Murca moodi blogimine

Mulle kohutavalt meeldib kuidas Murca blogib. Ta kirjutab pikki jutte, mis on imeilusate fotodega peatükikesteks jaotatud, iga pildi järgi hakkab uus teema. Teemad on täpselt õige pikkusega ja kui postituse lõpp tundub lähenevat, panen ma käed palveks kokku ja küsin blogijumalalt: “Onju, see postitus ei lõppe niipea ja ma saan seda veel nii kaua lugeda, kuni ma tülgastusest oksele hakkan?”

Aga Murca on tark ja lõpetab postituse alati enne seda ära, kui ma võiksin tüdinema hakata. Ma olen algusest peale Murca postituste harras austaja olnud. Minu blogilugemise teisest algusest. Alguses ma olin nii naiivne, et läksin ta blogisse ja kirjutasin kommentaari, mis kõlas umbes nii: “Mulle su postitus nii kohutavalt meeldib, et kui sa küsiks, kas ma teeksin selle nimel enesetapu, ma teeksin.” Murca kunagi ei küsinud, ta isegi ei vastanud mu kommentaaridele. Vist. Ma ei tea. Ma ei tea, miks ma üldse ta blokki kommenteerima ronisin. Häid asju ei käperdata, vaid vaadatakse. Nii nagu muuseumis ja loomaaias eksponaatidegagi – ainult kaugelt ja harda pilguga.

Mulle üldse ei meeldi tänapäeva noorte blogijate pildipostitused, kus nad panevad kirjatüki asemele palju enda tehtud fotosid, mis tihtipeale, minu tagasihoidliku hinnnagu järgi, oleksid võinud paremini valitud olla ja ühest oleks olnud rohkem kui küll. Murca fotod on päriselt ilusad, eriti koos nende allkirjadega, mida ta sinna juurde luuletab. Ja fotodel on funktsioon – nad viivad su mõtte peale ühte tekstilist arutelu korraks eemale, et sa saaksid rahulikult järgmise teksti kallale minna.

Mulle tuli täna hea mõte, et ma tahaksin ka ühe postituse Murca moodi teha. No mitte päris tema moodi, sest ma olen enda moodi, aga nendes nüansides, millised ma siia kirja panin. Välja arvatud need dramaatilised liialdused, millega ma hakkama sain ja mille kohta ma arvan, et Murca normaalse eestlasena ei oska ööd ega mütsi kosta ja kehitab niisama õlgu.

Vot ja nüüd tuleb. Täna pildistasin. Kõik fotod. Aknast. Sest laisk.

Ma päästsin eile tuvi elu. Võimalik, et keegi teine oleks võinud teda ka päästa, aga mulle meeldis seda ise teha. Kogu lugu selline. Ma läksin Maximasse, sellesse, mis on Keskturu peatuses. Astun välisuksest sisse ja seal pisikeses eesruumis sibab põrandal tuvi ringi. Ma tundsin kohe, et nüüd on minu hetk midagi ära teha. Ja mul on vastavad oskused – lapsepõlves pidin vanaema juures alatihti erinevaid loomi ja lindusid laudauksest sisse ja välja ajama. Tuvi allus mu ajamisele suhteliselt normaalselt, umbes nagu kana. Ma küll kartsin, et tal võib tekkida tuju lendama hakata, aga ta oli mõistlik ja kõndis viisakalt uksest välja. Ümbritsevad inimesed ei lasknud end üldse häirida, kui ma käed laiali kummargil kõndides ja tuvi taga ajades talle kõva häälega eestikeelseid õpetussõnu peale lugesin. Pärast seda ma läksin poodi ja sooritasin oma ostud ja läksin koju tagasi. Ja ma olin endaga väga rahul. Võimalik, et tuvi elas Maximas ja ma ajasin ta lolli peaga õue, aga mulle meeldis uskuda, et ma päästsin ta lihaletti sattumise eest. Turvamehed mu tegevusele vahele ei seganud ja tuvitädile hullarit ka ei kutsutud. Ma olin eile  veel pikalt endaga rahulolev.

Mitu kraadi on toas, on oluline teema. Mul varem oli kogu aeg 21. Talvel ja suvel ja kogu aeg. Või 22. Ma olin väga harjunud. Nii oli paras. Kuid nüüd on 19. Vähemalt elutoas, kus ma kraadiklaasi riiulis hoian. Varem oli lapse toas ka 19. Kui teda seal ei olnud, sest ta veetis vaheaega issi juures ja uks oli kinni. Nüüd ta tuli koju ja ma tean, et tal pole seal ühtegi lisaküttekollet, aga nüüd on tema toas 22 ja muudes tubades on ikka 19. Laps ütles, et ta tuba armastab teda ja seepärast läks soojaks. Kuid miks elutuba mind ei armasta? Sest me oleme liiga palju koos? Pea kogu selle aja kui ma ei maga ja mõnikord ma isegi magan elutoas. Uhh! Keegi ei taha teineteisega pidevalt ninapidi koos olla. Onju?

Negatiivne pilt on nii positiivne!

Mu kummardamine on hakanud tulemusi andma. Lõpuks. Aga päris kiiresti. Lugu selline – millalgi suvel avastasin, et ma ei saa seistes varbaid katsuda. Kõverate põlvedega saan, sirgetega ei saa. Ma tean ka, miks ma ei saa. Mul 10 aastat tagasi oli raskekujuline radikuliit. Ma ei saanud ennast normaalselt liigutadagi ja kõndimine oli raskendatud. Täieline hullumaja. Aga ma sain sellest üle ja nüüd, erinevalt perearsti arvamusest, kes ütles, et selle valuga ma suren, on mu selg täiesti valuvaba. Kuid ma õppisin teda hoidma. Hellasti ja lollisti. Nii, et isegi painutada ei julgenud, et midagi ei juhtuks. Vot ja nii ma enam varbaid kätte ei saanudki, sest jalgade tagumised ja üldse igasugused tagumised lihased jäid lühikeseks. Pärast suvist koledat avastust olin ma kõigepealt niisama kurb ja siis ei teinud midagi. Alles umbes oktoobris-novembris püüdsin end vaikselt venitama hakata. Põhiliselt tegin joogast imelikku koera poosi. Kuid mulle ei tundunud, et midagi oleks väga muutunud. Detsembris avastasin, et suvaline tool on täpselt õige kõrgusega, et sinna peale kummardada ja venitada. Kuskilt kuulsin, et venitus võiks kesta 20 sekundit ja nii ma tegingi iga päev küünarnukid toolil kummarduse ja lugesin 20-ni ja võin rõõmsalt deklareerida, et juba natuke üle nädala võin rahulikult sirgete põlvedega seistes varbaid katsuda. Jee! Järgmine eesmärk oleks pea vastu põlvi saada, sellega läheb veel aega, ilmselt.

Vot ja rohkem mul tänasest pilte pole.