Kust maalt algab valetamine ja mille eest on blogija nõus valetama

Enda elust blogimine on mitme otsaga asi. Üks ots on see, et kui koledasti kripeldab, siis on ülimõnus kõik blogisse ära kirjutada ja tekib tunne, et rahu tuli majja. Mina, enda arvates, emotsionaalsusest nõretavaid isikliku elu postitusi ei tee, saan kuidagi teisiti sügelusest lahti. Kuid mitmed blogijad valavad väga tihti oma isiklikus elus toimuva draama blogilugejate ette. Teine ots isiklike draamade välja blogimises on lugejahuvi. Mida hullemaid seike ma oma elust avalikkusele lugemiseks pakun, seda rohkem tuleb lugejaid kes teevad klikk-klikk-klikk. Ja suurt klikinumbrit on tänapäeval võimalik rahaks ja asjadeks vahetada.

Mina olen siiani alati uskunud, et kui inimene kirjutab oma blogis enda kohta erinevaid nõmedaid asju – kuidas ta on rumal, vägivaldne, naiivne jne – et siis ta päriselt ongi niisugune. Minu blondi peakesesse ei mahuks idee, et ma luuletan end blogis nõmedaks selle jaoks, et lugejanumbreid tõsta ja perekoolistki lisaklikke hankida, aga täna jäin ma hetkeks mõtlema, et äkki mõni blogija on vähem blondiin kui mina ja teeb nii.

Kust mul selline mõte tuli? Ma olen Diibi kunstiinimese Eveliisi püsilugeja. Ma tema blogi ei kommenteeri, ega loe ka teiste kommetaare (ma loen blogisid feedlyga), aga tema postitustest jääb mulje, et ta kommentaarides saab järjepidevalt peksa. No ta postitused on ka väga intrigeerivad, ma täitsa usun, et nõrgema närvikavaga inimesed ta kommentaaridesse igasugu solki võivad kirjutada. Kuid täna oli tal postitus e-raamatute lugemise äpist. Seal ta kirjeldab, kuidas ta täiesti juhuslikult instagrammis ringi uidates jõudis eriti huvitava e-raamatute äpi peale. Nii huvitava, et see tekitas vastupandamatu vajaduse  blogisse tootetutvustuse kirjutamiseks. Mh-mhh.

Ma ei tea, kas ma oleks aru saanud, et tegemist on reklaampostitusega, kui ma poleks sellesama äpi turundusinimesega detsembri alguses suhelnud. Hästi meeldiv turundusinimene on! Me vahetasime päris pikkasid kirjasid, aga kuna mulle ei meeldi telefonist raamatuid lugeda, siis ma äpiga lähemalt tutvuma ei hakanud. Kuid Eveliis võiks ju eeldada, et ta pole ainus blogija, kellele seda äppi pakuti, miks ta kirjutas blogisse mingit huina-muinat, kuidas ta on selline netisurfar, et satub igasugustele lehekülgedele lihtsalt niisama? Minu arust kvalifitseerub see valetamiseks ja suhteliselt olematu raha eest valetamiseks.

Aga kui ta on nõus kummaliselt keerutama (viisakas väljend valetamise kohta) suht tasuta, siis miks ta peaks oma elu kohta tõde kirjutama? Ilmselt ei kirjutagi. Keda huvitab lapse-emme, kes oma rüblikuga ideaalselt hakkama saab ja hommikust õhtuni ainult kõigile naeratab? No keda huvitab tavaline igav õnnelik inimene?  See ei tekita ei draamat ega klikke, aga klikke on ju vaja, neid saab asjade ja raha vastu vahetada. Onju?

Et keegi ei arvaks, et mu enda elu on nii igav, et sellest pole midagi kirjutada ja ma sellepärast Eveliisi kohta kirjutasin, siis siin on kaks pilti tõestuseks, et mul oli ülilõbus kolmapäev. Meil oli ühe reklaami filmivõtted ja üks vendadest Piusidest (ma ei tee neil vahet) ja Ott Sepp olid ka. Vot! Selle filmimise jaoks ma sätendava kleidi õmblesingi.

Aa täna oli üldse nii hullumeelne öö, kus mingi hetk otsustas enamus Kelmi rahvast baariruumis lihtsalt tantsima hakata ja kuna maas jäi ruumi väheks, siis tantsiti ka laudadel ja baariletil. Sellist asja pole ma seal varem näinud. Tavaliselt tantsitakse vast ühel laual üks inimene, aga mitte mitmel ja karjakaupa. See uus reede ikka täiega töötab!