Murca moodi blogimine

Mulle kohutavalt meeldib kuidas Murca blogib. Ta kirjutab pikki jutte, mis on imeilusate fotodega peatükikesteks jaotatud, iga pildi järgi hakkab uus teema. Teemad on täpselt õige pikkusega ja kui postituse lõpp tundub lähenevat, panen ma käed palveks kokku ja küsin blogijumalalt: “Onju, see postitus ei lõppe niipea ja ma saan seda veel nii kaua lugeda, kuni ma tülgastusest oksele hakkan?”

Aga Murca on tark ja lõpetab postituse alati enne seda ära, kui ma võiksin tüdinema hakata. Ma olen algusest peale Murca postituste harras austaja olnud. Minu blogilugemise teisest algusest. Alguses ma olin nii naiivne, et läksin ta blogisse ja kirjutasin kommentaari, mis kõlas umbes nii: “Mulle su postitus nii kohutavalt meeldib, et kui sa küsiks, kas ma teeksin selle nimel enesetapu, ma teeksin.” Murca kunagi ei küsinud, ta isegi ei vastanud mu kommentaaridele. Vist. Ma ei tea. Ma ei tea, miks ma üldse ta blokki kommenteerima ronisin. Häid asju ei käperdata, vaid vaadatakse. Nii nagu muuseumis ja loomaaias eksponaatidegagi – ainult kaugelt ja harda pilguga.

Mulle üldse ei meeldi tänapäeva noorte blogijate pildipostitused, kus nad panevad kirjatüki asemele palju enda tehtud fotosid, mis tihtipeale, minu tagasihoidliku hinnnagu järgi, oleksid võinud paremini valitud olla ja ühest oleks olnud rohkem kui küll. Murca fotod on päriselt ilusad, eriti koos nende allkirjadega, mida ta sinna juurde luuletab. Ja fotodel on funktsioon – nad viivad su mõtte peale ühte tekstilist arutelu korraks eemale, et sa saaksid rahulikult järgmise teksti kallale minna.

Mulle tuli täna hea mõte, et ma tahaksin ka ühe postituse Murca moodi teha. No mitte päris tema moodi, sest ma olen enda moodi, aga nendes nüansides, millised ma siia kirja panin. Välja arvatud need dramaatilised liialdused, millega ma hakkama sain ja mille kohta ma arvan, et Murca normaalse eestlasena ei oska ööd ega mütsi kosta ja kehitab niisama õlgu.

Vot ja nüüd tuleb. Täna pildistasin. Kõik fotod. Aknast. Sest laisk.

lumi1

Ma päästsin eile tuvi elu. Võimalik, et keegi teine oleks võinud teda ka päästa, aga mulle meeldis seda ise teha. Kogu lugu selline. Ma läksin Maximasse, sellesse, mis on Keskturu peatuses. Astun välisuksest sisse ja seal pisikeses eesruumis sibab põrandal tuvi ringi. Ma tundsin kohe, et nüüd on minu hetk midagi ära teha. Ja mul on vastavad oskused – lapsepõlves pidin vanaema juures alatihti erinevaid loomi ja lindusid laudauksest sisse ja välja ajama. Tuvi allus mu ajamisele suhteliselt normaalselt, umbes nagu kana. Ma küll kartsin, et tal võib tekkida tuju lendama hakata, aga ta oli mõistlik ja kõndis viisakalt uksest välja. Ümbritsevad inimesed ei lasknud end üldse häirida, kui ma käed laiali kummargil kõndides ja tuvi taga ajades talle kõva häälega eestikeelseid õpetussõnu peale lugesin. Pärast seda ma läksin poodi ja sooritasin oma ostud ja läksin koju tagasi. Ja ma olin endaga väga rahul. Võimalik, et tuvi elas Maximas ja ma ajasin ta lolli peaga õue, aga mulle meeldis uskuda, et ma päästsin ta lihaletti sattumise eest. Turvamehed mu tegevusele vahele ei seganud ja tuvitädile hullarit ka ei kutsutud. Ma olin eile  veel pikalt endaga rahulolev.

lumi2

Mitu kraadi on toas, on oluline teema. Mul varem oli kogu aeg 21. Talvel ja suvel ja kogu aeg. Või 22. Ma olin väga harjunud. Nii oli paras. Kuid nüüd on 19. Vähemalt elutoas, kus ma kraadiklaasi riiulis hoian. Varem oli lapse toas ka 19. Kui teda seal ei olnud, sest ta veetis vaheaega issi juures ja uks oli kinni. Nüüd ta tuli koju ja ma tean, et tal pole seal ühtegi lisaküttekollet, aga nüüd on tema toas 22 ja muudes tubades on ikka 19. Laps ütles, et ta tuba armastab teda ja seepärast läks soojaks. Kuid miks elutuba mind ei armasta? Sest me oleme liiga palju koos? Pea kogu selle aja kui ma ei maga ja mõnikord ma isegi magan elutoas. Uhh! Keegi ei taha teineteisega pidevalt ninapidi koos olla. Onju?

nega

Negatiivne pilt on nii positiivne!

Mu kummardamine on hakanud tulemusi andma. Lõpuks. Aga päris kiiresti. Lugu selline – millalgi suvel avastasin, et ma ei saa seistes varbaid katsuda. Kõverate põlvedega saan, sirgetega ei saa. Ma tean ka, miks ma ei saa. Mul 10 aastat tagasi oli raskekujuline radikuliit. Ma ei saanud ennast normaalselt liigutadagi ja kõndimine oli raskendatud. Täieline hullumaja. Aga ma sain sellest üle ja nüüd, erinevalt perearsti arvamusest, kes ütles, et selle valuga ma suren, on mu selg täiesti valuvaba. Kuid ma õppisin teda hoidma. Hellasti ja lollisti. Nii, et isegi painutada ei julgenud, et midagi ei juhtuks. Vot ja nii ma enam varbaid kätte ei saanudki, sest jalgade tagumised ja üldse igasugused tagumised lihased jäid lühikeseks. Pärast suvist koledat avastust olin ma kõigepealt niisama kurb ja siis ei teinud midagi. Alles umbes oktoobris-novembris püüdsin end vaikselt venitama hakata. Põhiliselt tegin joogast imelikku koera poosi. Kuid mulle ei tundunud, et midagi oleks väga muutunud. Detsembris avastasin, et suvaline tool on täpselt õige kõrgusega, et sinna peale kummardada ja venitada. Kuskilt kuulsin, et venitus võiks kesta 20 sekundit ja nii ma tegingi iga päev küünarnukid toolil kummarduse ja lugesin 20-ni ja võin rõõmsalt deklareerida, et juba natuke üle nädala võin rahulikult sirgete põlvedega seistes varbaid katsuda. Jee! Järgmine eesmärk oleks pea vastu põlvi saada, sellega läheb veel aega, ilmselt.

Vot ja rohkem mul tänasest pilte pole.

Tagged:

12 thoughts on “Murca moodi blogimine

  1. www.minajamuud.blogspot.fi 14. jaanuar 2016, 09:13

    Klikkisin seda Murca blogi ja pildid on tõesti väga omapäraselt valitud. Jätan meelde🙂

    Like

  2. Kaur 14. jaanuar 2016, 11:32

    Jaa, pildid on tal imelised.
    Kiika ta flickrisse ka.

    Aga ta blogistiil ärritab mind sajaga🙂 Alustab millestki – ma tahaks vastata – aga ei saa, juba tuleb järgmine teema selga, ja siis veel ja veel, ja kokkuvõtteks ma ei teagi, kas sissekande teema on A või B või C-D-F ja kas mul teemat B üldse sobib kommenteerida või on see seal niisama ja ma siis ei kommenteeri üldse. (Mis tihtipeale ongi kõigile kasulikum variant.)

    Like

  3. murca 14. jaanuar 2016, 11:42

    Kommenteerida võib vabalt terve tähestiku ära. Ma mõni kord ikka olen jõudnud vastamiseni ka.

    Like

  4. Hundi ulg 14. jaanuar 2016, 11:44

    Mulle meeldib samuti Murcat lugeda. Tema sõnad, laused, mõtted on kui katkematu ojavool, kus nagu midagi ei juhtu, kuid see on petlik. Tema lihtsates ja rahulikes juttudes on sügav sisu ja palju allhoovuseid.

    Sinu püüd, Manjana, kirjutada tema stiilis on muuseas õnnestunud.

    Like

  5. MesiLiis 15. jaanuar 2016, 01:43

    Mina jälle olen üks neist, kes topib miljon pilti postitusse😀 Alguses on mul esmane vaimustus piltidest nii suur, et tahaks kõiiiiki üles panna, mistõttu tulebki 10 + kaadrit korraga. Hiljem juba vaatan, et näed, oleks selle ja tolle võinud ära jätta.. Samas ma pole kunagi ainult piltidele tuginevat postitust teinud, alati on ikka juttu ka juures.

    Ja kusjuures, mulle endale tohutult meeldib lugeda just neid blogisid/postitusi, kus on pikk jutt ja ainult mõni üksik pilt…vastandina enda postitustele😀

    Like

    • Manjana 15. jaanuar 2016, 14:17

      ma isiklikult ei tahtnud ühtegi kivi kapsaaeda visata, et kui pihta läks, siis vabandan😛

      Like

      • MesiLiis 18. jaanuar 2016, 01:28

        Ah, ei, ma end puudutatuna ei tundnud, lihtsalt pidasin natuke naljakaks, et ise olen ühtmoodi blogija, aga samas eelistan väheste piltidega pikemaid jutte😀

        Like

  6. Morgie 17. jaanuar 2016, 16:16

    Aa, mul ka see kättesaamatute varvaste häda. Kusjuures ma käin joogas praegu.
    Kahest korrast nädalas jääb ilmselt väheks.
    “varbad, mu varbad, kas teid katsuda võin…”
    Jaa.

    Like

    • Manjana 17. jaanuar 2016, 16:20

      ma olen laisk, ma pikalt ei viitsi võimelda, aga see 20 seki korraga päevas paar korda kummarduda ma viitsin ja töötab.

      Like

  7. Morgie 17. jaanuar 2016, 20:52

    Igatahes innustas see postitus mind lõpuks ometi katkiläinud toatermomeetri asemele uut ostma.
    Mis on toatermomeetrist üldse kasu?
    Saad teada, kas nurin ehituskvaliteedi üle on õigustatud või on sul temperatuuriluulud.

    Like

    • Morgie 17. jaanuar 2016, 20:53

      PS: mulle meeldib see jalgadega pilt.

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: