Tulevikuplaanidest nii ja naa

Viimase postituse kommentaarides tuli vanaiinlasega jutuks, et elu algab alles peale viitekümmet eluaastat. Iinlane arvas nii. Et selleks ajaks on inimene vaba lapsevanema kohustustest. Võimalik, et ma mõistsin teda ka valesti, aga ma tahaks kohe elada, mitte elu oodata.

Ma olen kogu aeg hoolega hetkele elanud. Ilma eriliste plaanideta kulgenud. Ja ikka on midagi huvitavat või kasulikku juhtunud. Mõnikord on tundnud, et elul on pigem minuga plaanid, mitte vastupidi. Mulle on mu elu plaanid meeldinud. Olen üritanud kõik pakutu vastu võtta. Juba siis kui mu vanaema veel elas, sain selgeks elutõe – võta kõik vastu, mis sulle pakutakse, aga viska ära nii, et ei märgata. Vanaema suurim rõõm oli lapselapsele igasuguseid asju pakkuda. Kui ma mõnest neist asjadest keeldusin, oli ta üliõnnetu. Tänaseks päevaks on mu ema  vanaema vanusesse jõudnud ja ma olen oma lapsele õpetanud, kuidas vanaema õnnelikuks teha: võta kõik vastu, mis ta pakub ja kallista teda “tere” ja “heataega” juurde. Jube lihtne valem.

Minu jaoks ongi elu umbes sellise valemi järgi käinud. Mu eksile käis mu puhul vist ka alguses närvidele, et mul polnud ühtegi kena tulevikuplaani. Hiljem muutus ta ise samasuguseks ühepäevaliblikaks. Kuigi ma erinen temast, sest mul on alati Palju Toredaid Mõtteid, aga tema võib aastaid täpselt sama hobiga iga päev tegeleda. Mul tuleb kogu aeg uusi põnevaid ideesid, mida ma pean kohe tegema, enne kui tahtmine üle läheb.

Aga lugesin täna Tikri blogist millised tulevikuplaanid on tal 40 ja 50ndateks eluaastateks. Need on seotud rahaga: et oleks oma kinnisvara, laenu poleks ja raha jaguks elamiseks ja reisimiseks. Mind, erinevalt tavalisest eestlasest, jätab kinnisvara täiesti külmaks. Ma olen eluaeg elanud ruumikates täismugavustega üürikorterites Tallinna kesklinnas. Nende ostmiseks ma ei saaks oma sissetulekutega mingit laenu. Seepärast pole mul ka laene. Kuna ma olen suhteliselt vähenõudlik ja laisk raamatupidaja, siis ma teen natuke tööd kodus ja enamuse aja tegelen niisama laisklemise ja enda lõbustamisega. Kunagi nooremana ma arvasin, et suvila maal oleks vahva. Nüüd ma ei viitsi eriti tihti oma maal elavaid sugulasigi külastada, milleks mulle tühi maja, mida aegajalt remontima peaks.

Jep, mind omamine ei eruta. Ma pigem tahaks, et mul vähem asju oleks, siis oleks imelihtne ühel hommikul otsustada, et hakkan hoopis mõnes toredas ja kauges soojas riigis pagulaseks. Niisama maailmas ringi reisinud olen ma täpselt nii palju, et hullusti lennujaama enam ei tõmba. Ma ei näe erilist vajadust lennukiga kuskile kaugele hotelli nädalaks vedelema sõita ja suvalise võõra linna tänaval pilte teha. See ei anna mulle midagi uut juurde. Aga pikemaks ajaks kuskile minna, et end kohalikku kultuuri sisse elada, on juba keerulisem. See nõuaks eneseületust, sest hotell sellisesse plaani ei kuulu. Pealegi olen ma kohutavalt kodulemb. Mul hakkab nädalaga suvalises välismaas koduigatsus. Mul on plaan kunagi Indiasse kultuuri kogema minna, aga praegu ma natuke pelgan nii keerulist ettevõtmist ja kaaslast ka pole. Kuigi ma olen palju üksi reisinud, siis alati hotellidega.

Aga milline peaks olema tulevikuplaan, kui see ei sisalda kinnisvara? Karjääri koha pealt on mul ka null. Kunagi ma tahtsin audiitoriks saada, aga nüüd tundub see täiesti mõttetu soov. Mul ei ole mingit huvi iga päev kaheksa tundi tööl käia. Mu tulevikuplaanis on võimalikult vähe kapitalisti heaks orjamist.

Ehk kõik, mis ma elult tahan, on nautida olemasolevat hetke. Ma tahan, et mu ellu tuleks ootamatuid põnevaid kohtumisi, ma veedaksin meeldivaid hetki toredate inimestega, naudiksin ennast, loodust, sööki ja teisi inimesi. Selle kohta ei saa plaani teha. Hetke nautimine on hetke nautimine.

Kas teil on mingeid tulevikuplaane, mis poleks seotud asjade ja rahaga?

142235-aleni

Teate, mida näitab pildiotsing, kui googeldada sõna “dream”? Hulk hotellilaadseid maju, millel on kindlasti bassein. Väga imelik. Lisasin sõnale “dream” sõna “anime” ja tulemus sai hoopis normaalsem.

Tagged:

8 thoughts on “Tulevikuplaanidest nii ja naa

  1. Marca 19. oktoober 2015, 21:44

    Naljakas, taas mõtlesin millestki sarnasest kirjutada🙂 Ema tassis mulle suure hunniku naisteajakirju, lappasin neid ja süda läks pahaks sellest, kuidas igal pool muust ei räägitudki kui kuidas ometi edukaks saada ja ähvardati, et kui ikka eluplaani pole ja eesmärke ei sea, siis lihtsalt kulgedki läbi elu. Ma mõtlesin hoopis, et mis selles kulgemises siis nii õudset on? Ah, tegelt ma olen sellest vist enne ka sada korda kirjutanud, et logeleda ongi kõige toredam ja eesmärgid on need, mis inimese õnne kõige rohkem ohtu seavad.

    Like

  2. ritsik 19. oktoober 2015, 22:12

    Minu plaan on iseenda ja maailmaga rahujalal elada nii 50, 60 kui 70aastaselt. Toredaks vanaemaks tahaks saada ja natuke aega inglismaal elada.

    Like

  3. vanaiinlane 19. oktoober 2015, 22:50

    Noh, mu eks oli audiitor ja meil oli ka väike raamatupidamise firma.
    Tase oli tõesti hea, sest minul oli kogu maailmas olev soft käepärast
    ja mu eks tegi oma lõputöö Liviko viina omahinna arvutamises:D
    Noh, eks seda omahinda ikka uuriti, et kas 1 või 2 senti see liiter,
    aga ka ma ei saanud seda teada 25 aastat koos elades.
    Seda ma nimetaks raamatupidamiseks.

    Like

  4. w 19. oktoober 2015, 23:42

    “Asjad, raha ja kinnisvara” on arusaadavad taotlused, need annavad inimestele mingi (illusoorse) turvatunde ja meelerahu, peale mida on hulka vabam “kõrgemate eesmärkidega” tegeleda, noh, midagi Maslow alumiste astmete kanti, sest “kinnisvara,” millest räägitakse (tavainimesed), on tihti vaid pika perspektiivi kulusid vähendav eluase, mitte raha paigutamise ja kaitsmise viis tootliku vara omandamise näol.

    Tulevikuplaanid – kui need dekaadide taha olemas oleks, oleks tegemist arenguvõimetusega.
    Elu on dünaamiline, endast tulenevaid ja enese väliseid faktoreid on liiga palju, nii et jah, olen nõus, elada tuleb täna ja tänasest tuleb otsida võimalusi, et homne oleks huvitavam, parem, rikkam.
    Sokid ja aluspesu võiks siiski täna homseks ära pesta…

    Like

  5. Hundi ulg 20. oktoober 2015, 02:44

    Mida ma lapsepõlves unistasin, enam ei mäleta. Noorena unistasin saada targaks ja parandada maailma. Targaks ei saanud ja see mägede liigutamise soov ka kuidagi hääbus. Edasised tulevikuplaanid olid paraku siiski seotud rahaga, eesmärgiga mingis viiekümnendates eluaastates logeleda ja kulgeda oma rõõmuks. Sellest plaanist ka ei saanud asja.

    Ja nüüd on jäänud ainuke soov, surra enne kui viiakse valla vaestemajja. Väljateenitud pension ja olematud varad ei võimalda kustumist kasvõi pisutki väärikamas kohas. Kuna teil, järeltulijatel, saab pensioniga olema nii nagu te kindlasti minus paremini teate ehk siis veelgi kehvemini …äkki ikkagi mõtlete tulevikuplaanidele selliselt, kus oma osa on ka asjadel ja rahal?

    Like

  6. Manjana 20. oktoober 2015, 10:11

    Kuulake/lugege Hundi ulgu – kõlab kurvalt, aga sisaldab tõde ja ta on vist natuke vanast iinlasest ka kauem elanud🙂

    Like

  7. killuke 25. oktoober 2015, 11:17

    Väiksed lapsed – väiksed mured, suured lapsed – suured mured🙂 Laste peale mõtlemine ja soov, et neil hästi läheks, ei saagi kunagi otsa. Ja 50nesena võin öelda, et aeg “korrigeerib” kõik unistused. Samas muutud palju leplikumaks nende suhtes. Teine võimalus on kibestuda. Mõlemaga olen kokku puutunud.

    Like

    • Manjana 25. oktoober 2015, 13:27

      õnneks mu laps veel nii suur pole, et mured oleks suureks läinud. aga nii suur on ta küll, et mina ei plaani tema eest mitte midagi. ma pole seda ka kunagi varem teinud. ma kutsun seda iseseisva mõtlemise õpetamiseks ja seda ma olen küll kole hästi teinud, ma arvan🙂

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: