Ajaloolised hetked minevikust

Erinevad blogijad (ntx: Viharavi) on kirjutanud maailma ajaloos toimunud hetkedest ja mida nad sel ajal tegid. Tundus huvitav mõte, et ise ka kiire lühipostitus teha.

Balti kett. Magasin ema juures maal, sugulased sõitsid autoga Türile, jäid ummikusse ja istusidki ummikus mitte ketis. Minu jaoks oli see suva igav vanemate inimeste üritus. Mina olin juba varem koos teiste noortega Tallinna öölaulupidudel käinud, mis tundus vähemalt natuke hirmus ja natuke erutav.

Teletorni ründamine. Ma elasin sel ajal Keilas ja olin väga ärevuses, kuna üks mu tuttav elas Pirita-Kosel ja ma kartsin, et tal läheb seal tee ääres ka jamaks.

Estonia hukk. Ma olin Lauri Leesi grupiga oma esimesel Pariisi eksukursioonil. Vaatasime grupiga koos hommikul hotelli telekast uudiseid ja prantsusekeele oskajad tõlkisid. Mul ei olnud seal laevas ühtegi tuttavat. Kui tagasi tulime, siis ootasime Travemündes Saksamaal oma laeva mitmeid tunde, kuna ta otsis merest Estonia inimesi. Meie laevareis päev peale hukku oli täiesti tavaline reis. Mulle laevareisid meeldivad.

Michael Jacksoni kontsert Lauluväljakul. Ma ei mäleta kuidas ma sinna sattusin, sest mulle ei meeldi suured kontserdid. See massiüritus oli ka ülimalt vastik. Ma pole kunagi Jacksoni fänn olnud, aga ega mul ta muusika vastu ka midagi polnud. Ma seisin terve kontserdi meeletus rahvamassis kuskil lavast päris kaugel. Mäletan, et Jackson hüüdis, et ta armastab meid kõiki ja mõtlesin “Valetad, raisk!”

9/11. ma ei mäleta täpselt, kus ma seda telekast vaatasin, aga ma vaatasin. Terve aeg, et kuidas kõigepealt üks lennuk ja siis teine ka. Päris hirmus tundus. Kuidagi uskumatu, aga ameeriklased ise ju norisid seda. Pärast seda olid üle väga pikkade aastakümnete USA aktsiabörsid tööpäeval kinni ja kui nad avati, olid kõik aktsiad hullult madalate hindadega ja ma avasin oma esimese aktsiaporfelli erinevate toredate odavaktsiatega, millega ma tükk aega ostes ja müües lõbutsesin, kuni ära tüdinesin. Samal ajal toimus börsil ka Enroni skandaal. Mina ENE-t polnud ostnud. Lõpuks jäin omadega enamvähem nulli, kuna LHV teenustasud sõid kogu kasumi ära. Aga lõbus oli.

Pronksiöö. Mul oli samal ajal Euroopa vasakpoolsete poliitikutega koosolek Tallinnas. Nende jaoks oli see pisike mürgel täiesti tavaline asi, mida Euroopas pidevalt tehakse, aga me ei saanud õhtul vanalinna sööma minna, sest vanalinn oli märulipolitsei poolt sisse piiratud. Järgmisel hommikul üle Harjumäe minnes nägin tänaval verd. Mina olin sõduri äraviimise vastu. Kirjutasime sõbrantsiga selle kirja, millele Tallinna Ülikooli professorid alla kirjutasid ja selle eest punaste professorite aunimetuse said.

Obama Tallinnas. Käisin Kristil külas ja me vaatasime arvutist otse Obama kõnet. Väga eestlastele meeldida tahtmise kõne oli, muud ei mäleta. Pärast läksin koju ja ei saanud üle Tartu maantee, mis oli täiesti tühjaks tehtud ja ootasin tee ääres pool tundi, millal Obama autokesega lennujaama sõidaks. Jalakäijad ka ei tohtinud üle tee minna ja lihtsalt seisid tee ääres. Ime, et mõnel relvakandjal närv ootamisest üle ei viskanud.

Kui Bush 28.11.2006 Tallinnas käis oli samuti linn tühjaks tehtud ja meie marssisime anarhistidega USA vastasel protestidemol.

Mina Pariisis 1994

Mina Pariisis 1994

3 thoughts on “Ajaloolised hetked minevikust

  1. vanaiinlane 16. november 2015, 18:13

    Kui nüüd lapsed oma viibimisi ajaloolistel hetkedel meenutama hakkavad,
    kes oli vanaema juures, kes märgas alles, kes polnud veel sündinudki,
    siis tulemuseks on, et Balti ketti ei toimunudki, pole näinud, ei tea.
    Me peame tulevikus Balti keti eitamise seadusega kuritegelikuks kuulutama.

    Aga sinnamaani on veel aega, läheme tagasi 1994 Pariisi, see on nii armas:
    “Onu Laasi, vaata mis ma leidsin!”
    “Mu laps, me ei võta seda kaasa, see on eraomand, pealegi ei mahu see kuhugi”
    “Aga onu Laasi, sa ju lubasid, et me kõik tuleme Pariisist rikkamana tagasi?”

    some dance to remember, some dance to forget…

    Like

    • Manjana 16. november 2015, 18:27

      onu laasiga käisin pariisis ma tolle reisifirmaga millele tegin sel ajal raamatupidamist ja sain odavamalt tänu sellele.

      emal ma käin praegu ka külas. kas see teeb mind täiskasvanumaks, et vähemalt vanaemad on praeguseks mõlemad üle 10 aasta surnud?

      Like

  2. vanaiinlane 16. november 2015, 18:59

    Sa mainisid Enroni skandaali, mis muutis tegelikult kogu maailma.
    Ehkki meie Audiitorkogu pidas 25 aasta juubelit, pole seda enam.
    Nagu ei ole ka enam raamatupidamisarvestust nagu Rita Illison
    selle maale tõi omal ajal. Kõik on ligadi-logadi.
    Need on need ajaloolised hetked.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: