Esimene päev Feissbukita

Esimene päev ilma Feissita on võrreldes esimese suitsuvaba päevaga erakordselt meeldiv. Kui suitsuvabana tekkis pidevalt vajadus suitsu suhu torgata, siis täna polnud mul mingit vajadust FB-sse minna. Vastupidi – ma tundsin end vaba ja enesekindlana. Üks sundtegevus jälle vähem. Ma olen vaba haldjas! Kes ütles, et ainult suitsetamine, aga mitte FB-s käimine, mõjub tervisele halvasti? Kerge googeldamine paljastab FB mõju sinu vaimsele tervisele mitmest erinevast küljest. Näiteks võid elada illusioonis, et need võõrad inimesed, kellega sa “sõbraks” said, ongi su sõbrad või et teiste elu on lust ja kiisupildid.

Kuidas teised mu äkkotsusele reageerisid?

Esimesena sai uudisest kuulda mu laps, kellega me juba ammu FB-sõbrad polnud, sest ta süüdistas mind stalkimises. Ta oli väga erutunud.

“Kuidas me siis kirjutama hakkame?” küsis ta ehmunult. Me kirjutame FB-messengeris siis kui ta on kodus teises toas ja ka siis kui ta on koolis või kodust ära.

“Ei kirjutagi, helistame.”

“Aga kuidas me linke vahetame?”

“Mul on  e-mail.”

“Mis su aadress on?”

Teine inimene, kes oli kodus omaette väikese infarkti saanud, oli sõbrants. Tema arvas, et ma olen ta unfrendinud. Eelmisel suvel meil oli pisike nägelus. Mõnikord mulle meeldib draamasid teha, et keegi mind liiga heasüdamlikuks ei peaks. Kusjuures – ma ise kartsin ka, et mingid inimesed arvavad, et ma olen nad unfrendinud või ära blokkinud. Sõbranna rääkis, et teda on viimasel ajal mitu korda blokitud. Et ta on praegu eluetapis, kus mingid sõbrad kaovad ta elust, sest ta on otsustanud hakata nii rääkima, nagu ta asjadest tegelikult arvab.

Öelge veel, et FB ei mõju tervisele halvasti! Kunagi ei tea millal keegi su virtuaalselt hülgab. Ma eelmisel nädalal kustustasin ühe tuttava sõbralistist russofoobi süüdistusega ja kui ma teda päriselt kohtasin, oli ta imelik. Ma oleksin vist võinud pisut leebemalt käituda. Kuidas käituda inimesega, keda sa virtuaalselt jalaga kõhtu oled löönud? Ta tundus õnnetu olevat. Meil oli muid jamasid ka. Nii reaalis kui virtuaalis. Ma ei teagi, mis talle mõjuda võis. Keeruline.

SMS aitab, kui rääkida ei taha

Mina ei ole SMS-i inimene. Kunagi pole olnud. Kunagi õnnestus mul ühele kliendile uue telefoniga arusaamatu numbririda SMSsida. Mulle ei meeldi telefoniga teksti toksida. Tegelikult liigitub SMSsimine samasse kasti FB-ga – see on virtuaalne inimestega suhtlemine. Ja mina lahkusin FB-st, et asendada virtuaalne suhtlemine päriselt suhtlemisega.

Kui see sõbranna, kes unfrendimist eeldas, helistas, siis teine sõbranna saatis SMS küsimusega, et kas ma olen konto kustutanud. Mõtlesin tükk aega, et kas ma tõesti helistan talle selleks, et öelda “jah”. Otsustasin, et helistan. Ta ei võtnud toru. Tagasi ka veel helistanud pole. Äkki ta seepärast ei helista tagasi, et ma ei vastanud SMSsile?

Ühe SMSsi sain täna veel. Sõbrannalt, kellel oli täna sünnipäev ja ma helistasin talle nagu eelmised 17 aastat. Tema mulle kaks päeva tagasi ei helistanud. Ma olin pisut üllatunud, aga ikka ju juhtub. Inimesel võivad ju suured mured olla, millest ta FB-s kirjutanud pole. Ma tean, et tema teab täpselt, et meil on lähestiku sünnad. Või tegelikult enam ei tea? Ma helistasin talle peale lõunat, tema SMSsis mõned tunnid hiljem. Päeval, ei olnud kole hilja vms. Tema SMS oli pikk ja vabandustega. FB-d ei maininud. Ma pakun, et ta ei julgenud helistada. Ta pole mulle mitu aastat SMSsinud.

Üks asi pisut kripeldab ka

Täna oli aega järele mõelda, kas ma kaotasin midagi, millest kahju oleks. Ainsana meenus see lehekülg mille kaudu ma näitlemishobiks otsi leidsin. Muideks – täna algas Jan Uuspõllu uus sari “Takso”, milles ma pisikese sutsaka tegin. Mu arust oli tänane osa täiesti naljavaba. Mind ei näidatud. Mulle meeldib uskuda, et ma olin hüsteeriliselt naljakas, aga vaevalt see mul tegelikult õnnestus. Kui mind näidatakse ja ma rahule jään, siis annan siin ka lingi. Aga nüüd ma sellele leheküljele, kus otsi pakutakse, enam ligi ei pääse. Tegin lapsega diili, et ma annan talle kaks rafaellot ja tema näitab mulle, mis seal leheküljel toimub.

Natuke on ürituste listist kahju, aga liiga vähe, et päriselt kurvastada. Ma võin ju inimestele helistada ja küsida, või paluda neil mulle helistada, kui midagi huvitavat toimub. Jälle põhjus päriselt inimestega suhelda.

Ma olen endaga rahul!

Sünnipäeva roosid

Sünnipäeva roosid

Arusaamatu kui pikalt ma kirjutama olen hakanud. Mul oli plaanis ülilühike jutt ja nüüd on tunne, et veel jäi paar olulist seika kirja panemata.

6 thoughts on “Esimene päev Feissbukita

  1. w 16. september 2015, 08:38

    See, mida seal artiklis negatiivsete mõjude all mainitakse – ma olen pahatihti vastupidi mõelnud. Esimese kahe punkti osas vähemalt.

    Nagu alati liiga korras elamine, näitab ka liigne internetipostituste (igasuguste) arv, et inimesel on pisut igav elu ja ta ei oska seda kohati muuga täita kui mingi tuttava rutiinse tegevusega. Alati on midagi veel koristada, alati on midagi veel internetti riputada, lohutav, turvaline ja “tegus” värk.
    Et enese afišeerimisega netis kaasneb ühekülgsus, ei ole uudis, üles läheb reisipilt, aga keegi ei skaneeri otsust oma purjus peaga tööle ilmumise eest vallandamise kohta.

    Ei oska kadestada.

    Like

    • Manjana 16. september 2015, 09:35

      Võib-olla on viga liiga varajases kellaajas, aga ma üldse ei saa aru, mida sa soovid selle kommentaariga öelda. Et Sulle on FB vajalik elu koleduste eest põgenemiseks, kuigi sa sinna mittemidagi ei postita, sest sul on niigi huvitav elu ja sa ei tahaks ennast afišeerida, sest purjus peaga tehtud piltide eest võidakse vallandada, nii et ise ka ei saa aru misvärkon?

      Like

  2. w 16. september 2015, 11:03

    Nüüd ei saa mina ka aru.
    Ei kasuta FB-d, pildistamise kannatan välja dokumentide tarbeks ja vallandada mind ei saa.

    A koristama peaks küll ja hiljem ühe õlle jooma, töö asemel.

    Like

    • Manjana 16. september 2015, 11:51

      Vot see on täiesti arusaadav😀
      Kuigi ma koristan siis kui mul on koristamise tuju, mitte kui peab. Mul käib koristamise tuju päris normaalse sagedusega, kui tuju halvem, käib tihedamalt.

      Like

  3. Oudekki 3. oktoober 2015, 13:56

    Nutitelefonid on ohtlikud. Sinu telefoninumber oli mul sinu FB accounti-ga seotud, ega nüüd enam SMS-gi ei saa saata🙂 Aga noh, blogikommentaarides saab alati kokku leppida, kunas sa oma küünelaki kätte saad…. Enne detsembrit ei saa, ma lähen kohe Birmasse.

    Like

    • Manjana 3. oktoober 2015, 18:46

      Ma eelmisel nädalal avastasin, et mul pole su numbrit ka🙂

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: