Miks ma enam poliitikast ei blogi

Mu blogil jookseb sel aastal üheteistkümnes aasta – alustasin blogimist 2005. aasta jaanuaris. Tol ajal kirjutasin enamuse postitustest poliitikast ja ühiskondlikest probleemidest. Vahel oli natuke isiklikemaid asju ka. Aadress oli mujal, ma ei hakka viitama kus. Kes teab see teab. Kuna ma ülikoolis õppisin politoloogiat, siis ma ka tegelesin poliitikaga aktiivselt. Mingi hetk sain aru, et Eestis avalikult poliitikaga tegeledes saan ma rohkem haiget, kui midagi päriselt ära tehtud. Kulisside taha ronides vedasin ka oma blogi siia, kustutasin kõik isikliku sisuga postitused ja nimetasin ta ümber anonüümseks. Umbes samal ajal muutus blogimise popiks aseaineks Facebook ja ka mina lõpetasin aktiivse avaliku päevikupidamise.

Nüüdseks on ka FB igavaks muutunud – liiga kiire, lühike ja pealiskaudne. Eelmisel aastal kolisin aktiivsesse blogimisse tagasi. Aktiivne tähendab, et mõni nädal on lausa 7 postitust, mitte üks või kaks tükki kuus, nagu vahepeal oli. Kuid ma olen täielikult muutnud ka oma postituste sisu. Kuivõrd suurte inimeste jutud need siin on, ma ka arvustada ei oska, aga kuna ma olen täiskasvanud, siis peavad olema. Ma olen mitmeid kordi mõelnud, et peaksin ka mõnel popil poliitilisel teemal blogis kirjutama, aga ma ei suuda. Kui ma satun kellegi teise blogis poliitikast lugema, siis ma lõpetan lugemise kohe, kui selgub millest juttu tuleb. Teleka hääle keeran ka maha, kui Eesti poliitikuid rääkima lastakse. Mind ei huvita politoloogia hariduseta inimeste arvamus poliitikast ja majandushariduseta inimese arvamus majandusest. Blogijad kirjutavad ainult siis kui on vaja omi negatiivseid emotsioone välja elada. Mind ei huvita nende frustatsioon teemal, mida nad sügavuti ei tea. Ja mind enam poliitika ei eruta. Poliitilisi blogijaid ma ka enam ei loe, vahest harva, kui mõni pealkiri väga veetleb.

Ma olen mõelnud, et miks mind poliitika enam üldse ei eruta. Kui lähtuda Maslowi vajaduste püramiidist, siis peaks probleem olema selles, et mul on madalamad vajadused rahuldamata. Põhimõtteliselt on see õige, kuna mul ei ole suhet, ehk armastuse värk on vahepealt puudu ja seepärast ei saa viimasele astmele ronida. Vanasti, kui ma poliitikaga tegelesin, oli mul perekond ja armastusvärk olemas. Kuid millegipärast ma ei taha selle hierarhia-teooriaga nõus olla. Mulle hierarhiad kuskil ei meeldi.

Tol ajal, mil ma tegelesin poliitikaga, olin ma füüsiliselt väga haige inimene. Radikuliit ei lubanud mul üle 200 meetri järjest kõndida ja ma pidin maha istuma, et puhata. See oli päris õudne. Kuid samuti oli mul rikkis muu tasakaalukeskus. Ma kandsin kogu aeg valesid riideid, mul oli tõeline probleem enda ilusti riidesse panemisega. Isegi nüüd, palju aastaid hiljem, meenub mitu imelikku riietumismomenti, mis siiani häbitunde tekitavad. Ei, ma ei käinud kuidagi siivutult riides, lihtsalt maitsetult. Ma arvan, et ma olin tollel ajal, kui mind poliitika huvitas, täiesti liimist lahti. Mul puudus nii füüsiline tasakaal kui ka muu harmoonia, kuigi mul oli armastav suhe. Või noh, tol hetkel juba vaikselt peesse-minev suhe. Seoses poliitika ja tuntusega tekkisid meil kodus esimesed arvamuste lahkuminekud, mis mind tõsiselt häirisid. Ei, mitte poliitilistes vaadetes, need on meil siiani pea-aegu täielikult sarnased.

Praegu olen ma füüsiliselt terve ja ma tunnen end õnneliku, loomingulise ja arenevana. Loomulikult olen ma vanemana ka kõvasti enesekindlam. Jah, keppi ja kallistusi võiks rohkem olla, aga seksuaalne rahuldamatus ja õnnelik olemine on vaid natuke omavahel seotud ja suhteliselt kergelt lahendatav probleem. Ma arvan, et ma tegelesin 10 aasta eest poliitikaga, kuna ma ei tahtnud endaga tegeleda. Ma arvan, et ma põgenesin isiklike probleemide eest vabandusega, et mul on vaja maailm päästa. See, et ma olin feminist, aga kodus kehtis meil rangelt konservatiivne tööjaotus, on fakt niikuinii. Kuid ma surusin tol ajal frustatsiooni isikliku elu jamade pärast maha ja suunasin energia maailma parandamisesse. Ja see tegi mind haigeks.

Võrreldes tolle ajaga olen ma praegu terve nii füüsiliselt kui vaimselt. Ma elan rahumeelses keskkonnas ja väldin tuttavatega poliitikast rääkimist, kui ma nende tolerantsuses kindel pole. Ma võin küll võõrastega mõnikord ägedalt või vihaga vaielda, see maandab sisemisi pigeid, aga tuttavatega üritan ainult mõnusaid vestluseid arendada. Kui tuttaval on minuga samasugused poliitilised vaated, vaidlen ma temaga hea meelega. Selline vaidlus arendab. Kuid kui vaielda vastupidise arvamusega inimesega, siis saab keegi haiget. Poliitilistes vaidlustes eriti, sest ühiskondlikes küsimustes on alati mitu õiget vastust ja vaidluse võidab vaimselt tugevam või julmem. Miks ennast tühja ülesse ärritada, kui võita saab ainult ebaausate võtetega? Heade tuttavate ebaausate võtetega kohtlemine poleks aus. Mu blogi lugejad on mulle nende mõne kuuga oluliseks muutunud, ma ei taha nendega poliitikateemadel “arutleda”. Minu vaatepunktist poliitikast blogides läheks me varsti karvupidi kokku.

Ma arvan, et Maslowil polnud õigus. Ma funktsioneerin teistmoodi.

Kui sellest postitusest võiks välja lugeda, et mulle ei meeldinud poliitikaga tegeleda, siis pole see päris õige. See oli väga arendav ja põnev aeg. Ma tutvusin suure hulga väga huvitavate inimeste, linnade, riikide, olukordade, parlamentide, söökidega. See oli mu elu põnevaim ja rikastavaim aeg, aga kahjuks tegi see mind ka haigeks ja õnnetuks.

%d bloggers like this: