13 ja reede ja valgest kassist

Täna tuleb postitada teemal 13 ja reede. Ma olen ka 13. kuupäeval sündinud. Laupäeval. Meil on sõbrantsiga 13. kuupäeval sündinute klubi. Tal on sünnar augusti kolmeteiskümnendal. Meie arvates on kõik 13. kuupäeval sündinud inimesed erilised. Eriliselt head ikka. Me olemegi sellised positiivse ellusuhtumisega, aga elu on näidanud, et 13. sündinud inimesed on erilised ja eriliselt head. Loomulikult.

Ükskord sai meie ühine tuttav teada, et meil on selline eksklusiivne klubi eriliselt toredatele inimestele ja ta muutus eriti kadedaks. Ta tahtis teada, et kas me ei võiks teda ka oma klubisse võtta. No aga ei saa ju võtta, kui tal on sünnar hoopis kaheksandal. Ta võib teha klubi nendega, kes on kaheksandal sündnud. Võimalik, et nood on ka toredad inimesed. Ei saa igasse pulma pruudiks.

Ega me omas klubis midagi konkreetset ei teegi. Me lihtsalt teame, et näe vot see inimene ja see ka, neil on 13. sünnar, suhtugem temasse eriliselt soojalt, ta on selle välja teeninud. Me mõnikord räägime neile, kes meie klubisse kuuluvad, milline au neile osaks on saanud, aga alati ei räägi ka.

Kui ma veel väike olin ja seda sõbrantsi üldse ei tundnudki, siis mul oli oma 13. sünnipäevaga hoopis teistsugused mõtted. Ma arvasin, et minu jaoks on kõik ebausud tagurpidi. Kui teistele toob 13 õnnetust, siis mulle toob õnne. Sama lugu musta värvi kassiga, kes üle tee kõnnib. Puhas õnnetooja! Mingi hetk avastasin, et mulle toob õnnetust hoopis valge kass, kes üle tee läheb. Õnneks on valgeid kasse hoopis vähem kui musti. Keegi ei lase neid õue niisama jalutama, sest kassi pesemine on tüütu tegevus.

Kuid hoolimata sellest, et valge kassi pesemine on tüütu tegevus, oli just täna 13. reedel, üks selline mu kodutänaval jalutamas. Mina ka jalutasin. Ilus päikeseline päev, mõtlesin, et lähen ostan endale uue huulepulga. Kõnnin kenasti tipa-tapa ja näen, et valge kass hakkab üle tee minema. Heitsin kiiresti pilgu oma hõlmadele – jah, krt, otse hõlmast sisse tuleb. No mida nüüd siis teha? Kass ka ei teadnud mida teha, jäi poolele teele seisma. Keset autoteed. Õu-jee, ta sai aru, et ei tohi mu päeva pekki keerata, lootsin mina. Aga tühja, kass kõndis kenasti oma tee lõpuni ja läks ühte aeda, kus võis ta kodu olla. Kuid ta võis ka lihtsalt kellelegi külla minna. Kust mina tean. Mina tean, et mul kõndis õnnetust toov valge kass otse minu ees üle tee.

Ma üritasin endale sisendada, et minu ebausk ei pruugi enam üldse töödata, et ma pole juba väga ammu ühtegi valget kassi niiviisi näinud ja halvasti pole mul ka juba ammu läinud. Pealegi tõi just üks klient mulle sada eurtsi. Kõndisin ettevaatlikult linna ja leidsin poest täpselt sellise huulepulga, nagu ma tahtsin. Siis ostsin veel puidust pärleid, sest mul on üks mõte ja tulin koju. Kõik läks jummala hästi. Onju õhtul läheb ka hästi? Onju-onju!

kass

Tagged:

%d bloggers like this: