Pealkirjast leiab tarkusetera, mida ikka ja jälle üksikutele inimestele öeldakse, kui nad ebakindlusest värisedes oma üksindust kurdavad. Kohustusliku enesearmastuse nõude juurde käivad ka õpetussõnad, kuidas keegi teine ei tee sind kunagi terveks, pole mõtet mingit parandajat oodata. Või et kui sa oled poolik, siis ei ole vaja teist inimest otsida, et ta sind täiuslikuks teeks. Ise tuleb end ära ravida ja alles siis võid partneri leida. Jama puha!
Mu elukogemus väidab, et jama puha. Tõstku nüüd kõik need käed, kes leidsid endale suhte siis, kui nad olid täis enesekindlust ja said ka üksinda elamisega ilusti hakkama? Tavaliselt leitakse elukaaslasi ikka kahekümnendates ja siis pole keegi ei eriti enesekindel, ega oska end eriti õrnaste armastada. Minnakse kokku ühiste nõrkade külgede sobimise tõttu.
Ma arvan, et inimene otsib enda kõrvale kedagi just siis, kui ta on nõrk, poolik, enesekindlusetu, saamatu ja lisaks ka natuke ebaatraktiivse välimusega. Ja sellisena ta ka endale partneri leiab. Miks? Sest enamus inimesi, kes partnerit otsivad ja ka leiavad ongi sellised. Enesekindel endaga hästi hakkamasaav inimene ei vajagi püsisuhet või kui vajab, siis on tal kas mingid väga ülevad või väga alatud eesmärgid oma ego rahuldamiseks.
Ma toon enda näite. Mina leidsin oma lapse isa siis, kui ma just olin lõpetanud oma eelmise suhte. Tema täpselt niisamuti. Me mõlemad olime parasjagu täiesti õnnetud ja katki, aga nii kenasti ühtemoodi purud, et teineteise leidmine oli täielik õnneloos. Mu eelmine suhe oli lõpetatud teadlikult. Ma ise lõpetasin selle, kuna oli näha, et peale kolme aastat kehva suhtlust (aga head seksi), polnud rohkemaks mingit väljavaadet. Mu uus suhe oli täiesti ideaalne. Tema tegi mulle selgeks, et ma olen maailma kauneim neiu. Ennem ma arvasin, et koledaim. Me arenesime koos ja parandasime üksteist. Kuni see suhe enam ei töötanud ja ma hakkasin purunema.
Ma arvan, et ma nüüd olen juba tervenenud oma eelmise suhte purunemisest ja ägedatest kolmekümnendatest. Ma pean ma end stabiilseks ja õnnelikuks inimeseks, aga mul pole mingit aimu, kust kohast ma sama terve inimese endale kõrvale peaks leidma. Mul ei ole mingit huvi kellegi teise haavasid parandada. Minuvanused vabad mehed on jubedalt elu poolt räsitud, ikka õudsamat moodi. Kellegi teise oma ma ka ära võtta ei tahaks. Paarissuhtes säilib eesti mees jupi paremini kui üksinda. Kui mees pole 33. eluaastaks endale ühtegi pikemat suhet veel leidnud, on see edaspidi jube keeruline, kuna ta küpseb üle, läheb õrnalt hallitama või isegi mädanema. Seestpidiselt ja seda on väljastpoolt näha. Ausõna. Tean selliseid. Jube rasked tüübid.
Mul on üksinda palju lihtsam kui koos kehva partneriga. Ma arvan, et mul on suhtele mingid täiesti kummalised ootused võrreldes teiste inimestega. Või ei? Mul ei ole vaja, et keegi mind toetaks, kuna ma pole vigane. Ja ma ei taha, et keegi mind ära kasutaks. Ma tahaksin suurt ilusat puhast naiivset armastust. Ma tahaksin inimest, kellega me saaksime üksteist arendada ja meil oleks koos huvitav. Noh ja ma muidugi tahaks, et meil voodis klapiks. Ja mulle meeldivad ilusad mehed. No ei ole ju jube keeruline, aga selliseid üldse pole. Kõik on kuidagipidi katkised (või liiga noored). Võimalik, et ma ise ei kõlba ka enam kuskile – jube vana ja ülekaaluline, üksikema pealekauba. Ja täiesti iseseisev, terve ning endasse armunud. Aga see pealkirja tõde käib seksi kohta küll.
PS! Pealkiri kopitud siit artiklist.
Manjana blogib 
Mina pole nõus 🙂
Kui ma 20ndate alguses ja keskel olin, kuulsin ka söögi alla ja söögi peale, kuidas ma pean enne suhte leidmist ise ennast armastama ja endaga rahul olema, kuidas keegi mind terveks teha ei saa ja see hullult vihastas mind. Miks ei saa terveks teha? Mu ainus mure on ju see, et mul pole meest! Mõtlesin tol ajal. Ja kulus veel mitmeid aastaid, enne kui ma üldse hakkasin sinnapoole liikuma, et end armastada ja enda eluga kuidagigi rahul olla.
20ndad ja suhete loomine on omavahel ainult nii palju seoses, et noorena ollakse ilusad ja värsked, liigutakse rohkem ringi ja omatakse laiemat suhtlusvõrgustikku. See loob suuremad võimalused kahel inimesel kohtuda, klappida ja suhtesse astuda. Et aga noored, katkised, rohelised ja rahulolematud suhteks kuidagi kõlbulik materjal pole, näitab see, et väga suur osa neist suhetest ei jää püsima pikemaks kui paar kuud.
Mina olen üks neist inimestest, kes leidis püsisuhte just siis, kui enda ja oma eluga täiesti rahul olin. Sain endaga ideaalselt hakkama ega vajanud kellegi abi. Ei üüri maksmisel ega ühegi nö meestetööga (vajadusel palusin sõpru). Kõige atraktiivsem on inimene just siis, kui ta endaga rahul on. Selliste läheduses tahetakse olla. Mõtlesin tagasi mõne kunagise kavaleri peale, kes mulle otse ütlesid, et nad tahaks, et ma ise näeksin, kui tore ja äge ma olen. Ma ei saanud aru, mida nad mõtlesid (kui ma nii lahe olen, miks sa siis minuga koos ei taha olla?), aga nüüd saan.
Kõigil vallalistel soovitan mina ka alati vabalt võtta ja vajadusel endaga konkreetselt tööd teha. Oma sõnavarast tuleb meeleheide täiesti välja saada, enne ei hakka midagi muutuma.
MeeldibMeeldib
Kui ma 20ndates olin, siis õnneks veel seda ei räägitud. siis oli “22 – viimane taks” ja kõik mu sõbrantsid eranditult leidsidki selleks vanuseks mehed ja kukkusid lapsi saama. ma kehitasin õlgu ja elasin rahulikult pidudelainel ja karjääri tehes edasi, mind üldse mingi pooldumise ja pesapunumise teema nii vara ei huvitanud.
see “sina naine pead mehe leidmiseks terve olema ja ennast armastama”, on suht uus (ehk mingi 10 aa olnud) ebakindlate naiste mõnitamise meetod, mis kellelgi end muuta ei aita.
MeeldibMeeldib
Täiesti hea postitus =) Nii õige!
MeeldibMeeldib
jah, nad võiks selle ebakindlate inimeste enesehinnangut veelgi allapoole tiriva näägutamise tõesti ära lõpetada.
MeeldibMeeldib