Kuidas oma nälga taltsutama õppida

Kõigepealt hoiatus – me kõik oleme mingis mõttes erinevad, mis sobib ühele, ei pruugi teisele sobida! Lugesin täna Õhtulehest juttu Miks on soovkaalu säititamine raske, kus räägiti näljatundest. Mulle tundus, et need teadlased uurisid teistsuguseid ülekaalulisi kui mina. Kuna artiklis kirjutatu minu kogemusega ei ühtinud, tahtsin ka enda arvamuse kirja panna.

14. juunil kirjutasin siia postituse kuidas ma alustasin pisut radikaalsema dieediga, mida eesti keeles teatakse veepäevade nime all. Nüüd on sellest pühapäevast möödunud veel kuus nädalavahetust ja ma võin öelda, et see on olnud huvitav kogemus, mida ma kavatsen jätkata.

Minu kaalutõus oli seotud konkreetse elumuutusega – ma lõpetasin suitsetamise. Suitsetamine on sõltuvushaigus. Kuna ma enam suitsetamise sõltuvust rahuldada ei tahtnud, leidis mu organism, et asendame ühe sõltuvuse teisega ja ma hakkasin suitsetamise asemel sööma. Kui ma veel suitsetasin, siis tihtipeale asendasin söömist suitsetamisega. Kõht tühi, aga külmikust midagi head ei leidnud – teen suitsu parem. Kuna mõlemad tegevused on seotud suuga, siis oli asendamine eriti lihtne. Mõlemat pidi. Ja minust sai söömissõltlane. Mingil määral ma suutsin end taltsutada, sest ma võtsin igas kuus juurde ainult ühe kilogrammi, aga kaalutõusu peatamine tundus võimatu olevat. Ma ei tundnud kunagi nälga, ma tahtsin kogu aeg midagi näksida. Ma pole kunagi rämpstoitu armastanud, või kokakoolat, eks ka seepärast polnud mu kaalutõus väga kiire. Kuid õudne ikkagi. Eriti see hetk kui tekib vajadus uusi riideid ostma hakata. Seitsme kilo lisandumisel see vajadus juba paistis.

Veepäevade pidamist, ehk ingliskeeles Intermittent fasting, soovitatakse kõikidele tervetele inimestele. Ka neile, kes ei soovi kaalu langetada, aga nemad peavad siis söögiaegadel oma koguse täis sööma. Mina teen seda üks ööpäev nädalas, tavaliselt laupäev või pühapäev. Üle 24 tunni mitte grammigi süüa, on päris raske. Umbes samasugune tunne nagu suitsetamise lõpetamisel. Kuna ma suitsetamise suutsin lõpetada, siis suutsin ka mitte süüa. Täpselt sama tehnikaga – kui on tahtmine süüa, joo klaasitäis vett. Magu saab täis ja näljatunne väheneb. Näljatunne on minu puhul vale sõna. Ma kahtlustan, et ma ei teagi, mis asi see näljatunne on, see õppetund on mul ikka veel ees.

Kuid veepäevad õpetasid mulle söömissõltuvusega hakkamasaamist. Ja ma õppisin nautima imelist tunnet, et mu seedesüsteem polegi servani täistopitud. Esimesel hommikul peale nälgimist ei tormanud ma sugugi õgimisrallile. Vastupidi – mulle meeldis see hea kerge tunne, et mu kõht ei punnita toidust. Mul on siiani kole vajadus õgida, aga nüüd ma tunnistan seda endale ja ei söö ühel söögikorral rohkem kui ühe normaalse taldrikutäie. Ja kõrvale ei joo midagi. Ka piim on toit. Ma oskan end nüüd tagasi hoida. Kuna ma olen õppinud sel aastal veel paremini kokkama kui varem, on ühe taldrikutäiega piirdumine kohutavalt raske. Mulle on eluaeg meeldinud end heast toidust täistopitud rulliks õgida. Hästi kiire söömine tuleb mul hästi välja. Kuid ei ole mõtet rohkem sisse panna, kui süsteem ära seedida suudab. Eriti raskestiseeditavaid toite. Ja süüa tuleb aeglaselt. Ja närida tuleb korralikult, maos ju pole hambaid ja ainult hape ka ei jõua kõike kiirelt tükeldada.

Mul oli juba mitu aastat probleem, et peale söömist hakkas kohutav uni. Alates veepäevadest mul enam söögijärgset unisust ei ole, sest ma ei õgi enam ennast nii täis, et organism kogu energia seedimisele peaks rakendama. Samuti üritan ma jälgida põhimõtet, et kiiremini seeditavad asjad enne ja aeglasemad pärast. Kui kõigepealt süüa taimset toitu, siis läheb see kiirelt eest ära ja liha saab siis aeglaselt järgi tulla. Kui kõigepealt süüa raskestiseeditavat toitu, siis tekib ummistus, kus juurviljad istuvad liha otsas järjekorras ja lähevad vaikselt käärima.

Samal põhjusel ei tohi ka kogu aeg midagi näksida. Söögikordade vahele peab jääma aeg seedmiseks. Isegi pisikest snäkki ei tasu enne suhu toppida, kui vähemalt tund aega on eelmisest näksimisest möödunud. Kui söögisõltuvus külmkapi juurde ajab, joon vett.

Nüüd lõpuks võiks ju kilgata ka, et ma olen alates 14. juunist, kus ma kaalusin 79 kilo (ma olen 172 pikk) jõudnud 76,6 kiloni. Eelmisel nädalavahetusel oli nälgimisjärgne kaal lausa 75,5, aga see tulenes üliaktiivsest sotsiaalsest elust. Muidu ma söön kõiki neid asju mida hing ihaldab – koogid, kommid, šokolaad ja normaalsed toidud. Mulle selline dieedindus sobib. Energiat on rohkem ja kõht ei punnita enam. Ja see teadlaste jutt seal artiklis, et paksud on näljased, minu puhul ei päde. Ma ei teagi täpselt, mida tähendab näljatunne. Ma pean oma söömist kella, kaalu ja mõistusega kontrollima. Võib-olla kunagi taastub see näljareaktsioon ka.

Imekaunis hallitus mu blogi vanade piltide arhiivist

Imekaunis hallitus mu blogi vanade piltide arhiivist

Täiendus veebruaris 2016
Pidasin veepäevi kuni 20. septembrini 2015. Pärast seda enam ei tahtnud, sest liiga raske tundus. Pealegi ei suutnud ma oma söögiisu nädala sees kontrolli all hoida ja kaal oli viimasel hommikul. 75,7. Aasta lõpuks oli kõik kaalu tagasi saanud ja kaalusin jälle 79 kilo.

Veepäevad oli huvitav kogemus, aga pikaajaliselt see mulle kaalu langetamiseks ei sobinud, kuna kuuel päeval nädalas ma tubli olla ja vähem õgida ei suutnud. Kunagi peaks veepäevi veel proovima, aga siis pigem enda avastamise eesmärgiga.

%d bloggers like this: