Inimesed on ilusad ja head või reptiilid

Ma ei tea, kas mujal Eestis on ka nii, et inimesed naudivad mõtet, et neil pole kunagi aega. Tallinna inimeste lemmiklause on “Mul ei ole aega” ja sellele järgneb jutustus kummalistest ajaveetmismoodustest, mis ta vaba aja ära võtavad. Näiteks Grei anatoomia 10 osa järjest vaatamine. Ma arvan, et “mul pole vaba aega” on mingi trend, mille jälgimine annab inimestele legaalse loa kuuluda äärmiselt hõivatud inimeste äärmiselt poppi sotsiaalsesse gruppi.

Mulle meeldib mässata. Mida vanemaks ma saan, seda vähem ma aktiivselt vastuseisu avaldada viitsin ja nii jäävadki pigem passiivse opositsiooni vormid. Mul on alati aega. Päriselt on ka. Ma vastandun enamustele Tallinna inimestele. Helista mulle ja ütle, et teeme poole tunni pärast midagi ja 90% tõenäosusega ma olen vaba ja nõus tulema. Kui see tegevus just ei kuulu sellesse lühikesse nimekirja, kus on mulle mittemeeldivad tegevused. (Hetkel ei tule ühtegi sinna nimekirja kuuluvat tegevust meelde, aga kindlasti neid on, peab olema). Ma arvan, et need inimesed, kel kunagi pole kokkusaamiseks aega, omavad mingit peidetud probleemi, mis neid segab. Näiteks ei oska nad oma aega arvestada ja asju prioritiseerida. Või nad ei tahagi kunagi midagi teha, aga ei tunnista endale seda. Elavad mingis unenäoilmas, kus pole vaja rutiinist väljuda.

Miks ma seda postitust teen? Sest mul on vaba aeg. Täiesti planeerimata vaba aeg, kuna üks mu tuttav arvas, et täiesti normaalne on saata laupäeva hommikul kell 10 sms, et “mul on paha tuju, jätame minu tänalõunase soolaleivapeo ära.” Inimene planeerib jaanipäeva-eelsele laupäevale enda juurde peo ja jätab selle paar tundi varem ära. Söö natuke ja tuju muutub paremaks, sama värk titest saati, eksole! Ise on ta pidevalt hõivatud, aga seda ei tea, et selleks nädalavahetuseks pole tavaliselt võimalik ühtegi pooltuttavat endale broneerida ja kui see sul õnnestub, siis selle broneeringu tühistamine tähendab, et see inimene sinuga rohkem ei suhtle. Ma olen jube vihane! See, et mul on alati vaba aega, ei tähenda, et keegi teine võib seda lörtsida.

Aga inimesed ongi teistega suhtlemisel kummaliselt pimedad. Ilmselt ka mina, muidu mind sellised asjad ju ei häiriks. Kuigi ma alati täidan omi lubadusi. Ka neid pisikesi, mida ma purjus peaga öösel kõrtsis jagan. Inimesed alati nii imestavad, kui ma järgmisel päeval saadangi selle lingi või pildi, mida kuskil peol jutu käigus olin lubanud. Aga ma ju lubasin, loomulikult ma täidan omi lubadusi. Ja mäletan teiste antud lubadusi, maalides seinale suuri musti riste täitmatajätmiste eest.

Eile oli mul veel üks kummaline juhtum tuttavaga. Umbes kuu aega tagasi rääkis üks hea tuttav, et lähme koos teatrisse. Tal mingi sugulane tahab ka tulla ja lähme. Me küll ei leppinud täpselt kokku, et kes ostab piletid, aga kuna ma ta sugulast ei tunne ja ma olen suvalise kuupäevaga rahul, siis ma eeldasin, et tema ostab kõigile. Eile teatas ta mulle FB-s kuupäeva, millal nad sugulasega teatrisse lähevad ja kui huvitav seal saalis istmete paigutus pidi olema. Ma ei oskanud midagi vastata. Kui ta oleks seda päriselus öelnud, oleks võinud kätt suruda ja öelda et oi kui tubli sa oled. Näiteks. Mul ei ole ju mõtet talle öelda, et ma olen pettunud. Ma eeldan, et täiskasvanud inimesed saavad ise ka aru, milline käitumine on inimlik ja milline mitte. Või ei saa? Äkki on kõik inimesed ikkagi reptiilid, nagu Telegrammis kunagi kirjutati? Või olen hoopis mina reptiil, et ma teiste inimeste tunnetest hoolin ja omi lubadusi täitma kipun kui teised seda ei tee?

7 thoughts on “Inimesed on ilusad ja head või reptiilid

  1. Mart 20. juuni 2015, 15:42

    Võimalik, et osadel inimestel on suurem valik ja nad saavad lubada vigu, lollisti käituda, olla hoolimatud. Need kellel väga valida ei ole, on hoolikamad, jälgivad oma käitumist enam🙂

    Like

    • Manjana 20. juuni 2015, 15:52

      no ma ei tea kui suurest tuttavate arvust alates neisse kui loomakarja suhtuma võib hakata :O Hoolimatud inimesed on lihtsalt hoolimatud, nii enda kui teiste suhtes. Sa oled hoolimatu?

      Kuna ma olen enamusest eestlastest seltsivam, ei pelga võõraid inimesi ja loon tutvusi väga kiirelt, siis on mul palju rohkem tuttavaid, kui enamusel minu tuttavatel. Jah, muidugi mõni inimene meeldib rohkem kui teine, aga kui ma olen ka igavamale inimesele midagi lubanud, siis ma ei keera talle mingit jama, kui ilmub välja keegi teine, kes mulle rohkem meeldib. Ma olen täiskasvanud inimene.

      Like

  2. Mart 20. juuni 2015, 16:06

    Ehk ongi reptiilid, mina ütlen lihtsalt, et aborigeenid, muidu need päris pärimaalased mulle meeldivad🙂 Ise püüan oma käitumist ikka jälgida, õnnestudes ja ebaõnnestudes. Päikest!

    Like

  3. theLA 20. juuni 2015, 17:23

    Ja ma juba mõtlesin, et mina olen ainuke, kes ei saa sellest mul-ei-ole-aega asjast aru. Pigem ikka viitsimise, mugavuse ja kättevõtmise asi see ajapuudus. Sinu mõtetega 100% nõus!

    Like

  4. Kairi 20. juuni 2015, 21:14

    Olen mõtetega nõus – eriti sellega, et ajapuudus on popp sotsiaalne “trend” (kui nii öelda võib). Või tahetakse teistele (enesele tolerantsuse tõestamiseks) viisakalt muudmoodi ära öelda ja ajapuudus on esimene, mis pähe tuleb.

    Like

  5. Piret 21. juuni 2015, 21:38

    A ma ei saanud aru – kas tuttav siis ikka ei kutsunudki sind või ainult jättis sinu pileti sinu osta? Või konstateerski lambist, et nemad siis lähevad…

    Like

    • Manjana 22. juuni 2015, 01:45

      no me täna peale postitusega tutvumist arutasime seda küsimust ja selgus, et ta arvas millegipärast, et ma ei tahtnudki teatrisse, aga ta üle ka ei küsinud.

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: