Kuidas kiirelt lolli inimest tuvastada

Eile oli reede, seega käisin ma väljas ja vestlesin õlle kõrvale terve hulga erinevate inimestega. Elise üle oli eriti hea meel. Me tutvusime sel suvel, aga oleme samades seltskondades juba pikemat aega liigelnud. Juba esimesel korral jäi mulle kõrvu, et tal on vapustavalt hea faktimälu. Ta on õppinud filosoofiat ja suudab suvalisi nimesid nagu varrukast välja laduda. Minu jaoks hämmastav oskus, sest mul on nimede ja faktimäluga suhteliselt halvasti. Ma mäletan kümneid aastaid takkajärgi olukordi, inimeste jutte nende elust, lõhnasid ja maitseid, aga faktid mul meeles ei seisa ja nimede meelde jätmisega peab ka vaeva nägema.

Ja kuna Elise teab erinevaid nimesid, siis selgus, et nähtusel, mille kohta ma arvasin, et ma olen selle ise välja mõelnud, on nimi, mis tuleneb kahe mehe – Justin Kruger ja David Dunningi – nimest. Seda kutsutakse Dunning-Krugeri efektiks ja sellega saab kindlaks teha, milline inimene on tõeliselt loll. Kuna blogijad peavad aegajalt kokku puutuma olukorraga, kus kedagi peetakse lolliks, siis on hea teada, kuidas teadlased küsimuse lahendaksid.

Kõige lihtsam viis rumalat inimest määrata, on kuulata mida ja kuidas ta endast ja teistest räägib. Kui inimene arvab, et keegi teine või palju teisi inimesi on rumalad, siis ilmselt on ta hoopis ise rumal. Tark inimene kipub tihtipeale arvama, et kui tema neid asju oskab ja teab ja need on tema jaoks lihtsad, siis ilmselt oskavad ja teavad seda ka teised inimesed. Targa inimesega vesteldes on sul endal ka tunne, et oled tark. Mitte sellepärast, et sa päriselt teaksid kõike neid ülikeerulisi teooriaid, mida ta sulle räägib, vaid sulle jääb mulje, et tema arvab, et sa tead. Isegi kui sa ei tea.

Rumala inimesega vesteldes hakkab sulle endale ka tunduma, et oled rumal, sest su vestluspartner suudab sulle suvalistest asjadest rääkida nii, nagu õpetaks ta lapsele lusikaga söömist. (Juhul kui sa oledki rumal, siis seda tunnet tekkida ei pruugi). Dunningi ja Krugeri katsetest selgus, et rumalamad inimesed on nii rumalad, et nad lihtsalt ei saa aru, kui targad või rumalad teised inimesed on ja seepärast on neil endast illusioon, et nad on targad. Või vähemalt targemad kui teised inimesed, kellega nad on sunnitud suhtlema. Targad inimesed aga kipuvad end hoopis teistest rumalamaks pidama.

Aga ma ei tea kuhu liigitada neid naisi, kellele meeldib meeste juuresolekul hakata lolli mängima ja teatada kõva häälega, et nad on tehnikas vms täiesti rumalad, kuigi nad tegelikult võivad lõdva randmega autol mootori maha kruvida, kui vaja läheb. Need naised tuleb vist ikka ka tarkade alla liigitada, sest meestele mulje avaldamine tingimustes, kus mehed enamasti pole viitsinud nii palju koolis käia kui naised, aga samas tahaksid endale pigem endast rumalamat naist, on ka kiiduväärt oskus. Mida nad pärast tolle äravõrgutatud ossiga pihta hakkavad, on juba nende enda mure.

Tihtipeale mängitakse rumalakest, kuna nii on mugavam ja laisem: “Ma ei peagi matemaatikat oskama, sest ma ju loen ja kirjutan, ma olen täiega keeleinimene, numbrid on ratsionaalsete inimeste rida.” Selline enda rumalaks pidamine on puhas laiskus. Suur hulk inimesi on rumalad oma vabast laisast tahtest, nad ei viitsi õppida ja rumalana on mugavam. Nad on sisemas targad, aga nad ei viitsi õppida.

Aga reedeöine parim pick-up line tuli ühelt noormehelt, kes lähenes mulle lausega “Ma arvan, et sina sobiks kõige paremini Eesti järgmiseks presidendiks.” Arvestades, et me liigume sarnaste poliitiliste vaadetega seltskonnas, siis mõjus selline ilmne liialdus mulle päris hästi, kuigi ükski ta põhjendus, miks ma sobiks, ei pädenud. Aga ta pikkappis mind ainult mõneks ajaks erinevates baarides hängimiskaaslaseks. Lõbus öö oli.

Mina ja Gustav kuu aega tagasi