Kuidas vabaks saada ja kas peaks kohvijoomise ka ära lõpetama?

Viimase aastaga olen ma vabanenud mitmest harjumusest, mis minu eest otsustasid, kuidas erinevates olukordades käituma peaks: suitsetamine, facebook, käekella kandmine. Viimane vabanemine võib inimestele, kel käekella pole, tunduda imelik, aga ma vannun, et käekellast loobumine oli sama hull kui suitsetamise lõpetamine. Umbes kümme aastat tagasi loobusin ma kõikide arvutimängude mängimisest, ka telefonimängudest. Siiani olen lubadust pidanud. Wii guitar hero ja tantsimine ei loe, sest need on päris liikumisega ja võtavad naha märjaks, mitte nagu näppudega ettekujutatavas virtuaalmaailmas toksimine.

Aga käekella juurde tagasi. Ma olen alates lasteaiast käekella kandnud. Alati kui kodust välja läksin, panin kella käele. Mul on kuldne metallist rihmaga patareiga töötav Seiko, umbes 20 aastat tagasi ostetud, töötab nagu kellavärk. Kevadel sai kella patarei tühjaks ja otsustasin, et ei pane uut patareid, vaid harjutan kandmise kombe välja. Kerge otsustada, raske teostada! Vahepeal tundus, et peaksin hakkama vasakus käes käevõru kandma, et ebameeldivast tühjast tundest lahti saada. Aga ma olen harjunud käevõru hoopis paremas käes kandma, sest vasakus käib ju kell. Surusin ebameeldivuse maha, ei pannud kellale patareid, ega kandnud ka käevõru vasakus käes. Ma täpselt ei mäleta kaua harjumisega läks, aga sügisel tundsin, et enam ei oole imelik tühja vasaku käe randmega õue minna, et nüüd võiksin kellale uue patarei ära panna. Telefonist on päris ebamugav aega vaadata, eriti kui on kiire. Pealegi ei meeldi mulle alati ka telefoni õue kaasa võtta – kui käekotti ei ole, siis püksitaskus on nutitelefon ebamugavalt liiga suur.

Nüüd on mul võimalik endal valida, kas ma tahan kella käele panna või ei. Kas mul on vaja aja peale minna, või pole aeg oluline. Enam ei ole tühja käe tunnet. Kuid ma olen üritanud mõista kui palju mul on veel erinevaid harjumusi, mis minu eest otsustavad ja vabadust piiravad.

Võtsin harjumustest vabanemise teema üles nädal tagasi kahe umbes 30-aastase inimesega. Võimalik, et ma ei väljendanud ennast väga müüvalt, aga nad mõlemad, nii mees kui naine, leidsid, et harjumustest ei ole vaja vabaneda, et nendega koos elamine on parem kui ilma nendeta. Ma nägin neid mõlemaid esimest korda ja kumbki ei suitsetanud. Noormees leidis, et ta saab vabalt vaida mis kell ta tööle läheb. Ma ei hakanud kiitlema, kui vähe ma tööd teha viitsin ja vastasin, et sel teemal on kõige vabamad inimesed töötud.

Teine väljend harjumustele on traditsioonid. Mulle ka mõned traditsioonid meeldivad, näiteks sünnipäeva tähistamine. Rohkem praegu ei meenugi. Ema tahab, et me jõulude aeg tema juures käiksime ja traditsioonilist vaarikakompotti sööksime. Ta teeb ka poest ostetud verivorsti, kuigi ma olen öelnud, et see meile eriti ei maitse. Aga eestlastel pidavat olema selline veresöömise traditsioon detsembri lõpus.

Pesemise ja koristamisega mul ka mingeid erilisi sõltuvusi pole. Mulle meeldib õhtuti dušši all käia, aga see on üleni hea sõltuvus. Vanaema-vanaisa pesid end vanasti üks kord nädalas – laupäeval saunas. Koristan ma millal juhtub ja meedib, lilli kastan kui meelde tuleb. Mu emal on komme, et pühapäeviti peab tube koristama. Sellega kaasneb toalillede kastmine.

Kuid ma joon regulaarselt esimese asjana hommikul kohvi. Tavaliselt päeva jooksul ma üle kolme tassi koore ja suhkruga pätikohvi ei joo. Ma olen kontrollinud, ma saan hommikul ka ilma kohvita väga hästi hakkama ja kohv ei mõju mulle kuidagi nii, et ma sellest aru saaksin. Ta ei võta näiteks und ära. Ainult ainevahetust kiirendab, sest kohv tuleb alati poole tunniga välja, klaas vett või pudel õlut võib rahumeeles mitu tundi organismis istuda. Ma ise arvan, et ma pole kohvisõltlane ja kohv on minu jaoks lihtsalt maitsev soe ja magus jook, mis lõpetab söögikorra ja mõjub nagu magustoit.

Kuid täna lugesin infopartisani blogist kuidas tema vabaneb vaikselt kohviharjumusest ja et kohvijoomise lõpetamine on päris levinud tegevus. Kõlab nagu väljakutse, kuigi mul ei tohiks ühtegi neist jamadest, minu teada, olla, mida too teine postitus kirjeldab. Mul ei valuta kunagi pea, kuna jälgin hoolega, et mu elu oleks piisavalt tšill ja keegi närvidele ei käiks. Ma ei kurdaks, et mul käed-jalad kuidagi eriliselt ära surevad. Keskealine ei peagi suutma mitu tundi ilma tagajärgedeta jalgade otsas istuda nagu alaealine, onju? Mul on ülirumal harjumus jalg tagumiku all istuda (ma vaikselt üritan harjumusest vabaneda, ei õnnestu). Terve päeva istun, kui ma kodus olen ja parasjagu ei maga. Ja kui püsti tõusen, läheb paar esimest sammu longates. Ükskord oli jalg päriselt surnud ja kui ma jalale toetasin, kukkusin pikali. Kui ma kohvijoomise järgi jätan, kas siis enam jalg ei muutu kangeks kui ta otsas istuda? Selle nimel võib proovida ju küll. Pealegi lubab too teine postitaja, et kui paar nädalat kohvijoomist vahele jätta, siis ma tunnen uuesti kohvi mõju. See oleks ka huvitav.

Ma võiksin kohvijoomise teejoomisega asendada. Mu eksil avastas perearst mingi hetk liigkõrge vererõhu ja kirjutas talle tabletid. Eks sõi natuke tablette ja leidis, et loobub parem kohvist, kui tuntud vererõhutõstjast. Ja see mõjuski, vererõhk oli korras ilma tablettideta. Mu mälu järgi polnud tal kohvist loobumisega mingeid probleeme, kuna talle kohv eriti ei maitsenudki. Ta asendas kohvi rohelise teega. Mu vererõhk peaks korras olema. Mul on eriti ägedat rohelist teed, mis annab hullu energialaksu, sellega ma küll ei julge kohvi asendada. Pigem mingite ravimteedega, mida mul ka peaks jaguma.

Erilist rahalist kokkuhoidu kohvijoomise lõpetamine ei too, kuna mul kulub kuus umbes poolteist või kaks pakki, mis 2013. aastal läks maksma mulle aastas koos kohviku kohvidega kokku 100 eurot ja 2014. aastal ainult 62 eurot. Sel aastal olen kohvile kulutanud 56 eurot ja peaaegu terve pakk on alles.

Aga mida ikka pikalt lobiseda. Nagu mul kombeks – mõeldud tehtud. Täna on esmaspäev. Enam sel nädalal kohvi ei joo. Järgmisel esmaspäeval võiks ühe tassi proovida, et kuidas mõjub. Kui olemine väga hulluks peaks minema, küll ma siis blogin. Proovige ka mõnest harjumusest vabaneda. Väga zen tunne tekib.

Minu viimase pätikohvi põhi. Väga värske foto!