Käevõru ja kilekottide põletamine

Laps otsustas eelmisel nädalal, et elab ühe nädalakese issi juures Harjumaal. Et issi juures on hea rahulik, keegi temaga rääkima ei tule, saab lõpuks rahulikult omaette olla. Ma leidsin, et tore on, saan ka harjutada kuidas päris üksi elamine käib, niikuinii võib ta paari aasta pärast kuskile ära kolida. Saan päevad läbi täiesti üksinda olla.

Ma võtsin kohe plaani asju, millega ma siis ei saa tegeleda, kui laps kodus on. Võõraste meeste kojuvedamist ei plaaninud, aga igasugu muid imelikke tegevusi küll. Täna tegin ära põneva tegevuse, mis eritab hulgaliselt mürgiseid gaase. Ükskord ma põletasin küünla peal natuke mingit plastikut ja laps oli nii kuri ja hoidis mitu päeva aknaid lahti, et mürgihais ära läheks.

Ma ostsin kevadel kingad, mille põhjad paari kuuga auklikuks kulusid. Pealt näevad kingad välja nagu uued, aga põhjad on seest tühjad ruudulise mustriga kummist, augud läbi. Mul tuli mõte, et sulatan sinna põhja sisse plastikut. Juutuubist näeb kuidas erinevad inimesed kilekotte jm plastikut sulatavad ja nendest asju teevad. Ma kogusin oliivide metalltopsikusse õhukesi puuvilja kilekotte. Kuna ma ei tahtnud mitte plaati, vaid vedelamat massi, siis panin selle plekist topsiku (näha alumisel pildil) otse oma gaasipliidile. Tööriistaks võtsin vana kõvera kruvikeeraja.

Haises see värk tõesti rõvedalt! Ja suitses kui sulama hakkas. Suits haiseski. Aga ma sain mis tahtsin ja kruvikeerajaga sai pooltahket massi päris lihtsalt põhja sisse toppida. Nüüd on vaja vaid sisemised põhjad uuesti tagasi panna ja valmis. Haisu sain tuulutamisega enam-vähem välja. Meil on päris korralik ventilatsioonisüsteem ka. Nüüd laps ei saagi teada millise kohutava mürgihaisuga ma vahepeal korteri täitsin😀

Pärast edukat plastiku ümbertöötlust laulsin kõva häälega juutuubi lauludega kaasa, sest see on hea kõritšakrale, tõstab imekiirelt tuju taevasse ja lapsele ei meeldi kui ma kõvasti laulan. Muideks – kõrihaigused tabavad noid inimesi, kes midagi välja ütlemata jätavad ja ennetustegevuseks on hea kõva häälega laulmine. Vot niiviisi veetsin mina täna osa oma päevast.

purk

Selle makramee-käevõru tegin paar päeva tagasi. Kasutasin puuvillast lõnga ja puust pärleid ja seda õpetust. Ülilhtne, muideks, aga täiesti esindusliku välimusega. Igasugused kummalised käevõrud on praegu moes. Mul on plaanis nahka ja makrameed ühendada, aga enne pean veel makrameed harjutama, et omaloomingul lihtsam tulla oleks.

Mida imelikku Teie teinud olete, mida eluruumikaaslased ei armasta?

Tagged: ,

4 thoughts on “Käevõru ja kilekottide põletamine

  1. mary 26. november 2015, 21:07

    Kõritšakra mainimine kohe haakis. Mina harrastan nö hääleharjutusi üksi autoga sõites.🙂 Vahel röögingi kaasa laulda raadiost mõnele laulule või ka täiesti suvalisi hääleharjutusi endast välja karjudes…. mõjub väga teraapiliselt ja puhastab ilmselt tõesti väljaelamata päevap*sast, teel töölt koju.🙂

    Like

    • Manjana 27. november 2015, 16:19

      kuna tuju tõuseb, siis on kindlasti kasulik🙂

      Like

    • Manjana 27. november 2015, 16:18

      kui peale pealkirja oleksid ka juttu lugenud, siis teaksid, et ma ei põletanud vaid sulatasin. minu idee ei olnud hävitada vaid taaskasutada.

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: