Ainult kasulikud sõbrad

Mulle meeldib see elufilosoofia, et kõik inimesed, kes mulle elus ette jäävad, on tulnud mulle midagi õpetama. Või peaksin mina neile midagi õpetama. Või mõlemat korraga. Ma ju veedan inimesega aega mingi asja pärast. Peamiseks asjaoluks on huvitavus. Igava inimesega ju ei taha kokku saada ja aega veeta.

Või mõnikord ikka tahad. Kui ma olen nõrk. Kui tema väga tahab ja ise tunnen end kole üksikuna ja ükskõik keda vajavana. Aga ikkagi. Ja nii ma üritangi iga inimese puhul välja mõelda, et milleks mul teda vaja peaks olema.

Ma tutvun inimestega väga kergelt ja kuna ma olen väikestviisi draamakuninganna, siis võin ka puhta emotsiooni najalt inimesega igasuguse suhtlemise hetkega õpetada. Hetkega. Nii, et enam ei tereta ka ja teen näo, et ei näegi inimest. Kui keegi, keda ma pidasin väga heaks tuttavaks, on mind koledasti solvanud. Solvumine kestab mul umbes kolm kuni 12 kuud. Selline tunne, et teretada ka ei taha.

Nüüd ma juba pikemat aega püüan välja mõlda, mida mulle õpetab üks tuttav naine, kelle peale ma järjepidevalt vihastun. Vihastan, aga mitte lõplikult, kuna ta on süüdimatu. Minu arust on ta süüdimatu. Näiteks viimati oli meil selline jutuajamine.

Tema ütles: “Ma tean küll, et sulle ei meeldi, kui sinu üle nalja heidetakse, aga mulle see meeldib.”

Mina täiesti vihasena: “Jah, mulle meeldivad pigem inimesed, kes enda üle nalja teevad.”

Tema teeb arusaamatu näo ja jätkab. “Minu sõprade seltskonnas on kombeks üksteise üle nalja heita ja siis kui ma teistega koos olen, siis ma jätkan sama stiili ja alles siis saan aru, et teised ei saa minu naljast aru.”

No ma ei oska seda kuidagi teisiti nimetada kui süüdimatuks. Minu tuttavate seltskonnas ei ole kombeks üksteist mõnitada ja seda peeneks irooniaks pidada. Jah, seda võib mõnikord teha, kui see on vastastikune lõbus aasimine võrdsete partnerite vahel, aga mitte siis, kui keegi end parasjagu halvasti tunneb. Ei käi nii, et siis kui keegi on parasjagu pikali, siis on jube naljakas teda veel kord jalaga lüüa. Ja kui läheb “löömaks”, tuleb alati oma tuttava, mitte suvalise võõra poolt olla.

Minu viimaste aastate mõttekoht on olnud mõtetes kahte tüüpi inimeste vastandamine: inimeste, kelle jaoks on oluline raha ja kallid asjad ja inimeste, kelle jaoks on oluline inimsuhted ja raha neil pigem pole. Nende kahevaheline piir ei ole väga selge, aga fakt on see, et tavaliselt saab väga palju raha teenida inimene, kes teiste inimeste tunnetest liiast ei hooli. Kõige efektiivsem ülemus on sotsiopaat.

Sotsiopaatidega on üldiselt huvitav suhelda, nad on analüütilised ja teavad palju. Enamasti nad teavad teiste inimeste tunnetest ja emotsioonidest väga palju rohkem kui tundelised inimesed, sest nad teavad, kuidas teiste emotsioone oma kasuks tööle panna. Nii saavadki pikamaajalise suhtlemise puhul tundlikumad tüübid nendega suhtlemisel haiget. Kuna sotsiopaat arvestab välja, mis on neile kasulik ja tihtipeale on ühe inimese kasu teise inimese kahju. Sotsiopaadile meeldib teisi inimesi omavahel riidu ja segadusse ajada. Kõik, mis talle annab võimutunde, on hea.

Näiteks võib sotsiopaadist naine koguda enda ümber mitmeid mehi, kes on temasse armunud ja tema lubab neil meestel ta vastu kena olla ja veedab nendega aega. Kuid lootus, et sotsiopaat vastu armuks on olematu. Sellist mehe ja naisevahelist suhet, kus üks pool on armunud ja teine on sotsiopaat, ei saa sõbrasuhteks pidada, kuigi mõlemad pooled on rahul. Üks on rahul, et saab suhelda inimesega, kes talle meeldib, kuigi õnnetult, ja sotsiopaat naudib võimu ja seltskonda. See naine räägib nendest meestest teistele tuttavatele halvasti, põlastavalt, aga ikka suhtleb nende põlastusalustega edasi.

Nii, nüüd mulle tundub, et ma olen otsusele jõudnud, et see tuttav on ikka natuke sotsiopaat. Aga ma ei suuda välja mõelda, mida ma temalt õppima peaks. Seda kuidas teiste tundeid ära kasutada ja mehi-naisi nööri mööda jooksma panna? Või üritab mulle elu õpetada, et ma ei peaks suhtlema inimestega, kes ei hooli, kui teine on õnnetu. Või ma peaks õppima, kuidas vihasena enda üle naljaheitmist nautida? Seda viimast kindlasti mitte. Vihastumine näitab minu nõrkust ja oma nõrkustega võiks osata kenasti läbi saada, mitte nendega, kes mu nõrkuseid näevad ja ära kasutavad.

Nojah. Igatahes ma arvan, et olen sel aastal päris edukalt selgeks õppinud, kuidas pikema aja vältel end üksinda hästi tunda. Et ma ei vaja tingimata teisi inimesi. Mul on tunne, et ma nüüd oskan mitte-egoistlikult armunud olla. See tähendab, et oled armunud, aga vastuarmastust pole vaja ja ilmagi on hea. Lihtsalt seepärast hea, et enda seesolev armumistunne on hea.

mjaxmy0xm2nhywe4mjgzzdziztbjÕppetund, kuidas teismelisest lapsest lahti lasta, sai viimase korraga, kui ta isa juurest nädal aega kooli käis, enamvähem selgeks. Nüüd ma mõtlesin, et ma võiksin aastavahetuse, mis on minu jaoks alati oluline pidu olnud, rahulikult üksinda telku ees veeta. Ma arvan, et saaksin üksindusega põdemata hakkama.

Tagged:

9 thoughts on “Ainult kasulikud sõbrad

  1. w 21. detsember 2015, 22:52

    Mul tekkis küsimus – palju sul seda koledal kombel “teregi ei ütle” solvumist esineb ja kui lähedal peab inimene sulle olema, et üldse solvavalt mõjuda?
    No niisama tuttavate ja uuemate/võõramate inimeste peale ei solvu ju? Või siiski?

    Like

    • Manjana 21. detsember 2015, 23:32

      sel aastal oli üks. no suvalise võõraga ei teki ju võimalust, solvuda saab ikka ainult heade tuttavate peale, kellega suhtled rohkem kui teistega.

      Like

      • w 21. detsember 2015, 23:57

        Jaa!
        Sp ma küsisingi, tekstist “tutvun kergesti ja solvun” võis ka järeldada, et mingi kiiksuga hobi. Sarisolvuja.

        Ma ise valin solvumisobjekte paremini kui KAPO oma ametnikke, sest kui kui ma juba solvun, siis põhjalikult, kaotades sellega seoses mõneks ajaks söögiisu, une ja töövõime.

        Like

        • Manjana 22. detsember 2015, 00:04

          ohh, ma, söögiisu ja une kaotan ainult õnnetute ja ka õnnelike armumiste peale. seepärast seda egoismivaba värki mulle vaja lähebki, et saaks rahulikult omaette fantaseerida. aga sõpradesse ma enam sügavalt ei kiindu, nagu kahekümnendates juhtus.

          Like

        • w 22. detsember 2015, 00:27

          Õnnetud ja õnnelikud armumised – riskikapital.
          Lähedased ja kauaaegsed inimesed – väärt kapital.
          Suva tuttavad – surnud kapital.

          Like

        • Manjana 22. detsember 2015, 00:52

          inimesed on erinevad. kes ei riski ei joo šampust. kunagi ei tea, milline suva tuttav võib järsku väga heaks tuttavaks saada. mulle meeldib, kui mu elu on pidevas muutumises, siis ma õpin, muidu tekib mul endal surnud tunne.

          Like

  2. Manjana 22. detsember 2015, 02:09

    Nii, ma vahepeal parandasin teksti natuke arusaadavamaks ja selgemaks.

    Like

  3. vanaiinlane 24. detsember 2015, 18:05

    Ma nii loodan, et ma ka kasulik olin/olen😉
    Üksindus on ressurss!!
    Seda tahan ma öelda!
    Ja soovida kõigile nuttutihkujatele omaette olemist,
    seda ei juhtu aastas eriti tihti, kui saad omaette olla.
    Sulle ka.

    Like

    • Manjana 25. detsember 2015, 17:01

      Aitäh!
      Sulle ka harrast üksindust!

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: