Kuidas me sõpru valime

Käisin eile väljas sõpradega lobisemas ja tantsimas. Lühikesel ajahetkel tuli juttu sõpradest. Mina arutasin ühe sõbrannaga, et ma nägin teda unes, ta oli imekaunis ja olin tema peale tohutult kade. Teine sõbranna istus pisut kaugemal, haaras õhust jututeema ning ütles, et temal on viimasel ajal kõik sõbrannad juristid või sarnase elukutse esindajad. Õhtu oli hiline, õigemini õhtust oli juba paar tundi tagasi pilkane öö saanud. Tol hetkel ma ei tahtnud loengut esitada. Mul on teooria kuidas sõbrannad omavahel haakuvad. Panen selle üldjoontes siia kirja.

Sõprade leidmise teooria ei kohandu alati ja kõigile. Analüüsima tasub hakata siis, kui on võimalik sõbrad ühe sarnase tunnusega korraga ärakirjeldada. Mul oli selline hetk siis, kui ma ülikoolis käisin. Umbes kaheksa aastat tagasi. Mingi hetk tõdesin nii endale kui ka kõvahäälselt teistele, et kõik minu kolm põhilist sõbrannat õpivad doktoriõppes. Ma ise õppisin sel ajal magistris. Ma ei olnud nendega ülikoolis tutvunud. Tol ajal ma sain uusi tuttavaid läbi oma poliitilise tegevuse. Ka kõigi nende kolmega tutvusin samal põhjusel – huvi poliitika vastu. Praeguseks on neist üks saanud doktori kätte, aga kuna ta käib nüüd päevatööl ega ela Eestis, suhtleme me harva, aga ta meeldib mulle inimesena ikka. Kaks teist ei ole lõpetanud, ega õpi ka enam. Ma ei suhtle enam kummagagi, sest nad ei mahu sellesse mõõtmesse, mida ma praegu sõbrannade puhul hindan.

Praegu oskan ma tolleaegse sõbravaliku peale tagasi vaadates öelda, et ma valisin sõpru selle järgi kui aktiivselt nad enda harimisest huvitatud olid. Kas nendega oli võimalik erinevatel ühiskondlikel teemadel aktiivselt vaielda ja arutleda. Kas nad olid valmis tulema tänavale ja korraldama revolutsiooni kui vaja. Kõik muud inimlikud omadused polnud olulised. Ma ei hoolinud ka enda inimlikust küljest, mu energia oli suunatud väljapoole. Enam ma vaielda eriti ei taha, see etapp mu arengus on läbitud. Ma tunnen nüüd huvi inimeste sisemiste, mitte ühiskonna haigete kohtade vastu. Doktoriõppesse ma astusin, sain ka sisse, aga kuna ma ei saanud toda ainsat tasuta õppekohta, mis meie teaduskonnale anti, siis ma õppima ei läinud. Ma olen halb kaotaja. Ma vihkan teiseks jäämist!

Nüüd 40+ elueas tabas mind see, mis tabama peab – keskeakriis. Keskeakriisi lihtsaim lahtiseletus on hirm saabuva vanaduse ees. Mina reageerisin selle täpselt nagu mingi mees – ma hankisin endale hunniku alla 25-aastaseid sõbrannasid. Umbes kuus. Kuus oli neid, kellega ma aktiivsemalt olen suhelnud, neid verinoori tuttavaid on veel rohkem. Pakun, et neil tüdrukutel on olnud mingi probleem emaga suhtlemises. Enamusel on. Kuid minul ei olnud mingit vajadust neile ema asendama hakata. Mina elasin uuesti läbi oma noorust. Vahetevahel viskas pildi eest ära küll, kui ma pidin uuesti läbi tegema ka sõbrannadevahelise armukadeduse, mida ma viimati mäletan oma teismeliseeast. Selle kus üks sõbranna on armukade teise kahe peale, et need omavahel liiga palju suhtlevad. Aga noh, pole head ilma halvata.

Nüüd on see aeg ka läbi saanud. Ma suhtlen nende noortega edasi, aga mitte enam nii aktiivselt. Ma hakkan vaikselt oma vanusega leppima. Ma ei ei lehvita sellega avalikult ja olen jätkuvalt rahul kui mind 10 ja rohkem aastat nooremaks peetakse, aga ma tean väga hästi, mis on vanusega kaasnevad head küljed. Enesekindlus näiteks. Ma pean ennast palju atraktiivsemaks kui kahekümnendates, kui enamus tüdrukuid, kaasaarvatud mina, peavad end koledaks. Nüüd on mul sõpru erinevates vanustes. Kolmekümnendate keskelt eriti ei ole, aga muudes vanustes küll. Ma ei oska neid praegu ühe lausega kokku võtta. Äkki mul praegu ei olegi mingit külge, mida sõpradega kompenseerida? Või selgub see natuke hiljem. Mulle meeldivad inimesed, kes teistest hoolivad. Partnerlussuhete kohta mu teooria ei käi. Mehi valin ma täiesti arusaamatult. Kuigi ka mehi peaks valima sõbrannade valimisele sarnase hoolikusega.

Ma loodan, et mu pikk jutt andis kätte tolle lõngaotsa, mis muarvates sõbrasuhete salapära natuke lahti harutab? Et kui kõik su sõbrad on juristid, siis ilmselt igatsed sa oma ellu midagi, mis neil on. Raha? Sõnamänge? Kostüümikesi? Mina ei tea, mul ei ole ühtegi tuttavat naisjuristi, kui see doktorikraadiga sõbrants välja arvata. Aga ta on padu-vasakpoolne. Tema ei kvalifitseeru normaalseks juristiks.

Kõige suuremate tulemustega demo 2008 veebruaris Tallinnas, milles ma osalesin.

Kõige suuremate tulemustega demo 2008 veebruaris Tallinnas, milles ma osalesin.

2 thoughts on “Kuidas me sõpru valime

  1. Indigoaalane 21. august 2015, 09:30

    Inimesed on ikka nii erinevad:)
    Ma olen kunagi pidanud kirglikke vaidlusi, kas me valime sõpru või pigem kohandume valikuga:
    Ma tean inimesi, kes on siiani südamesõbrad oma lasteaiakaaslastega, ükskõik kuhu ja kuidas elu viib.
    Ja siis on minusugused, kellel sõbrad vahetuvad vastavalt eluetapile. Seega, pigem ma ju ei vali, vaid kohandun valikuga.
    Sõbrad tulid ikka nende hulgast kellega oli ühine koolitee, trenn, kursus, malev jne. Ilmselge, et 35 inimesega korraga ei sõbrusta, vaid lähedamaks saad mõne – paari-kolmega.
    Ma nõustun teooriaga, et see lõppvalik toimub mingis mõttes täiendamise, sünergia ja mingi vajaduse rahuldamise eesmärgil.
    Nt kui sul on väiksed lapsed, siis vajad mõttekaaslasi jne.

    Mis mind aga mõtlema paneb on see, et mu elus on olnud väga palju inimesi, kes mulle meeldivad ja kellega ma tahaks olla sõber. Aga kes ei taha minu sõbrad olla. Ja vastupidi ka ( see on isegi tüütum).
    Kas ma siis ei oska oma vajadusi õigesti kaardistada?

    Like

  2. Manjana 21. august 2015, 11:32

    Ma olen sedatüüpi, kel pole pikaajalisi sõpru. Ma suhtlen küll oma kooli- ja endiste töökaaslastega, aga harvemini kui kord aastas. Tänu FB-le virtuaalselt tihedamini. Ma pole sellele püsisõbrad versus muutuvad sõbrad varem vastust leidnud, aga nüüd ma mõtlesin ühe variandi välja.
    Ma arvan, et ma olen muutuvat tüüpi, ma olen eluaeg huvitunud enda arendamisest ja seepärast mulle ei sobi ka pidevalt samad inimesed, kuna nemad kas arenevad teistsugusteks või ei arenegi. Ma pole vist eriti stabiilsusearmastaja, mulle meeldib vaheldus ja et mul on sõpradega huvitav. Sõbrad arendavad mind ka väga palju.

    See küsimus, et sul on inimesi, kellega sa tahad, aga ei saa sõbraks. Ja et on inimesi, keda sina ei taha.
    Kuna sa teadvustad endale vajaduse mingi inimese järgi, siis ma usun, et sulle ikka meeldis mingi iseloomujoon või tema oskus ja seepärast sa tahtsidki lähemat tutvust. Miks muidu? Tuleta meelde, mis sind ende juures võlus ja mõtle, kas sul praegu on see oskus. Või kas see enam üldse ongi oluline.
    Ja vastupidi – kui kedagi teist tõmbab sinu poole ja tema sulle ei meeldi, siis on temas mingi iseloomujoon, mis sulle enda juures ei meeldi, sa pigem hoiduksid selle probleemiga tegelemast ja seepärast tahaksid ka toda inimest vältida. Mis sind nende tüütute sõbrakstahtjate juures on häirinud?
    Ära neile küsimustele siin avalikult vasta. Ja ma ei anna pead, et see sinuga ka kindlasti nii olema peaks, aga mõelda ikka tasub.

    Ma olen viimastel aegadel üritanud enda analüüsi läbi teiste inimeste. Et miks mulle mõni täiesti tavaline inimene närvidele käib. Nii võib enda kohta üllatavaid avastusi teha.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: