Kuidas teismelisega õigesti käituda? Umbes nagu 2-aastase jonnijuurikaga

Ma loen mitut tite-emme blogi ja mind alati ajab muigama, kui nad kirjutavad, et 2-aastasega on raske. Teate, kaheaastasele lapsevanem olla on käkitegu võrreldes teismelisega. Ta on ju pisike nummike, kes armastab ja vajab sind kogu aeg. Jah, nüüd ta nutab ja jonnib ja pole enam see liikumisvõimetu nukk, kes paar aastat tagasi sündis. Kahe-aastane sõltub nii otseselt emme tujudest, et ainus, kellega tööd teha, ongi vaid emme tujud. Pisikesel lapsel on närvid korras, kuigi ta võib palju jonnida. Tita tahab teada, kumb on tugevam ja kuidas emmelt nutuga välja pressida kõike, mis pähe tuleb.

Hormoonides vaevlev teismeline on hoopis keerulisem juhus. Mina üldse ei mäleta, et ma oleksin nii käitunud, kui ma 17 olin. Jah, ma mäletan, et ma panin ka ukse kinni, kui mulle külalised tulid ja ema koputas uksele, kui midagi tahtis. Aga muidu ei pidanud uks kinni olema. Mu lapse sõbrad on internetis ja uks peab kogu aeg kinni olema ja ma pean kogu aeg koputama ja ta ei arva sugugi, et ma iga kord tohiksin ust avada, kui ma koputan.

Ja tema tujusid ei tea kunagi ette. Pooltel kordadel on kindel, et ta vihkab mind südame põhjani ja teistel pooltel ikka armastab ka. Nojah, hormoonid möllavad. Ta peab end oma vanematest lahti rebida suutma ja ma olen hetkel ainus vanem, kes talle iga päev jalgu jääb. Ma saan aru, et tal on jube keeruline, aga ma ka ei tea kuidas käituda. Ma ei tahaks midagi valesti teha. Googel, õnneks, teab, kuidas on õige.

Tõlgin endale ja siia ka natuke seda artiklit. Äkki on veel googeldajaid, kellele mu postitusest abi oleks. Esimene googli vaste soovitas teismelisele loomakasvatustalu traditsioone peale suruda ja niiviisi saada, mida mul vaja. Mulle konservatiivne lähenemine ei sobi.

Teismeline peab proovima erinevaid käitusmismeetodeid, et aru saada, mis on tema jaoks sobivaim. Ta võib olla egoistlik siga või heatahtlik inglike. Lapsevanem on oma maailma juba avastanud ja teab, kes ta on. Nii ta peabki käituma – enesekindlalt ja rahulikult. Kui lapsel on vaja välja elada hirme, frustatsiooni, depressiooni, siis ta peab seda kodus teha saama või moonduvad need emotsioonid millekski hullemaks – joomine, koolist hoidumine jne. Lapsevanem jääb oma lapsele kaitseingliks. Kaitseingel ei õpeta ega kritiseeri ega karju kellegi peale.

Kuula toetavalt, ära ürita probleeme lahendada. Sa võid tegeleda tema jutu ümberjutusega, hinnanguid pole vaja. Või vähemalt mina ei tea kuidas teda nii arvustada, et ta vihaselt ära ei läheks. Iroonia pole ka abiks, tuleks olla võimalikult otsekohene.

Ole hea kuulaja. Mulle on mitmed tuttavad öelnud, et ma olen hea kuulaja võrreldes teiste inimestega. Oma teismelisega on mul pidevalt tunne, et ma olen maailma kõige halvem kuulaja.

Aga täielikult pehmo ka ei tohi olla. Teismeline tahab teada, mida sa väärtustad. Neil on vaja mingeid piire, mille sisse ise oma emotsioone toppida, et kergem oleks. Teismelisele tuleb anda koduseid ülesandeid, et ta vastutust õpiks. Vot see on mulle keeruline. Ilmselt on see õppetund mulle, kuidas teisi inimesi käsutada.

Mnjah, kõike seda lugedes tundub, et pole siin midagi erilist. Tuleb lihtsalt normaalne olla ja nutva kahe-aastasega pidi ka umbes samamoodi käituma, ainult peent sõnadevalikut polnud vaja, teda veel sõnad nii palju ei häiri.

Mil mu teismeline alles poolteist aastat vana oli

Mil mu teismeline alles poolteist aastat vana oli

Tagged:

8 thoughts on “Kuidas teismelisega õigesti käituda? Umbes nagu 2-aastase jonnijuurikaga

  1. Liina 27. oktoober 2015, 15:27

    Ma ei tea mis jama see on aga mu tütrel ei olegi seda kohutavat teismelise iga olnud, kuigi juba 17. Vahest jah poriseb vastu aga üldiselt ei ole mingeid probleeme. Ta oli “pubekas” kuskil 10-12 kus iga asi nutma ajas ja kohutavalt vihastas ja jalgu trampis aga nüüd rahulik. Ehk asi selles et pole veel seda suurt armastust olnud ega poisse😀

    Like

    • Manjana 27. oktoober 2015, 15:57

      eks see olegi erinevas vanuses. mu tütrel algas sel aastal, enne oli täielik kalla-kiisu.
      jalgu ta küll kunagi trampinud pole, ma 2-aastasest ka ei mäleta. ta oskab jube hästi silmi pööritada.

      Like

  2. Liina 27. oktoober 2015, 17:52

    Oo jaa, silmade pööritamine on pidevalt. Mul just 2 aastaselt ei visakanud pikali ei poes ega mujal ega jonninud vaid lihtsalt natuke trampis jalgu sõnatult ja mossis näoga aga mingit vingumist ei tulnud. Ei teagi millest see tuli.

    Like

    • Manjana 27. oktoober 2015, 18:25

      Mu pisike ka pikali viskamist ei harrastanud. Ma teadsin, et kui kord nutule positiivselt reageeriad ja annad, mida tahab, siis jääbki selline harjumus sisse. Me issiga lihtsalt ignoreerisime, kui ta nutma tahtis hakata.
      Teismelisega lihtsalt ignoreerimine ei aita, ta on ju suba suur. Mulle tundub, et mulle on selle blogipostist ja teema uurimisest kasu olnud. Eile-täna on meil suhtlemine päris ladusat läinud. Nüüd ma tean, et see pole mingi meievaheline värk, vaid teistel on täpselt samamoodi.

      Like

  3. vanaiinlane 30. oktoober 2015, 17:55

    See olen ju mina su lapse pildil (ainult tapeet oli erinev)😀
    Ja minu laps oli samasugune (ainult tapeet oli ernev)😀

    Minu 2 aastane laps oli ikka uskumatult asjalik, kõiges.
    Ta võis lõpmatuseni joonistada, tegeleda, mängida,
    pidevalt oli positiivne aur sees.
    Siis saime lasteaia koha…
    Siis läks ta kooli…
    Siis tuli Krishna…
    Pärast seda me enam ei suhtle.

    Like

    • Manjana 30. oktoober 2015, 17:59

      tead, need eesti pisikesed titad ongi kõik suht ühte nägu. alles keskealisena hakkavad inimesel päriselt näoJOONED välja tulema🙂

      nääh, miks sa siis pisut rohkem krišna ei võiks olla? see on ju selline teiste suhtes heatahtlik maailm.

      Like

      • vanaiinlane 30. oktoober 2015, 22:33

        Kas sa tahad sellest rääkida?
        Teadsa, see Krishna heatahtlikkus ei ole sinu misiganes
        parteisse kuulumisega kuidagi võrreldav. Või on?
        Kui ikka ühel päeval tuled oma tavaliselt ringkäigult
        (koer oli juba aasta surnud) käisin samu radu ikka
        temaga rääkides….
        Koju jõudes, ma ei saa oma tuppa!?
        Selgus, et krishnade templiks tehtud ja sinna asja ei ole.
        See kõik võib siin jutustades isegi veidi naljakas tunduda,
        aga see on elu ja surma küsimus, sellel hetkel.

        Like

  4. Manjana 31. oktoober 2015, 12:54

    ei, ei taha sellest. las ta olla.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: