pole mul mitu tundi söögiisu. Teine on see, mida ma teha otsustasin – 24 tundi järjest ei söö, ainult jood. Seda võib teha 1 või 2 korda nädalas. Kaks korda tundub liiga ekstreemne, aga üks kord nädalas oleks normaalne. Äkki mu suitsetamise lõpetamisest ikka veel toibuv seedimissüsteem hakkab inimlikumalt tööle ja sel aastal õgimisega väljavenitatud magu tõmbub tagasi normaalseks?

Teine huvitav meetod, mida ma ei taha proovida, soovitab 20 tundi mitte süüa ja 4 tundi süüa. Ja need neli söögitundi toimuvad öösel. Liiga imelik muarust. Aga seal on põhjendused ka, et kellele milline meetod sobib. Kuna ma suitsetamise suutsin päeva pealt maha jätta, siis laksust 24 tundi söömata olla peaks täiesti normaalne olema.

Kõigepealt pesin pliidi ära ja sahmisin veel mingeid koristamistöid. Paari tunni pärast hakkas natuke jahe. Otsustasin sooja vahuvanni minna. Vedelesin tunnikese vannis ja söögiisu üldse ei kummitanud. Peale vanni tegin ühe musta kohvi. Nüüd hakkasid juba söögiisud ka käima. Internetis käimine ei mõju paastumisele hästi, sest kõik kohad on täis söögipilte. Naljakas, et söögiisud meenutasid täpselt sama tunnet nagu suitsetamise mahajätmisel suitsuisud. Väga kummaline. Tahtmine midagi suhu panna. Kõht ei korisenud ja mingeid muid tundeid ka polnud. Kuskilt ei valutanud, lihtsalt tahtmine rahuldada toidu suhupanemise vajadust. Kas ma olin ka närviline, seda ei tea, kuna ma olin üksi kodus ja enda peale ma ei vihasta. Jõin vett. Natukese värske sidrunimahlaga. Ainult kohvijoomine ajas vetsu. Äkki peab vahetpidamata vett jooma?

Õhtul hakkas jälle jahe. Toas oli kraade nagu alati ja ma olin ka tavaliselt riides. Tegin endale erinevtest ravimtaimedest teed ja vaatasin filmi Drive. Ülihea põnevusfilm ja natuke armastuslugu ka. Kõhnad inimesed, keegi eriti ei söönud ja pitsaresto omanik uputati lihtsalt ära.

Kuna pidev enese ja söögi peale mõtlemine on tüütu tegevus, läksin üheteist paiku magama. Hommikul tõusin küll korraks ülesse kui ülemise korruse naine jalgu lohistades end tööle vedas, aga pärast magasin kenasti üheteistkümneni. Ja nüüd saabki kohe mu 24-tunnine paastutripp täis. Ma tunnen end täiesti tavaliselt. Kõhu saab hästi sisse tõmmata, aga puusakondid ikka nii välja ei tule nagu kõhnana😀 Kaal näitas 77,3. See on mu praegune puhaskaal. Loodetavasti polnud kaalumise hetkeks seedimissüsteemis enam midagi märkimisväärset. Edasi võin jälle nagu tavaliselt süüa. Soovitatakse, et esimesel päeval peale paastu ei tohiks hullusti õgima kukkuda. Hetkel ma väga ei tahagi. Tahaks koore ja suhkruga kohvi juba ja banaani ja pirni, mis mind eile kannatlikult ootasid. 10 minutit veel.

Tagged:

9 thoughts on “Veepäevad ehk kuidas ma päriselt oma ülekaalu pärast muretsema hakkasin

  1. ebapärlikarp 15. juuni 2015, 14:54

    Unusta need kalorid ära. Kehakaal tõuseb, kui sööd kiireid süsivesikuid, need tõstavad kehas JÄRSULT insuliinitaset, mis omakorda viib kehakaalu tõusule. Ja PUNKT!

    Like

  2. ebapärlikarp 15. juuni 2015, 14:59

    Sry, ma kommenteerisin juba enne kogu su postituse läbi lugemist. Soovin kindlasti edu dieeditamisel, ühtlasi pean kommenteerima, et need ei toimi. Dieetidega võib saavutada nädala-paariga oma lemmikleiti mahtumise, kuid elustiili muutmine ja tervislikult toitumine TERVE ELU ja kerge liikumine, on see, mis kehale tegelikult ka mõjub. Lihtsalt kurb on lugeda igal pool hurraaaa-suudan-vabalt-söömata-olla-24-tundi-jama, mis 3 nädala pärast lõppeb veel suurema õgimisega!

    Like

  3. Manjana 15. juuni 2015, 15:28

    ma jätsin novembris suitsetamise maha, mu kaalutõus tuleneb sellest. enamus inimesi võtab jube palju juurde kui nad on pikalt suitsetanud ja siis loobuvad.

    Like

  4. ebapärlikarp 16. juuni 2015, 11:53

    Ei su kaalutõus ei tulene sellest, et sa suitsemise maha jätsud (tubli muidugi!), vaid sellest, et sa sööd rohkem! Mis sest, et sööd rohkem, sest enam ei suitseta🙂

    Like

  5. Manjana 16. juuni 2015, 13:36

    Aitäh, jah, söömisest muidugi. Aitäh, et sa kommenteerida viitsid! Teised lugejad ainult loevad.

    Like

  6. M 17. juuni 2015, 12:31

    Väga ebatervislik küll (ärge järele proovige!), aga mul oli kaks aastat tagasi neljapäevane mahlapaast. Või kolmepäevane, ei mäleta hästi. Olin värske mahajäetu ja no nii õnnetu, et lihtsalt ei suutnud midagi süüa, ainult mahla ja kohvi tahtsin. Ja noh, ma muidugi ei propageeri seda kui mõeldavat kaalulangetusmeetodit, aga ma võtsin ikka väga palju alla, kõik riided jäid suureks, kõik kondid olid väljas (olin ka enne seda paastu alakaaluline) ja sain need kaotatud (rasva)kilod tagasi alles mitme-mitme kuu pärast, kuigi hakkasin kohe pärast seda paastu normaalselt sööma. Aga nüüd on nii, et kui kurbus või masendus peale tuleb, siis söögiisu aina kasvab, see on ka niru variant😀

    Like

  7. Manjana 17. juuni 2015, 12:39

    ma võtan ka alati alla, kui suur suhe ära lõpeb. mitte küll nii palju kui sa. viimase 15-aastase suhte lõppemisel kadusid 3 kilo lihtsalt kuidagi ja püsis see kaal stabiilselt kuni selle aastani ehk 3 aastat.

    väikesed jamad tekitavad söögiisu. lohutussöömine, pisikeste murede puhul toimib.

    Like

  8. ebapärlikarp 17. juuni 2015, 13:25

    Ma õpin toitumisnõustamist, sellepärast lähevad mulle sellised teemad korda.

    Like

  9. […] juunil kirjutasin siia postituse kuidas ma alustasin pisut radikaalsema dieediga, mida eesti keeles teatakse veepäevade nime all. Nüüd on sellest pühapäevast möödunud veel […]

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: