Ma hakkasin näitlejaks

Mõnikord tahavad inimesed juba lapsest saati näitlejaks saada. Mina ei tahtnud. Meil oli koolis ülivahva näitering ja mulle piisas sellestki. Pealegi oli mul teismeliseeas seik, kus mul läks keset lava luuletus meelest ära ja siis oli kole piinlik. Eriti arvestades, et Debora Vaarandi, kelle luuletus see oli, istus ise ka seal saalis, ega vaevunud mulle ette ütlema.

Kui ma Tallinna õppima tulin, käisin veel linna näiteringis, aga seal me etenduseni ei jõudnudki. Marko Reikop oli seal ja mingeid päris näitlejaid ka. Ma ei mäleta, kas see ring pandi kinni või miks ma ma seal ainult vähest aega käisin.

Noh, ja siis ma sain suureks ja hakkasin raamatupidajaks. Näitlemisele mõtlesin vaid vahest harva. Vaatasin netist näiteringe ja harrastusteatreid, aga nende eest küsiti raha või polnud kirjas, et nad mind avasüli ootavad ja nii ma ei näidelnudki.

Sel talvel näidati telekas saadet, kus suvalised inimesed rääkisid, kuidas nemad käivad seriaalides ja reklaamides statistideks. Tavalised inimesed, ilma näitlejahariduseta. Statistiks hakkamine tundus täpselt see, mida ma elu kaunistamiseks vajasin.

Vaatasin oma esindusfotod üle ja saatsin paari kohta, kes läbi FB statiste otsisid. Ma ei tea, kas mu pildid olid valed või ma ise, aga mul ei õnnestunud end kuskile sebida. Üks reklaamifirma tundis korraks huvi, aga kuna ma ei soovinud IRL-i uut maksusüsteemi munade abil reklaamida, siis jäi ka see diil ära. Pidasin mitu kuud pausi ja isegi ei vaadanud kuulutusi. Endale tekkis ka tunne, et äkki see ikka pole õige asi. Korralikud täiskasvanud inimesed nohistavad diivanipoolsel ekraaniküljel.

Aga neid raamatuid on kodus ikka suht igav pidada. Inimesi näeb kole harva. Mul tekib suhtlemisvaegus kui ma paar päeva ühegi täiskasvanud inimesega rääkinud pole. Poodides on kassiiride asemel ka nüüd iseteeninduskassad. Ma tahan suhelda! Ja läksingi sinna lehele tagasi, kus statisti asju pakutakse.

Silma jäi kuulutus, et tehakse uut teleseriaali ja sinna on vaja inimesi hotellikülastajaid ja ajakirjanikke mängima. Kesklinna hotell. Tasu ei maksta. Suvine aeg, hommikul kell 9. Tavaliselt ma magan sel ajal. Tundsin, et see võiks olla minu võimalus ja kirjutasin ja saingi! JESS!!

Täna öösel magasin ma suht kehvasti. Õhtul proovisin välja uurida millist häält mu telefoni äratus teeb, ei leidnud sellist kohta. Ma pole terve igavik äratust vajanud. Läksin isegi varem magama. Loomulikult ei jäänud. Aga ärkasin pidevalt. Hommikul õigel ajal olin täiesti virge ja kraps.

Imekaunis hommik: päike, soojus, pärnaõite lõhn. Läksin kohale ja jälgisin pilti. Raske oli kokku ühendada, kellele ma aru peaks andma, et ma olen siin ja täiesti valmis. Rääkisin operaatoriga, aga ta ütles, et õige naine tegeleb hetkel näitlejate grimmiga. Istusin välisukse kõrvale kivile ja nautisin päikest ja inimesi. Lõpuks tulid kõik hotellist õue ja minu pettumuseks ei tundnud ma kedagi. Näitlejad olid ka täiesti võõrad. Kuid kõik olid ülisõbralikud ja mõnusad. Mulle anti pika toruga fotokas ja minust sai pildistav ajakirjanik. Režissöör kiitis mind kui tubli ma olin! Me tegime umbes 6 duublit. Vähemalt. Loodetavasti läheb sisse ikka mõni, kus ma eriti andeka näitleja mulje jätan. Režissöör ju kiitis mind. Ta oligi väga sõbralik tüüp. Varem on sama tiim teinud “Pilvede all” ja minu lemmikut “Kartulid ja apelsinid.” Sügisel pidavat tv3 seda täna filmitud asja näitama. Ma isegi ei tea, mis selle seebi nimi on. Võimalik, et ma satun sinna veel. Ma arvan, et ma jätsin endast hea mulje. Teised statististid ainult kõndisid uksest sisse ja välja. Ma vehkisin ikka kaameraga pildistada. Ja siis läksin uksest sisse. Ja suhtlesin kõigiga natuke. Naeratasin.

Oeh! Ma hakkasin näitlejaks! Kui ma kunagi Oscari gaalale lähen, ma kindlasti kirjutan sellest blogis ka. Eesti keeles. Kunagi pole hilja elukutset vahetada!

film

Tagged:

2 thoughts on “Ma hakkasin näitlejaks

  1. Marca 16. juuli 2015, 21:19

    No näed siis, jälle nii tuttav teema http://marcamaa.blogspot.com/2011/08/ema-ma-olen-telekas.html Täpsustusena võin nüüd öelda, et meid kõiki lõigati sealt filmist enam-vähem välja. Nimi lõputiitrites küll oli.🙂 Ma loodan, et sul läheb ikka paremini.
    Ma olin ka koolis kõva näiteringitüüp, lavaka katsetel käisin isegi ära. Valmistasin hoolikalt proosapala ja luuletuse ette ning lootsin, et nad mu laulu kuulda ei taha, aga loomulikult tahtsid nad just seda….

    Like

    • Manjana 16. juuli 2015, 21:48

      Lahe!
      mul oli täiega oluline pool minutit, ilma selleta nad ei saa hakkama! ma loodan …
      aga, jah, näitlejaks pole õppida tahtnud. ERKI-sse olen sisse astuda üritanud. tahtsin ehteid tegema õppida. selgus, et seda võib ka ilma õppimata teha.

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: