Tulevikuplaanidest nii ja naa

Viimase postituse kommentaarides tuli vanaiinlasega jutuks, et elu algab alles peale viitekümmet eluaastat. Iinlane arvas nii. Et selleks ajaks on inimene vaba lapsevanema kohustustest. Võimalik, et ma mõistsin teda ka valesti, aga ma tahaks kohe elada, mitte elu oodata.

Ma olen kogu aeg hoolega hetkele elanud. Ilma eriliste plaanideta kulgenud. Ja ikka on midagi huvitavat või kasulikku juhtunud. Mõnikord on tundnud, et elul on pigem minuga plaanid, mitte vastupidi. Mulle on mu elu plaanid meeldinud. Olen üritanud kõik pakutu vastu võtta. Juba siis kui mu vanaema veel elas, sain selgeks elutõe – võta kõik vastu, mis sulle pakutakse, aga viska ära nii, et ei märgata. Vanaema suurim rõõm oli lapselapsele igasuguseid asju pakkuda. Kui ma mõnest neist asjadest keeldusin, oli ta üliõnnetu. Tänaseks päevaks on mu ema  vanaema vanusesse jõudnud ja ma olen oma lapsele õpetanud, kuidas vanaema õnnelikuks teha: võta kõik vastu, mis ta pakub ja kallista teda “tere” ja “heataega” juurde. Jube lihtne valem.

Minu jaoks ongi elu umbes sellise valemi järgi käinud. Mu eksile käis mu puhul vist ka alguses närvidele, et mul polnud ühtegi kena tulevikuplaani. Hiljem muutus ta ise samasuguseks ühepäevaliblikaks. Kuigi ma erinen temast, sest mul on alati Palju Toredaid Mõtteid, aga tema võib aastaid täpselt sama hobiga iga päev tegeleda. Mul tuleb kogu aeg uusi põnevaid ideesid, mida ma pean kohe tegema, enne kui tahtmine üle läheb.

Aga lugesin täna Tikri blogist millised tulevikuplaanid on tal 40 ja 50ndateks eluaastateks. Need on seotud rahaga: et oleks oma kinnisvara, laenu poleks ja raha jaguks elamiseks ja reisimiseks. Mind, erinevalt tavalisest eestlasest, jätab kinnisvara täiesti külmaks. Ma olen eluaeg elanud ruumikates täismugavustega üürikorterites Tallinna kesklinnas. Nende ostmiseks ma ei saaks oma sissetulekutega mingit laenu. Seepärast pole mul ka laene. Kuna ma olen suhteliselt vähenõudlik ja laisk raamatupidaja, siis ma teen natuke tööd kodus ja enamuse aja tegelen niisama laisklemise ja enda lõbustamisega. Kunagi nooremana ma arvasin, et suvila maal oleks vahva. Nüüd ma ei viitsi eriti tihti oma maal elavaid sugulasigi külastada, milleks mulle tühi maja, mida aegajalt remontima peaks.

Jep, mind omamine ei eruta. Ma pigem tahaks, et mul vähem asju oleks, siis oleks imelihtne ühel hommikul otsustada, et hakkan hoopis mõnes toredas ja kauges soojas riigis pagulaseks. Niisama maailmas ringi reisinud olen ma täpselt nii palju, et hullusti lennujaama enam ei tõmba. Ma ei näe erilist vajadust lennukiga kuskile kaugele hotelli nädalaks vedelema sõita ja suvalise võõra linna tänaval pilte teha. See ei anna mulle midagi uut juurde. Aga pikemaks ajaks kuskile minna, et end kohalikku kultuuri sisse elada, on juba keerulisem. See nõuaks eneseületust, sest hotell sellisesse plaani ei kuulu. Pealegi olen ma kohutavalt kodulemb. Mul hakkab nädalaga suvalises välismaas koduigatsus. Mul on plaan kunagi Indiasse kultuuri kogema minna, aga praegu ma natuke pelgan nii keerulist ettevõtmist ja kaaslast ka pole. Kuigi ma olen palju üksi reisinud, siis alati hotellidega.

Aga milline peaks olema tulevikuplaan, kui see ei sisalda kinnisvara? Karjääri koha pealt on mul ka null. Kunagi ma tahtsin audiitoriks saada, aga nüüd tundub see täiesti mõttetu soov. Mul ei ole mingit huvi iga päev kaheksa tundi tööl käia. Mu tulevikuplaanis on võimalikult vähe kapitalisti heaks orjamist.

Ehk kõik, mis ma elult tahan, on nautida olemasolevat hetke. Ma tahan, et mu ellu tuleks ootamatuid põnevaid kohtumisi, ma veedaksin meeldivaid hetki toredate inimestega, naudiksin ennast, loodust, sööki ja teisi inimesi. Selle kohta ei saa plaani teha. Hetke nautimine on hetke nautimine.

Kas teil on mingeid tulevikuplaane, mis poleks seotud asjade ja rahaga?

Teate, mida näitab pildiotsing, kui googeldada sõna “dream”? Hulk hotellilaadseid maju, millel on kindlasti bassein. Väga imelik. Lisasin sõnale “dream” sõna “anime” ja tulemus sai hoopis normaalsem.