Vaariku Praktikaaruanne

Esmaspäeval on hea komme blogida nädalavahetusel tehtust. Ma lugesin eile õhtupoolikul läbi Daniel Vaariku Praktikaaruande. Digitaalversioonis. Kunagi ammu kuskil (ametlikult) tasuta jaotati ja ma tõmbasin endale, aga ei lugenud. Eile meenus, et mul vedeleb arvutis raamat, millest ilmumise ajal jäi mulje kui huvitavast kirjatükist. Raamatu ilmumise ajal 2012. aastal oli blogi Memokraat, kus Vaarik siiani kirjutab, peaaegu sama popp nagu praegu Nihilist. Aga Memokraat koosnes enamjaolt intellektuaalide mõttepallidest poliitika teemadel ja kirjutajatest oli tuntud Jüristo. Niisama mula ja ilukirjandust seal ei aetud.

Kui Praktikaaruanne ühe lausega kokku võtta, siis on tegemist joodikust äpardunud ajakirjaniku päevikuga, kus ta kirjutab enda elust 1990ndate aastate Tartus ja Tallinnas. Noormees läheb Tartusse ajakirjandust õppima ja kuigi ta ei saa aru, miks ajakirjanik peaks midagi kirjeldada oskama, töötab ta mitmetes ajalehtedes. Vaarik unistab kuulsusest, mis langeks talle sülle läbi pimeda juhuse. Juhuse, mis söödaks talle ette ülihea teema, mis teeks kuulsaks ilma kirjutamisoskuseta.

Raamatu alguses mõtlesin, et kas ma tunnen Vaarikut. Päriselt me ilmselt kohtunud pole, aga kas ma näo järgi tean? Googeldasin. Võõras nägu, ei tunne. Nojah, kui ta oleks tuntud inimene, oleks ta saanud oma elulooraamatu pealkirjaks oma nime panna. Ja kuna ma teda ei tunne, siis ma võin ausalt kõik negatiivse kirja panna, mis mul ta raamatut lugedes pähe tuli, eksju? Daniel oleks ka võinud mõne vähemtuttava käest küsida, et kas ta kirjutatu ikka kõlbab raamatuks. Muidugi ei hakka hea sõber ütlema, et ei sobi. Ja nüüd on juba hilja.

Mu tuttavad arutlesid kord FB-s teemal “elulooraamatud” ja arvasid, et neid ei tohiks trükkida. Ma tollel hetkel mõtlesin, et äkki ikka siis tohib, kui kirjutaja on väga tuntud ja väga hea kirjanik. Kuid ma nüüd arvan ka, et ei ole vaja. Elulooraamatu asemel võib ju kirjutada romaani, kus on kasutatud inimese elust mingeid seiku. Niikuinii ei saa ükski romaan läbi ilma päriselust võetuta. Kes tahab elulugusid, lugegu blogisid.

Kuna Daniel kuulub samasse generatsiooni kui mina, siis lugesin ma ta raamatu lõpuni ilma, et mul oleks väga igav olnud, mulle meeldib ju blogisid ka lugeda. Ta nimetas ära palju tol ajal toimunud sündmuseid, mis ajakirjandusest läbi käisid. Kuid tal oli kirjutades liiga kiire oma elu üksikasjade jäädvustamisega ja seepärast ei viitsinud ta millessegi süveneda. Ainus kõrvaltegelane, kellest ta huvitava pildi maalis, oli selle kirjaniku tütar, kes kirjutas “Muna”. Kuna mina tean enamusi inimesi, kes raamatust läbi jooksevad ja mõnedega olen ka koos joonud, siis ma sain kirjeldused ise juurde mõelda, ka ajastu on mulle tuttav. Kahjuks pole Vaarik kirjeldamist selgeks saanudki ja nii peavad ülejäänud lugejad leppima selle faktikuhjaga, mida talle pakutakse. Raamatus on vahepeal ka kaunimalt sõnastatud lõike, kus kasutatakse omadussõnu ja kirjeldusi. Kahtlustan, et neid kirjutas vahele keegi teine, kuna neid on kokku umbes seitse.

Rääkida pikalt kuidas ta haiglas siibrisse sittus, aga jätta rääkimata, mida tegid ja mõtlesid teda ümbritsevad huvitavad inimesed, ei ole aus. Ok, me kõik teame, milline on P. Pullerits, kelle kohta Vaarik raamatu alguses ütles, et Priit talle meeldis. Kuid mainida EEkspressi Luige kohta ainult seda, et tal on punased ja lokkis juuksed, mis on Vaariku arvates geniaalsuse põhjus, on lapsik. Kuid eriti ebaaus oli see koht, kus ta ütleb, et Gustav Naan tuli toimetusesse tema juurde arvamusartikkel näpus ja see ongi kogu jutt. Mind oleks väga huvitanud, mis artikkel see oli ja mida majandusajakirjanik Vaarik, kes ei teadnud, mis on passiva, professorist arvas või temaga rääkis. Üheksakümnendatel ja varem oli G. Naan äärmiselt vastuoluline tegelane. Minu põlvkond vast mäletab lausekest “Teil on pestav tapeet, aga meil on Gustav Naan”? Kas tänapäeva noored üldse teavad, mis loom on pestav tapeet?

Kokkuvõte. Kas ma soovitan raamatut lugeda? Miks ei, inimesed, kes mäletavad kuidas erastati Rahva Hääl, teavad küll natuke rohkem kui raamatus samast asjast räägitakse, aga siis ongi lihtsam lugeda. 74 lehekülge ainult. Need, kes üheksakümnendaid ei mäleta, need ei saa muust aru, et sel ajal mingi hulk inimesi ainult jõi ja varastas.

3 thoughts on “Vaariku Praktikaaruanne

  1. adrenaliina 7. juuli 2015, 09:50

    Hahaa, ma just lugesin seda ka ca pool aastat tagasi ja olin väga vaimustuses. Just selle visandliku stiili pärast, mis pidevalt viskab lugejale ette väikseid sketše ja ei lasku heietustesse. Kohati oli väga naljakas ka, tema sõnakasutus on väga hea ja tabav. Ning minu meelest keskne liin ei ole see, et peategelane ootab, et talle kukuks mingi kuulsus sülle, vaid lihtsalt pigem üldisest nõutusest, et valitud erialal peaks midagi tegema, aga mida ja kuidas, on alles üsna segane + 90ndate vaieldamatult oportunistlik ja kergelt eufooriline kontekst. Nii et mina väga soovitan jällegi lugeda:)

    Like

  2. Manjana 7. juuli 2015, 12:08

    Jah, blogina väga loetav ja tore tekst. Ma kahtlustan, et tänapäeva joodikud on suht samasugused, nagu sel ajal, aga Moskvasse enam tasuta ei sõida.

    Like

  3. […] Hale selle asja juures on see, et sel aastal polen ma ainult ühest raamatust kirjutanud – Vaariku praktikaaruandest. Ega ma rohkem raamatuid lugenud ka pole. Mul on mingi blokk peal, ma ei taha raamatuid lugeda. Ma […]

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: