Minu kogemused oma osaühinguga

Ethel blogib juba pikemat aega teemadel, kuidas ilma töökohtata iseseisvalt, näiteks internetis, raha teenida. Nüüd kirjutas ta oma ettevõttega tegutsemisest. Kuna mul on oma osaühing alates 2002. aasta lõpust, siis tekkis tahtmine ka omi kogemusi jagada. Juba mitu aastat on mu ainsaks sissetulekuks see raha, mida oma ettevõttega teenin. Ma ei ole püstirikas ärimees, aga ma pole kunagi elus kopikaid lugenud või enne palgapäeva rahatu olnud, raamatupidajate kutsehaigus. Kopikaid otseses mõttes olen ikka lugenud, töö nõuab.

Kõikidel raamatupidajatel on oma firma, ma arvan. Ikka juhtub, et keegi tuttav otsib raamatupidajat, kes talle aastaaruande ära teeks ja raamatupidaja ei saa ju mustalt raha tasku pista. Ta poleks sel juhul tõsiseltvõetav.

Kui mina üle kümne aasta tagasi oma firma tegin, pidi alustamiseks päriselt 20 tuhat krooni letti lööma, teine 20 tuhhi võis olla asjadena. Tänapäeval on hoopis lihtsam – logid end äriregistrisse, vastad seal mõnele lihtsale küsimusele, maksad riigile natuke lõivu (vist oli 145 eurot) ja ongi sul oma osaühing olemas. Varem olin ka FIE, aga tänapäeval ei soovita seda enam vaenlasele ka mitte.

Firma tegemiseks peab mingi rahategemise idee olema. Kui sul üldse alustamiseks raha ei ole, siis pead teenima millegagi, mida saad teha kodus ja mille jaoks pole vaja midagi uut osta. Levinuim on müüa mingit teenust – midagi mida ise oskad oma pea või kätega teha. Aga sa pead oskama seda nii hästi, et teised seda just sinult osta sooviksid. Või pigem sa pead end nii hästi müüa oskama, et teised seda just sinult osta tahaksid. Kui sa just geenius pole ja midagi väga erilist ja nõutut teha ei oska, on sul konkurendid ja sa pead neist kuidagi parem olema. “Ma müün ennast odavamalt” ei ole hea argument, sest väga odav teenus jätab kahtlase mulje, midagi peab viga olema, kui inimene oma töö eest raha ei taha küsida.

Ethel räägib oma postituses erinevatest asjadest, mida võiks ettevõttel alguses vaja minna. Ta mainib visiitkaarte. Mul kunagi olid visiitkaardid, aga praegu mul neid küll vaja pole. Ei tea, kellele ja kus ma neid jaotama peaks? Mul on juba mitmeid aastaid internetis firma kodulehekülg, hea lihtsa aadressiga: www.page.ee. Üldjuhul peetakse soliidseks, kui kasumittaotleval ettevõttel on oma domeeninimi, mitte kuskil imelikus kohas mingi tasuta asi. Oma domeeniga kaasneb ka firma e-mail, mis on soliidsem, kui näiteks gmaili aadress. Soliidne on vaja olla selleks, et inimene sulle teenuse eest oleks nõus maksma ja ta sind usaldaks. Kui inimene tahab kodutule annetada, annetab ta kodutule, kodutult teenust ei oodata.

Minu firmal FB-lehekülge pole. Ma kunagi mingisuguse tegin, aga selle pidev uuendamine tundus liiga keeruline. FB kaudu võib müüa suht kõike, aga iga päev on natuke vaja vaeva näha, et kriitiline mass rahvast kohale meelitada ja neid endast huvitatuna hoida. Mina ei viitsi iga päev tööd teha.

Nagu te mu firma lehelt leidsite, siis ma tegelen peale raamatupidamise  veel ka fototöötlusega. Peamine sissetulek on siiski raamatupidamisest, see fototöötluse asi on pigem hingele ja ma pole sellele kunagi eraldi reklaami teinud. Ma ei tahaks seda iga päev või iga nädal teha. Mõnes kuus pole ühtegi klienti. Detsembris olen teinud kaks graafilist lehte ja mõlemad kliendid jäid rahule. Nad mõlemad leidsid mind läbi kodulehekülje. Sedatüüpi tööde müümine tekitab mus tunde, et ma olen kunstnik ja see tunne meeldib mulle. Ma kunagi üritasin ERKIsse sisse saada, aga ei saanud ja nii on mul kõrgharidused hoopis äri- ja haldusjuhtimises ning kunsti olen peamiselt iseseisvalt harjutanud. Kuid ma suudan alati oma hobidega ka natuke raha teenida.

Kodulehekülje hooldamisega tegelen ma ise. Minu 2003. aasta aruandes on kirjas, et peamine tegevusala on internetis kodulehekülgede valmistamine. Ma oskan html-i, aga rohkem programmeerimist õppida pole huvi pakkunud. Kodulehekülje pidevalt uuendamine on väga oluline, sest niisama seisvad lehed lähevad otsingus tahapoole. Kuid pidev ei tähenda igapäevast, piisab kui kvartalis midagi juurde nokitseda. Kuidas oma firmalehte googlis ettepoole rebida, on poolenisti teadus, millega on oluline kursis olla. Google areneb, konkurentide lehed arenevad, seismine on tagasiminek. Kodulehekülg peab olema selline, et klient sinuga kontakteeruda tahaks, mitte pettunult järgmisele lehele ei surfaks.

Mõned aastad tagasi tegin oma raamatupidamisteenusele ka paberajalehes reklaami. Postimehes ja Linnalehes, pisikese ruuduga. Umbes viis korda, ma pakun. Ma sain mõned ühekordsed kliendid ja paar iga-aastast klienti. Ehk paberlehte ostetud reklaam tasus mitmekordselt ära.

Viimasel paaril aastal olen enamuse oma klientidest saanud läbi kodulehekülje. Nad ise helistavad mulle. Ma võtan alati telefoni, sest tavaliselt algab kliendisuhe sellega, et keegi helistab, tavaliselt hommikul, kui ma magan ja küsib, kas ma ta raha tahan. Onu Maurus ei maga kunagi kui raha pakutakse.

Kui ma firmaga alustasin ja kodulehekülgi tegin, siis tegelesin ka telefonimüügiga. Ma läksin spetsiaalselt tööle telefonikataloogi, sest seal õpetati telefonimüüki. Telefonikataloogi ei suutnud ma midagi müüa, sest ma ei uskunud nende tootesse, ma lahkusin sealt paari nädala pärast, aga endale leidsin ma telefoniga helistades päris palju kliente. Ma spetsialiseerusin lasteaedadele, sest neilt nõuti sel ajal, et neil peaks oma kodulehekülg olema. Enam ma kodulehekülgede tegemist ei paku, paar vana klienti on jäänud.

Praegu on mul päris mitmeid kliente, keda ma pole päriselus kunagi näinud, vaid nendega ainult läbi interneti suhelnud. Nii on päris mugav, teen tööd millal tahan ja suhtlus käib e-mailiga. Ühe kliendiga suhtlesin skype’s ka, aga tekstiga, mitte videoga. Mõned kliendid käivad mul kodus külas. Vanasti ma käisin ise klientide juures, siis tundus kummaline kliente koju kutsuda. Tänapäeval on kodukontor täiesti tavapärane asi. Ma olen alati kesklinnas elanud ja näiteks oma fototöötluse klientide vastuvõtmiseks näen ma mõnusalt kodune välja, sest minu roll on ju mängida boheemlasest kunstnikku. Uute raamatupidamisklientidega olen ka linnas kohvikus kokku saanud, kui uus klient päriselt inimest näha soovib. Selle kohtumise tarbeks ripub mul riidekapis viisakas sinine pihikseelik.

Selle aasta oktoobris sain ma paar klienti ka läbi blogi, aga rohkem selliseid juhtumeid pole olnud. Kusjuures nad kirjutasid mõlemad samal nädalal ja ma ei bloginud raamatupidamise teemadel. Ma blogin oma tööst harva. Ettevõtlus-eetikaga ei käi kokku klientidest kirjutada. Vahepeal mul oli üks klient, kelle paberite hulk kasvas meeletu kiirusega, aga makstav rahahunnik mitte. Temast ma blogisin, kuna töö ärritas mind. Tegelikult oleks pidanud ta kohe maha jätma, kui oli näha, et meil enam ei klapi.

Praegu võin endale veel väikeseid toredaid kliente juurde võtta, kui kellelgi on abi vaja. Suur hunnik pabereid mulle ei meeldi, selle jaoks on teised firmad. Iseenda peremehena ei pea ma tegema tööd, mis mind päevast-päeva ärritab. Aeg on näidanud, et kergem on ebameeldivale kliendile ei öelda, kui talle midagi teha ja pärast kahetseda. Raha ei peaks olema argument, et midagi väga ebameeldivat teha. Mulle ei meenu isegi igast aastast ühte ebameeldivat kliendisuhet. Neid on väga palju vähem kui üks aastas.

Ma ei kavatse kunagi endale ühtegi töötajat võtta, sest siis ma oleksin kapitalist ja see mulle ei meeldiks. Ma eelmisel aastal ühele tuttavale lubasin, et võin ta sugulasele praktikakohta pakkuda, kuna tal oli koolis vaja, aga too tüüp ei ilmunudki välja. Ma leidsin, et see oleks päris huvitav kogemus olnud ja arvan, et tollest noormehest küll raamatupidajat ei saa, kui ta ei suuda end isegi praktika jaoks õigeks ajaks kokku võtta.

reklaamouMa oskan raamatupidamist õpetada küll, ühele tuttavale bioloogiaõpetajale, kel mu täisteenuse ostmiseks raha ei olnud, õpetasin kuidas ise teha. Minu erinevus keskmisest eesti raamatupidajast on see, et ma suudan arusaadavalt rääkida nii eesti kui inglise keeles. Enamus raamatupidajaid räägib koledas salakeeles, millega tutvumiseks võite raamatupidamisseadust lugeda.

Mu arvates on kodus üksinda oma firma jaoks töötada mugavam, kui kuskil suures firmas kellast-kellani kellelegi teisele. Mulle sobib niiviisi paremini. Iga päev kuskil tööd tehes teeniksin ma kõvasti rohkem. Aga kui ma viitsiksin praegu endale aktiivsemalt uusi kliente sebida ja teeksin kodus iga päev kaheksa tundi tööd, siis ma oleksin püstirikas. Nüüd ma mõni nädal ei liiguta lillegi. Ei soovita kodus endale töötamist inimestele, kes ei oska aega nii  surnuks lüüa, et ei põe. Neil võivad kohutavad süümepiinad tekkida, kui pidevalt sebida ei saa.

Tagged:

14 thoughts on “Minu kogemused oma osaühinguga

  1. Ethel 17. detsember 2015, 11:53

    Visiitkaarti pean ma oluliseks otsemüüki tehes.

    Ehk siis pean silmas, ettevõtjat, kel ei ole eriti raha oma firma kodulehte internetikanalites turundada, et kliendid ise temani jõuaks vaid peab minema oma toodet pakkuma kliendi kontorisse.

    Selle asemel, et seal siis öelda “Ok, palun salvesta mu telefoni number…. Ja minu koduka aadress on….” Noh, mu arust on palju stiilsem näppu pista visiitkaart, kus kõik need andmed kenasti kirjas.

    See näitab ka seda, et ettevõtja on müügimaterjalidega vaeva näinud ja ei tule lihtsalt mütsiga lööma, mis tõstab ettevõtja tõsiseltvõetavust kliendi silmis. Täpselt nagu domeeni nimigi.

    Ega jah, pakkumised, mis tulevad Firmanimi@Gmail aadressilt, minu poolt pole veel viisakat vastust saanud.🙂

    Like

    • Manjana 17. detsember 2015, 12:12

      Otsemüük on veel keerulisem kui telefonimüük. ma isegi ei tea, kus seda õpetatakse LHV-s ja Starmanis ilmselt😀. Neid tüüpe, kes kaubanduskeskustes inimestele ligi tükivad vihatakse veel rohkem kui neid, kes helistavad. Sedatüüpi müügiga on negatiivne vastuseis kindel.

      Telefoninumbrit annan ma ainult neile, kes seda ise küsivad. Inimesed ikka tutvudes tunnevad huvi, millega ma tegelen ja kui neil on raamatupidajat vaja, siis nad küsivad numbri ja siis ma annan. Visitka visatakse esimesesse prügikasti, kui number ei huvita. Isegi need potentsiaalsed kliendid, kes mu numbrit on küsinud, pole alati tagasi helistanud. Otsemüük on ülikeeruline tegevus. Kodulehekülg maksab kuus umbes kümneka.

      E-mailiga massi-müüki ei soovita ka kellelegi, spämm-mail on eriti vastik ja jätab mulje haledast lunimisest.

      Like

      • Ethel 17. detsember 2015, 12:54

        Ma olen ise teinud mõlemat – nii telefonimüüki kui seda kliendikülastust. Mina ise vihkasin telefonimüüki rohkem ja tulemused olid ka kliendi kontoris paremad kui telefonis. Pigem ikka – helistan, lepin kohtumise. Kohtumisel müün ja hiljem järel”pushimine” kui vaja🙂

        Like

        • Manjana 17. detsember 2015, 13:49

          see kliendikülastusega telefonimüük on lihtsalt telefonimüügi alaliik. meil kataloogis ka mõned helistasid ette ja siis käisid kodus, et müük ära lõpetada, mõned suutsid kohe läbi telefoni kogu jama pähe määrida.
          ma ka oma firma jaoks kõigepealt helistasin ja siis käisin kohal või saatsin e-maili, kui nad olid huvitatud.

          need telefonimüüjad, kes mulle nüüd helistavad ja kohe hakkavad pressima, et nad tahavad mulle külla tulla, kuigi mind nende kaup ei huvita, on eriti imelikud inimesed. ilmselgelt ma ei taha nende kaupa ja külla ma tahan neid veel vähem, kui ta selline empaatiavõimetu helistaja on.

          muarust on eestis peale interneti laia leviku algust ja hiina poodide ja FB eriti aktiivseks muutumist (umbes 10 aastat tagasi) igasugune väljaspool internetti müük raskemaks läinud. inimesed valivad rohkem, kust nad ostavad ja asju on lihtsam ja kõvasti odavam internetipoodidest osta, kui päriselt poest või kellegi käest. isegi osta.ee ei toimi enam müüjale nii soodsalt nagu 5 aastat tagasi. see telefoni ja otsemüük toimib ainult nende inimeste peal, kes eriti hästi internetti kasutada ei oska või kel seda kodus pole.

          Like

  2. Liis 17. detsember 2015, 12:27

    Kuule, kas sul Feisbuki enam ei olegi? Kuidas ma sinuga ühendust saan?

    Like

    • Manjana 17. detsember 2015, 12:30

      Ei ole feispukki jah, kirjuta mulle emailile: peib@hot.ee või helista postituses pakutud numbril🙂

      Like

      • Liis 17. detsember 2015, 12:30

        Kirjutan, vihkan helistamist🙂

        Like

  3. duhh 17. detsember 2015, 12:49

    Kirjutad, et sul alluvaid-tööjõudu jms ei ole. aga kes on Tiina, kelle meiliaadress su kodukal on kontaktiks märgitud?

    Like

    • Merilin 17. detsember 2015, 13:16

      Tema ise?😀

      Like

    • Manjana 17. detsember 2015, 13:36

      😀
      Tiina on minu mtü nimi ja nii ma tegingi temanimelise e-maili ja kasutan seda igaks tarbeks😀

      Like

  4. Jane 17. detsember 2015, 14:44

    Mis sa selliste klientidega teeksid, kellelt oma tehtud töö eest pidevalt raha lunima peab? Juhul, kui sul neid olnud on. Ma ise olen mõelnud teenuse pakkumise seniks katkestada, kuni makstud on, aga see toob ju mulle endale lõpuks rohkem tööd kaasa (raamatupidajana).
    Sa võiks mingi sellise postituse ka teha, kus on kirjas, mida raamatupidaja oma klientidelt ootab ( näiteks iga kuu teatud kuupäevaks kronoloogiliselt sorteeritud kuludokumente, mitte 19. kuupäeva õhtul rahakoti vahelt võetud patakat, kust raamatupidaja peab igasugused piruka- ja limonaaditšekid ise välja sorteerima🙂

    Like

    • Manjana 17. detsember 2015, 15:07

      Ma olen väga painduv, kui mulle inimene meeldib. Ja mulle meeldiv klient on minu vastu aus ja sõbralik, nagu mina tema vastugi. Kliendi puhul välimus ei loe ja ma hoidun klientidega liiga sõbraks saamisest. Liiga häid sõpru ma klientideks ka ei soovi, sellest võib jama tulla.

      Piruka ja limonaaditšekke ikka vahest tuuakse, ma siis mainin, et need ei sobinud ja paluks rohkem mitte tuua.

      Mul vahepeal läks ühel kliendil väga halvasti ja ta ei maksnud mulle üle poole aasta, aga me oleme koostööd juba 20 aastat teinud ja ma uskusin, et raske aeg läheb üle ja siis ta maksab. no ei võta ju raha sealt kus pole. Ja ta maksiski kõik hiljem ilusti ära.

      Suur vahe, kas inimene ei taha maksta ja tal on raha või ta ei saa maksta, sest tal hetkel pole. Kui tal on raha ja ta meelega mulle ei maksa, siis peaks päevapealt lepingu lõpetama, otsigu endale uus raamatupidaja. Siin on ka vahe selles, kas inimene ei maksa, kuna ta unustab, sest ta ongi selline hajameelne või pahatahtlikkusest. Ma ei saa ju inimese loomuse vastu sõdida ja hajameelset parandada või teda selle eest karistada. Peaasi, et ma tean, et ta lõpuks maksab ja ei hakka midagi keerutama või valetama. Oma raamatupidajale valetada on kõige rumalam tegevus, sest ma ju tean, kuidas tal rahadega on.

      Like

  5. w 17. detsember 2015, 18:39

    Tahtsin vihjata, et võiksid oma kodulehte uuendada ja kasvõi WP peale viia, aga tegelikult on sul leht väljanägemiselt nii retro, et see on stiilne.

    Mul on sihuke kogemus, et iseendale töö andmine lõppeb sellega, et ei tunne kella ega nädalapäevi. Kuupäevadega peab veist kursis olema, mitmesugustel pooltel on õigustatud ootus õigel ajal mingit infot, paberit või raha saada.

    Like

  6. […] “Suurte Inimeste Jutud” vastas mu vähese kapitaliga äri alustasmise blogipostitusele ning meie arvamused aktiivse müügi […]

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: