Ei-ei, ma ei nori muhku! Aga mulle meeldib erinevatel populaarsetel teemadel mõtiskleda. Fakt see, et blogimaailma kõige levinum postitus on “mu kommenteerijad ei armasta mind piisavalt.” Pehmelt öeldes. Raskelt väljendudes loevad mõningaid blogisid anonüümsed idioodid, kes kogu oma sapi ja elus küllastumise blogijate õlgadele laovad. Vist?
Mina loen kõiki blogisid läbi feedly. See tähendab, et minuni ei jõua, kui keegi on oma blogi kujunduse ära muutnud või millised kommentaarid tema postitustele laekuvad. Mina loen ainult postituste sisu. Seepärast ma ei teagi, et kas need kommentaarid on õela nõia alatu laim või mitte.
Sellise teema all kellelegi viitama hakata oleks väga rumal. Ma võin omadest kogemustest rääkida. Minu blogil õelaid kommentaare ei ole. Ma olen välja mõelnud vähemalt ühe põhjuse, miks mul neid ei ole, aga mõnel teisel, tema jutu järgi, on neid lademes. Ma arvan, et probleem on samastumises. Inimesed loevad neid blogisid, mis neid kuidagi puudutavad, on temaga sarnased. Kehtib nii heas kui halvas. Minu blogi enamus postitusi tegeleb positiivses stiilis enesekiitusega. Ma pean kohe kirjutama, kui ma millegi toreda ja põnevaga olen hakkama saanud. Sellised inimesed ei vajagi negatiivse auru välja laskmist.
Üldiselt tegelen ma asjadega, millega võiks igaüks tegeleda, kui tahtmist oleks. Võiks ju öelda, et kõik blogijad ju kiidavad, et millega nad on hakkama saanud, kuid siin on vahe. Näiteks on väga õrn teema raha. Kui sa blogid asjadest ja tegevustest, mille hinnaklass jääb keskmisest kõrgemale, on keegi kohe häiritud. Kui sul on hea põhjendus raha jalaga segamiseks, siis pole asi nii hull, aga kui kõik teavad su blogi kaudu, et sa teenid umbes eesti miinimumpalka, aga ikkagi raiskad täiel rinnal, on asjad kurjad. Kuid eriti kurjaks lähevad kommentaarid, kui on aru saada, et sul on kiiks kallitele brändidele ja peenele priiskamisele, aga sa ei tööta hästimaksval töökohal. Siis peksavad sind kõik need, kel endal on täpselt sama mure – heale töökohale ei saa, aga tahaks välja näha nagu rikas. Selline elu teeb hinge nii haigeks, et koledad kommetaarid leevendavad valu vaid natuke.
Raha rahaks, selle ihaluse eest üksteist peksta on täiesti okei, muarust. Teine viis netis peksa saada, on näidata end haavatavana. See tähendab, et sa blogid avalikult, kuidas keegi teine on sulle haiget teinud. Ma täpselt ei oska kirjeldada kuidas seda nii kirjutama peab, et aktiviseeriks erinevaid psühhopaate. Igasugune kirjutamine ei tööta. Maaslamajat ei tule keegi peksma, see on ebahuvitav, talle tuntakse kaasa. Pekstav peab ikka natuke ise ka süüdi ja võitlusvalmis tunduma. Koduse vägivalla küsimus. Sellise vägivalla, kui keegi saab julmalt peksa, kuna “mölises liiga palju”. See on jube keeruline teema, aga mõelge sellele, kui peretülidest ja õnnetutest suhetest loete ja kirjutate. Miks peaks keegi Triin Tulve kohta tahtma halvasti öelda – sest ta on ka ise sisemas või päriselt psühhopaat, nagu Triinu mees oli.
Noh ja kõige levinum põhjus netis peksa saamiseks on olla keskmisest kuulsam. Siis tulevad ja peksavad sind need inimesed, kes unistavad salaja, et tahaks ka kuulsad olla, aga kahjuks ei ole. Tihtipeale on tegemist tollesama inimgrupiga, kes tahaks olla rikas, aga ei ole. Või tahaks olla ilus, aga ei ole. Ehk need inimesed, kes ei oska ennast armastada, vaid ainult vihata. Nad vihkavad ennast, teisi ja kogu maailma. Nad ei pruugi seda ise teadagi, sest endaarvates nad armastavad mingeid inimesi. Tihtipeale ei tee nad vahet armastusel ja omamisvajadusel.
Mida mina saaks teha, et kommentaatoritelt peksa saada? Ma peaks kirjutama ausalt ja avameelselt oma poliitilistest seisukohtadest ja siis tuleksid kõik need, kes pole ühtegi tundi ühiskonnaõpetust õppinud, mind täiega peksma. Aga ma ei viitsi neid ärritada. Ma olen väike-armas-nummi. Mulle meeldib pai saada.
PS! See, et Mallukas ämmaemandaid mõistusele üritas tuua, on ülimalt positiivne. Tubli, Mallukas!
PPS! Teisest küljest võetuna ei tahaks, et Perekool oma huumorifoorumi võlu täiesti ära kaotaks. Head nalja on eesti keeles niigi vähe.
Manjana blogib 
Ma arvan, et lisaks teemadele on see ka sihtgrupi teema. Sinu ja minu blogi loevad lihtsalt väga intelligentsed inimesed:) Kui nad on eriarvamusel, siis oskavad seda väljendada.
Noorte blogisid loevad noored. Ja iga statistika tõestab, et neil on probleeme funkts lugemisoskusega, et teismeeas ongi elu must ja nõme ja kõik paha. Nad ei oska arvestada ka seda, et kirjalik kommunikatsioon ei ole nagu suuline. Kirjapandut võib väga valesti mõista.
Perekooli juhtumist ei saa ma aga üldse aru. Delfi case on ju reaalne pretsedent. Vastutab portaali haldaja. Ja kogu lugu. Delfi statistika ütleb, et tegelikult on kommenteerijaid väga vähe ( ses mõttes, et vähe erinevaid inimesi) ja neid õelad on samuti üksikud, Aga nad paistavad silma, sest äärmused võimenduvad. Klatš oli ju vanasti ka, nüüd lihtsalt avalikutl ja veebis.
Lugesin hiljuti ” See mis ei tapa” ja seal oli hea kild. Lisbethil sai siiber, et Mikaelit ahistati ja ta muutis kommentaariumis kõikide kommentaatorite täisnimed, isikukoodid ja aadressid avalikuks…:) Meil võiks ka vahel niimoodi ehmatada.
Pärast saab ju öelda, et ups… sassi läks.
MeeldibMeeldib
Nõus, aga ma ei eristaks inimesi vanuse alusel, et noored on lollid ja vanad targad, tarku on igas vanuses.
neil ämmaenamdatel oli täiesti ükstaspuha, mis idiootsusi nende foorumis kirjutati, neil papp jooksis ja elu ilus.
võõraste isikuandmete avalikustamine on väärtegu.
MeeldibMeeldib
Sul tuli see perekooli isu peale 😀
Usupuhastuse nädalavahetus, tahaks peksa või vihakõnet vähemalt, rsk.
No mis ma pean tegema su lohutuseks või loputuseks, et rahuneksid?
Raha rahaks ja ahju, seda peab põletama, aga ikka jääb midagi:
1) me armastame sind palavalt, jätkuvalt
2) sa oled kuulus, tegelikult ka
3) sa tajud seda*
*seda – see on kasukas, kus sees on kartul, nimeks aga tiramisu 😀
–
Noh, siin käis ka hiljuti mingi soovide nimekiri läbi, et asi selgem,
huumori, iroonia, sarkasmi puhul peaks lausa eraldi teksti font olema.
(vihje perekoolile)
MeeldibMeeldib
ma tean, et ma olen kuulus, õnneks enamus lugejaid ei tea. aga sa ei tea, et ma olen täiesti tšill 😛
ma sind ka.
MeeldibMeeldib
Ah, kesse viitsib peksta inimest, kes peksmisele ootuspäraselt ei reageeri, endal tekib suht rumal ja nõutu olek.
Pealegi sa tõepoolest väldid teemasid, mille osas ise reaktiivsem oled – lollide ja harimatutega sa neist ei räägi.
Ma mõtlen nüüd minutikese, kas ma viitsin solvuda ja juba mitmendat korda sinu tekstist välja lugeda, et ma olen loll … või võtan seda tuimalt kui poliitikat ning jään sesiukohale, et relatiivse tõe ja ideoloogilise narratiivi pärast end puudutatuna tunda ja kellelegi jalaga makku anda on tiba napakas, eriti lihtinimeste omavahelises suhtluses.
Mõtlesin välja, et ma ikka ei saa solvuda, sa ju ei kirjutanud minust, vaid … neist teistest. 😛
MeeldibMeeldib
minu lugejate hulgas küll lollakaid ei ole ja need, kes kommenteerida julgevad, on veel keskmisest julgemad inimesed ka 😛
MeeldibMeeldib
ahjaa, see ka veel. kui inimene loeb või kuuleb, et kellestki räägitakse halvasti ja ta tunneb, et see võiks ka tema olla, siis võib tegemist olla lihtsalt keskmisest tundlikuma ja emotsionaalsema inimesega, kes on tegelikult kiisupoeg, aga kardab, et on paha.
MeeldibMeeldib
Dront Edward … hirmuäratava välimusega kaunishing, kes vahel kogemata kellegi laiaks astub ja siis sügavas kahetsuslikus melanhoolias matusekulud hüvitab?
MeeldibMeeldib
kellegi kohmakust ja sotsiaalset ebapädevust ei tohiks galantsemad tüübid naeruvääristada. edward oli tegelt ka nummi.
MeeldibMeeldib
My bad (minu ämber) kuidas ma kartulit oma tekstis kasutasin.
Ma pean vist toimetaja palkama…
Igatahes on see muljetavaldav kuidas Manjana lõuga annab
kõigile kosijatele 😀
MeeldibMeeldib
jessas, kas keegi on mind kosinud ja ma olen selle ajaloolise hetke maha maganud?
paluks teine kord konkreetselt öelda, et kosin ja värki, siis ma tean. ma tahas ka lõpuks ikka tanu alla saada. (nagu sa mu püsilugeja ja -kommentaatorina, kindlasti tead)
MeeldibMeeldib
Ma olen nüüd viimastel kuudel ikka vahest lugenud kommentaare teiste blogidest ja nende õelate kommentaaride puhul tundub küll vähemalt mõnikord, et need tulevad kuidagi täiesti lambist, ei haaku nagu üldse nende teemadega, mille peale need on jäetud. See on ilmselt tõesti mingi enda väljaelamise vorm, aga kohati on ikka päris raske mõista, mis võis olla selleks nö. päästikuks, mis pani kirjutama konkreetsele postitusele konkreetset kommentaari.
MeeldibMeeldib
malluka soovitus, et mõned perekooli käod vajavad ravi, on siis nende kommenteerijate puhul ka omal kohal.
ma tegin kommide kohta järeldusi blogijate reageeringute põhjal.
MeeldibMeeldib
Kosimine, My Darling, avaldub tänapäeval… ebaharilikult.
Jah, oled sepistanud ehteid ja õmmelnud oma puusadele pesu.
Aga, sa ei saa tanu alla, sest sa ei lase ennast peksta.
MeeldibMeeldib
aa siis on ju hästi, kui ma peksjate ettepanekuid tähele ei pane
aa kus need teised on?
MeeldibMeeldib
aa vot, see ongi see koht, kus kõik on juba magama läinud,
ja peaks midagi tegema, et kommenrtaatorilt paksa saada 😀
MeeldibMeeldib
Ma loen Perekooli.
Ja blog.tr.ee kaudu natukene neid noorte blogisid ka.
1) Kui kunagi oli PK ja blogijate ühisosa NULL, siis nüüd on kattuvus väga suur.
2) Lõviosa kasutajatest nii ühes kui teises on napi haridusega noored naised. Jah, nii foorumis kui blogides on ka tarku ja täiskasvanud inimesi, aga tooni nad ei anna.
3) Nagu Indigoaalane ütleb, on neil funktsionaalne lugemisoskus nadi. Ei tehta vahet faktil ja arvamusel, hinnangul inimese ja inimese sõnade kohta.
4) Perekoolis pekstakse (“miinustatakse”) sirgelt KÕIKE. Kirjuta “homne ilmateade lubab vihma” ja su sissekanne tambitakse mutta ja sind sõimatakse šovinistlikuks seaks, sest vihm on ju halb ja halva sõnumi tooja on samuti halb.
5) Iga teema ümber koonduvad sellega emotsionaalselt seotud inimesed. “Kõik mehed on sead” teemat loevad naised, kes on värskelt petta saanud või kel pole meest olnudki. Kui keegi siis piuksatab, et tema mees ei ole päris siga, saab ta peksa. Miks sa oled teistsugune! Mismõttes sa tuled siis meie sekka oma (nkn väljamõeldud!) mehega ülbama!
6) Inimesed teevad tugevaid üldistusi oma nappide kogemuste pealt. Minu lapsel läheb koolis hästi => kõikidel lastel peab minema koolis hästi ja kui ei lähe, on vanemad laisad lohed. Käisin Helsingis => seal oli hea elu => igal pool välismaal on hea elu. Kui mõni õpiraskustega lapse vanem jutustab oma kogemusest (pingutab vere ninast välja, aga laps üle kolme ei saa), saab peksa. Kui rohkem reisinu ütleb, et mitte kõikjal väljamaal pole pudrumäed, saab peksa. Sest ühelapseline või Helsingit külastanud kägu ju NÄGI ja TEAB, et lapse koolitamine on lihtne ja välismaal ON hea.
7) PKs on tohutu vahe ühe ja mitme lapse vanemate sissekannete vahel. Esimesed on enesekindlad ja ülbed, teised on rohkem elu näinud, ebalevad ja andestavamad.
Ehk siis PKs piisab peksa saamiseks sellest, kui jagad siiralt oma kogemust, mis ei haaku antud teema üldise tooniga.
Väide “minu lapse jaoks on kooli matemaatika kerge” võib saada – sõltuvalt teemast – nii miljon miinust kui sama palju plusse.
Blogijad aga ongi enamasti provotseerivad. Kui blogid “elustiilist”, siis on mingis mõttes paratamatu, et inimesed kas kadestavad või põlgavad sind. Mul on kogu aeg tahtmine kõikides hilbublogides trollimas käia. Või pooleteist ülekilo pärast stressajatele pasunasse anda. No ma ei käi ja ei anna. Aga ma täiesti saan aru neist, kes oma tungidele järele annavad ja käivad 🙂
MeeldibMeeldib
see “me kõik peame olema ühesugused” trend on meil eestis laiemalt ka levima hakanud ja mulle on see jube häiriv, sest see käib kaasas autoritaarset tüüpi riigiga.
mulle meeldis aeg, kui ensv lagunema hakkas ja ära lagunes, siis olid inimesed, muarust, erinevamad kui praegu. siis ei tormatud kõiki, kes teistsugune oli, kohe maha trampima. linnapilti vaadates käisid inimesed huvitavamalt ja erinevamalt riides kui nüüd. või vähemalt tallinna linnapilt on igav, tartu on tänu üliõpilaste suuremale osakaalule vähe erinevam.
MeeldibMeeldib
Mulle piisab iseendaks jäämisest ja saan alati kuskil netifoorumis (sõnadega) peksa. Aga väljaspool blogi on üsna huvitavaid vestlusi saanud maha pidada. Seetõttu mind reaalselt tundvad inimesed mu blogisse kommentaaerima ei julge tulla. Emotisoonid lihtsalt lahvataks üle pea, et kuidas keegi üldse saab minust midagi sellist mõelda, konkreetselt minust ja mitte sellest, mida ma olen öelda tahtnud. Aga mulle endale meeldib erinev olla.
MeeldibMeeldib
kui sa päriselus paistad inimestele ühtemoodi ja kirjutades paistad võõrastele inimestele teistsugune, siis on kuskil ikkagi mingi ebakõla. Päriselus inimesed saavad infot ka muudmoodi kui sinu jutust. Kui sa kirjutad tuleb ainus info sinu jutust. Kui su pärissõbrad paneksid ka silmad kinni, ise üldse ei räägiks ja kuulaksid ainult sinu juttu, võiks neil tekkida hoopis kolmas pilt sinust.
Mina üritan kirjutades mõelda, milise mulje ma tahan jätta. Kunagi ammu, kui ma blogimist alustasin, sain ma tagasisidet võõrastelt inimestelt, millise mulje ma kirjutades jätsin ja see ei olnud päris see, mida ma oleksin tahtnud jätta. Muidugi ma olen ikka mina ise, aga neid mina-isesid on igas inimeses mitu ja neid võib erinevatele inimestele erinevast küljest näidata. Ma ei ole nii hea fantaasia ja kirjutamisoskusega, et ma suudaksin kirjutada ja mõelda end mingisuguseks, kes ma üldse pole, aga ma saan alati välja tuua oma parimaid mitte halvemaid külgi.
MeeldibMeeldib
Ilus, tark ja osav – no, kuidas saakski sulle halvasti öelda. 😀
Postitus meeldis!
MeeldibMeeldib
haavatavuse näitamise kohta on mu kõhutunne öelnud sama, mis sa: et see tõmbab peksjaid. aga ma pole ise suutnud oma valutamist vaka all hoida ja olen end blogis päris mitu korda sellisena näidanud – ning kogesin üllatusega, et ei tulda peksma ühti, hoopis sõbralikult tuldi. nii et kogemused räägivad kõhutundele vastu.
MeeldibMeeldib
nodsu, see tuleb sellest, et sa lihtsalt ei ole eriti popp.
MeeldibMeeldib
nodsu on täiega popp! aga nagu ma ütlesin – peksa saamiseks on kirjutades vaja võtta mingi psühhopaatidele äratajutav võitluspoos, nad ka ei viitsi ka kakelda, kui keegi tähelepanu ei pööra.
MeeldibMeeldib
ei, tglt on tõsi, et mu lugejanumbrid tilbendavad 50 ja 150 vahel, olenevalt sellest, kui ammu ma midagi viimati kirjutanud olen. välja arvatud need paar korda, kui ma olen kirjutanud meikimisest, tibuemmedest vms üldhuvitavast, siis viskas kuhugi 500 peale.
MeeldibMeeldib
(a seegi hea, et need vähesed lugejad, keda nende inimestega võrreldes, kellega ma päriselus suhtlen, tglt nii vähe polegi, toredad on.)
MeeldibMeeldib