Kas lapsi tuleks keelata?

Mallukas oli bloginud hea ema olemisest, aga enam seda postitust ma ta blogist ei leinud. Ohh kui hea, et ma Feedlyga loen, mitte otse. Ilmselgelt on hea ema olemine selline teema, mis kõikidel alaealiste laste emmedel kohe tundeid tekitab ja juu siis Malluka blogis läks löömaks. Ma kakelda ei tahaks, aga kirjutada tahan küll.

Kuna Mallukas on nii vähe aega seda emaolemise asja proovinud, siis ta saab ainult oletada milline ema käitumine millistele tulemustele võiks viia. Ma ei usu, et laste kasvatamise mõjude kohta eriti palju pädevaid teaduslikke uuringuid oleks. Ajad muutuvad ja inimesed on nii erinevad. Tavapärase pere puhul on vähemalt kolm muutujat: ema, isa ja titt. Malluka juttude järgi on mul mulje jäänud, et nende peres on tite kasvatamine umbes nagu meil oli: emana vaatasin rõõmuga pealt kui laps lollustega tegeles ja kurja vanema rolli mängis isa. No ma ei viitsi kedagi keelata, see on jube raske. Kui lapsele eluohtlik pole, siis on kasulik. Või kui ongi natuke ohtlik ka, siis on kõvem õppetund – minu lapsekasvatuse teooriad.
Erinevalt tüüpilisest eesti emast olen viimased 17 aastat kodune olnud ja lapse jaoks kogu aeg olemas. Kuigi ma olen sel ajal ka paar ülikooli lõpetanud, pool maailma (enamasti ilma pereta) läbi sõitnud ja niisama oma firmas raha teeninud.

Kuhu vabakasvatus-praktikad on mind 17 aastaga viinud?
Kõige konkreetsem tulem selgus, kui otsustasime mehega lahku minna ja panime lapse valiku ette: kummaga ta elama tahab hakata, teine peab ära kolima. Issi suureks üllatuseks valis laps minu. Ja valis seetõttu, et mina ei käsuta teda, vaid pigem teen ise ära, kui midagi on vaja teha. Ma ei kurjusta teiste inimeste peale. Ma pole 17 aastaga ära õppinud kuidas sundida last tegema midagi, mida ta ei taha teha. Raudpolt, et ma inimesena olen kõvasti pehmema iseloomuga kui mu laps. Tema teab väga hästi kuidas mind sundida. Mind saab jube lihtsalt igasuguseid asju tegema panna. Ka neid, mida ma üldse teha ei taha. Seepärast ma vist polegi endale ka uut elukaaslast soetanud.

Aga viimasel ajal on lapsega hakanud ilmnema hoopis vastupidine ema-lapse olukord: tema keelab ja käseb mind. Jube tüütu! Näiteks eile tuli ta elutuppa ja küsis, et miks mul telekas ja arvuti korraga mängivad. Ma tahtsin teada, miks ei võiks ja ta mainis, et elektriarvele mõjub halvasti. Ma olin väga üllatunud – mina ju maksan elektri eest ja tühja sest paarist eurost, mis telekas kuu ajaga kulutab.

Minu kehakaalu ja toitumisega on tal ka pidev probleem. Ma olen alati teadlikult hoidunud negatiivsetest kommentaaridest tütre välimuse aadressil, et ta enesehinnang normaalne tuleks. Natuke olen, võib-olla, üle kiitnud. Aga ta ongi nii nummi! Aga tema end küll tagasi ei hoia. Kui ma jälle endale mõne kaalualandamise idee välja mõtlen, siis ta võtab vabatahtlikult endale minu järjepidevuse kallal viriseja rolli. Tema on normaalkaalu alumisel serval, mina paar kilo üle. Ja ta peab mulle loenguid tervislikkusest. Mitte et ma varem talle tervisliku toitumise põhialuseid poleks õpetanud. Ma tean neid küll, aga ma ei viitsi end piitsutada.

Kui ma õue lähen, siis valvab mu teismeline tütar, et ma oma mõnda liiga lühikest seelikut selga ei paneks ja enamvähem täiskasvanulik välja näeks. Kui ma tahan pisut litsakamalt riietuda, siis hiilin ilma välja, et ta näeks😀 Tema käib alati korralikult soojalt riides.

Keegi ei usu, et mu teismeline ei käi sõpradega salaja joomas. No ei käi, ma tean. Ta suhtub joomisesse paraja negatiivsusega. Ma pole talle kunagi alkot keelanud ja nali “kuule, õlu on külmikus, aita end ise” on meil peres alati käibel olnud. Aga ta ei hooli joomisest ja tavaliselt mul kodus alkoholi pole ka, sest ma ei joo kodus.

Ta teab, et ega ma teda praegu ka joomast ei keelaks, aga kuna ta võib, siis ta ei taha. Oma vanematele valetavad näkku need teismelised, kes kardavad tõtt rääkida, kuna ema hakkab vinguma, tänitama, karjuma, karistama. Need emad, kes titest peale on last käskinud ja keelanud, valmistagu end ette valetava teismelise emaks. Ma oma emale pole kunagi midagi eriti rääkinud (valetanud ka pole, vaikimisest piisab), kuna ta on alati jube muretseja olnud, ma ei taha, et ta muretseks ja üle reageeriks. Ma pole ka kunagi arvanud, et alaealised võivad end sigalakku täis juua. Ma väga imestasin, kui üks mu tuttav naine rääkis, et jõi nädalavahetusel koos oma teismelise lapse sõpradega ja ta teismeline on mingi 14-15. See on ebanormaalne kui täiskasvanud ema ostab oma lapse alaealistele sõpradele alkoholi ja joob koos nendega. Võõraste laste jootmine ja nendega koos joomine on kriminaalne.

Kunagi algklassides üritas mu lapse klassijuhataja väita, et mu laps valetab. Ma ei uskunud klassijuhatajat. Mind ei huvita teooria, et lapsed mingis vanuses pidavat valetama. Ja kui see teooria kehtibki, siis mitte minu lapse kohta. Mina ei valeta oma lapsele näkku ja usun, et tema ei valeta mulle ka. Usalduse küsimus. Kerge lõhkuda, taastamine võimatu. Ja me ei valetagi. See klassijuhata ei meeldi mulle siiani, kuigi ta ei õpeta mu lapsele enam midagi. Sina ei tule minu last valetamises süüdistama, kui su argumendid on nõrgad!

Ehk ma tahan öelda, et ilma käskimiseta saab küll hea ema olla. Ja ta ei sülita mulle näkku, ainult käsutab kole palju.

Mina lapsega umbes 13 aastat tagasi

Mina lapsega umbes 13 aastat tagasi. Ja mul on keemilised lokid

16 thoughts on “Kas lapsi tuleks keelata?

  1. Marca 30. september 2015, 22:09

    Mulle tundub, et hilisemas iseloomus on “süüdi” pigem geenid ja eeskuju kui konkreetne kasvatusstiil.
    Mina keelan ja käsen. Mind keelati ja kästi. Õppisin näkku valetama (teismeeas). Oma lapsed on veel liiga väiksed, et “tõsisematel teemadel” kaasa rääkida, aga näiteks veini andsin suuremale korra maitsta küll. Oli vist viga, sest ta küsib seda nüüd maitsta iga kord, kui kuskil klaasi näeb🙂 Väikestele lastele mu meelest ikka peab veidi reegleid selgitama, mina vähemalt ei suuda leppida sellega, kui mu laps käitub söögilauas nii, et teistel igasugune isu kaob jms. Teismelistest ma midagi ei tea, aga ma südamest loodan, et suudan siis emana oma kontrollfriiksust vähendada, ma ju enda peal nägin, kuhu see viis. Samas – ei saa nagu öelda, et ma päris p**** läinud eksemplar ka olen🙂

    Like

    • Manjana 30. september 2015, 22:22

      reeglite selgitamine ja käsutamine on, muarust, erinevad asjad.
      mulle hullusti on meeldinud erinevaid loenguid lapsele pidada, igasugustel teemadel. kuna ma olen sotsioloogiat õppinud ja armastan psühholoogiat, siis sellest seisukohast eriti, et mis teistele inimestele meeldib, mida peetakse heaks tavaks, kuidas käituda lollaka õpetajaga, miks mõned naised on tihtipeale kurjad jms. et ta teab neid erinevaid asju, aga ma pole kunagi öelnud, et ta peabki nii tegema, nagu ma arvan, et peaks. ta on saanud ise valida. enamuses on õigesti valinud.

      tihtipeale käituvad lapsed ainult seepärast halvasti, et neil on tähelepanupuudus ja nad teavad, et halva käitumisega saab tähelepanu. ka kurjustmine on tähelepanu pööramine. eriti kehtib poiste kohta, kuna neil on kole palju üleliigset energiat. mul on ka eluaeg olnud kole palju üleliigset energiat, ma pigem väsitan last tähelepanuga, mitte vastupidi🙂

      Like

      • Marca 30. september 2015, 22:34

        Jah, mulle meeldib ka kangesti selliseid loenguid pidada, iseasi, kas lapsele neid kuulata ka meeldib. Väiksemale veel loengut pidada ei saa, tulebki lihtsalt konkreetselt öelda, et nii ei tohi ja enamasti ta kuulab ka. Teismelisena mulle näiteks lihtsalt öeldi, et sina peole ei lähe ja kõik, mis sest, et kõik teised lähevad. Kui oleks selgitatud, et nad kardavad, kuidas ma jooma ja seksima kukun, siis ehk ma oleks saanud omalt poolt vastu öelda, et need tegevused mind (veel) ei huvita, ma tahan tõesti ainult oma lemmikbändi näha, aga seda võimalust ei olnud. Loodan, et oma lapsele suudan selliseid keelde paremini põhjendada või siis kogunisti teda usaldada.

        Like

        • Manjana 30. september 2015, 22:38

          ma noorena ei mäleta, et ema oleks eriti midagi keelanud, meil maal polnudki eriti mingeid hulle pidusid. tema usaldas mind küll. mul on vast seepärast ka oma lapsega lihtsam.

          Like

    • Manjana 30. september 2015, 22:30

      ma seda piiride seadmise teooriat tean. ma arvan, et meil mingid piirid on alati ilma liigselt rääkimata paigas olnud.
      teismeliseeas toimub varasemate vanemate poolt seadtud piiride lõhkumine. kuna meil erilisi piire pole, siis on ta neid hoopis ehitama hakanud. mulle. muarust.

      Like

  2. reet 1. oktoober 2015, 10:56

    Jah. Üks laps on kindlasti midagi lihtsamat kui kolm väikese vanusevahega last. Nii ütleb ka minu ema, kes on nüüdseks näinud nii üht väikest tüdrukut (mina) kui kolme väikest poissi (minu lapsed). Ükskord olid meil külas sõbrad. Nii nende kui meie vanimad ja keskmised lapsed olid laagris. Meie noorim oli vanaema pool. Mingil hetkel istusime kõik neljakesi laua taga ja kuulatasime vaikust, mis valitseb siis, kui majas ja aias mängib üks väike tüdruk.🙂
    Tegelikult mulle meeldib ka lastele seletada, miks ei tohi. Paljudel juhtudel on lapsed küll kahjuks nii leidlikud, et seletamise asemel katsume olla tagantjärele targad, sageli alustan pärast lapse lappimist juttu sõnadega: “Kas sa nüüd saad aru, miks me teil rabeleda ei luba …?” Laps näpib plaastrit, luristab nina ja noogutab. Veel meeldib mulle lastele aina rohkem õigusi anda, mida suuremaks nad saavad, ja teha seda hästi tasapisi. Tundub, et kui nutitelefoni-õigus välja arvata, tohivad meie lapsed nii mõndagi rohkem kui eakaaslased (mõistlike vanemate lapsed, ma mõtlen). Mind keelati ka lapsena päris palju, kõige suurem patt oli ema silma alt lahkumine (sh koolist mitte minutipealt koju jõudmine) ja lõpuks ma murdsin nendest piiridest jõuga välja. Hetkel võitlen oma emaga, et ta minu lapsi samadesse piiridesse ei suruks, siiani, tundub, et edukalt.

    Like

    • Manjana 1. oktoober 2015, 11:14

      jah, ma olen kõrvalt näinud, kui suur on, tavaliselt, väikese poisi ja väikese tüdruku vahe. ma ei pidanud oma väikest tüdrukut kunagi lappima, sest ta ei roninudki nii ohtlikult nagu samasuured poisid. ma vaatan neid üleni väsinud emasid ja mõtlen, et kust nad võtavad jõu, et neid poisse vahetpidamata keelata. eriti kui see keelamine üldse ei mõju, ei ole võimalik energiast pulbitsevat väikest poissi keelamisega vaikseks tüdrukukeseks sundida. kuna ma sarnanesin väikesena pigem väikesele poisile kui tüdrukule, siis tean väga hästi, mida ülekeev energia tähendab ja kuidas tuleb leiutada uusi võtteid, et keelamisest hoolimata teha seda, mida ise tahan. mul ema ei keelanud suurt midagi, aga vanaema, kes mind suviti kasvatas, oli kuri.

      Like

  3. Kaur 1. oktoober 2015, 11:58

    Vanaemadega võitlemine on tõesti omaette teema. Kõige ebameeldivam olukord tekib, kui mina ütlen lapsele “jah võib” ja vanaema kõrvalt ütleb “ei, ei või ikka küll”. Viisakat lahendust sellele olukorrale pole vist olemas.

    Like

    • Manjana 1. oktoober 2015, 12:32

      kui ma mõned aastad tagasi lapse suvel ema juurde jätsin, siis paari päeva pärast helistasid mõlemad mulle ja kaebasid üksteise peale. ema üritas lapsele mingeid asju (arvutit) keelata ja siis nad läksid riidu. nagu lapsed😀 rohkem pole laps soovinud suvel vanaema juurde pikemalt jääda.

      Like

      • Kaur 1. oktoober 2015, 14:02

        Mu arust on selge, et kui laps on ainult vanaemaga (või üldse – kellegi kolmandaga), siis kehtivad selle kolmanda reeglid. Samuti – võõras kodus kehtivad kohalikud keelud ja reeglid ja etikett. No nt, et kui meil võib hakata magustoitu sööma ka siis, kui ülejäänud pere alles soolase kallal, siis võõras kodus ma ei hakka seda õigust taga ajama.

        Samas teismeline on ilmselt teistmoodi kui väikelaps, tal on rohkem oma arvamust ja konfliktid sellevõrra kergemad tekkima ja raskemad lahenema.

        Like

        • Manjana 1. oktoober 2015, 14:50

          pisikestel lastel on ka oma arvamus. kui täiskasvanud selle vastu huvi ei tunne või selle maha suruvad (mida sina ka, laps, tead), siis pole ka teismelisel oma arvamust. vanematevastane protest ei pea olema mitte oma arvamus, vaid lihtsalt vnematele vastupidine seisukoht. koolis ja hilisemas elus on oma arvamuse puudumine päris kenasti näha – kui paljudel on oma arvamus ja paljudel see, mida neile ajakirjandus ja autoriteedid pakuvad. ega koolis ka oma arvamust ei soodustata, koolis tuleb ikka seda rääkida, mida õpikud ja õpetaja tahavad, või muidu on hinnetest näha, eriti nooremates klassides. ma õpetasin lapsele kuidas algklassijuhataja arvamust lihtsalt ignoreerida, sest muu selle naise puhul ei aidanud.

          Like

  4. Kaur 1. oktoober 2015, 12:05

    Ja kui muidu on keelamine (minu arust) suhteliselt lihtne teema, siis reisides läheb asi keeruliseks. Pole isegi vahet, kas minnakse paariks tunniks maale või teise maailma otsa. Reisides on vaja, et kõik lapsed korraga tegutseks sünkroonis, tihti on ees täpsed ajalised raamid ja vanemate tähelepanu hoopis mujal (kas varuriided / piletid / passid said kaasa jne jne jne). Kui tavaolukorras on aega keeldude & käskude tagapõhi lahti selgitada – ei, me ei vaata praegu telekat, sest…; ei, me ei võta rannapalli kaasa, sest…), siis kiirustades pole selgitusteks aega. Jah, sa pead sööma tulema NÜÜD KOHE PRAEGU ja mina pakin praegu kohvrit ja ei kavatse sinuga sel teemal rohkem vestelda või kui, siis virutan piki kuppu, sest see on kõige kiirem viis sinu mistahes käimasolev tegevus katkestada ja sind söögilaua taha saada.

    Mul on suht flegmad eesti lapsed ja nendega on sõnakuulmise osas üldiselt kerge. Vaatan sõpru, kel on temperamentsemad järglased – ausalt, ma ei kujuta üldse ette, kuidas sellistega hakkama saada.

    Like

  5. vanaiinlane 1. oktoober 2015, 18:49

    Noh, kui keegi ei julge selle 13. piiri ületada,siis…

    Lapsi ei ole vaja keelata, aga
    eelduseks on see, et igasugu sugulased tuleks keelata!
    Alates vanaemadest, kus need ussid suhetesse tulevad.

    Samas, kui oled paljunenud, siis infot eriti pole.
    Oled üksi oma lapsega, see tunne on tuttav igale emale.
    Siin ujuvad ligi igasugused _grupid_, mis on eriti kole.
    Lopututavd sind ja su last igasugu vedelikega raha eest.

    See lapse rebimine emalt (oma lapselt) enda poole,
    on üldiselt heakskiitev, sest ema on noor ja loll.
    Noh, ja nii ongi, aga laps tunneb ainult ema.
    Ja siin teeb ämm midagi katki.

    Like

  6. Kaur 2. oktoober 2015, 14:41

    vanaiinlane, ma ei saa hästi aru, mis sa öelda tahad.

    gruppides on nii head kui halba.

    miks peab ema “oma” lapsega üksi olema?
    lapsi saadakse enamasti mitme peale.

    Like

    • Manjana 2. oktoober 2015, 14:53

      vanahiinlasel on komme “diipi panna”, ehk ta armastab huvitavaid sõnastusi etteantud teemadel väikese vimkaga🙂

      Like

      • Kaur 2. oktoober 2015, 15:49

        Võimalik. Internetis diip üldiselt ei tööta, sest keegi ei viitsi välja nuputada, mis sa öelda või mõelda tahtsid. On piisavalt inimesi, kes kirjutavad hästi JA arusaadavalt, seega loetakse pigem neid ja krüptiline mõtteharjutus jääbki vaid kirjutaja rõõmuks.

        Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: