Lõvis täitunud kuust ja armumisest ülesaamisest

Viimasest postitusest on juba mitu päeva mööda läinud, aga ma ei saa blogida, sest kõik asjad millest ma saaksin kirjutada, tunduvad nende kõrval, millest ma tahaksin kirjutada, täitsa igavad. Proovin nüüd ühte keskteelaadset lahendust.

Ma sain laupäeval kirja, mis on mind siiani ülimas elevuses hoidnud, aga ma ei saa kirjutada enne, kui seal kirjas olevad lubadused ära täituvad, sest ma kardan ära sõnuda. Aga täituvad nad alles kahe nädala pärast.

Laupäeval oli täiskuu lõvis. Käisime sõbrantsiga väljas lõbutsemas ja tantsimas. Ma nägin üle pika aja seda tüüpi, kellesse ma suvel armunud olin. Ma polnud päris kindel, et kas ma olen temast üle saanud või mitte, sest alati kui ma arvasin, et olen, nägin teda ja tühipaljast tema nägemisest sain nagu elektrilöögi, mis kestis veel paar päeva tagantjärgigi. Ma polnud temaga sügisest saati isegi eriti rääkinud. Ainult mõningaid tühje lauseid vahetanud stiilis “Kuidas sul läheb?” Minu terve mõistus rääkis mulle küll, et eriti loll on olla armunud kellessegi, kellega ma midagi rääkida ei oska, aga emotsioonidejumal tuletas meelde, et ma ei armunud temasse vaid seepärast, mida ta voodis teha oskas, vaid meil oli alguses ka väga huvitav vestelda.

Ja ma nägin teda laupäeval. Ja mulle tundus, et elektrit enam nagu poleks. Aga ma ikkagi otsustasin, et võiksin temaga üks kord veel prooviks seksida, et kui siis, pärast seksi ka midagi erilist enam ei tunne, et siis võin rahulikult hingata. Ja just hetkel, kui ma olin sellele otsusele jõudnud ja pilkude mäng käis täie hooga, avastasin baaris ta selja tagant ühe vana tuttava, keda ma polnud juba ammu näinud. Meil mõlemal oli üksteist hea meel näha ja kui ta kutsus, et läheks järgmisesse baari tantsima, olin ma sellega kohe nõus. Too suvine kräšš tundus, võrreldes mu tuttavaga, ajaveetmiseks palju halvem variant olevat. Mul polnud kordagi tunnet, et peaksin oma oletatava armumisega koos olema, mitte vana tuttavaga, kellega meil on alati lõbus olnud. Ja ma sain aru, et ma olen üle saanud. Mu eelmise suve peapööritus jäi eelmisesse aastasse.

Järgmine päev rääkisime sõbrantsiga ja ma rääkisin talle, et nägin unes, kuidas ma loopisin inimesi aknast välja. Mingid võõrad inimesed olid mu koju tunginud ja ma loopisin neid ükshaaval aknast välja. Pea ees. Ma ise arvan, et see unenägu peaks tähendama, et ma olen suutnud vabaneda minu jaoks üleliigsetest inimestest oma peas. Internetist ma täpselt sellele unenäole selgitust ei leidnud. Sõbrants ütles, et laupäeval olevatki selline öö olnud. Et täiskuu lõvi märgis ongi sobivam aeg vabaneda valedest inimsuhetest.

raudtee

Ma peaksin endale meelde jätma, et ei ole mõtet armuda enda väljamõeldistesse. Ma ei tundnud seda suvist meest eriti. Ma teadsin teda küll juba mitu aastat ja ma teadsin temast igasuguseid asju, aga ma ei saanud temast aru. Üldse ei saanud aru. Mõne inimesega kohtud ja sul on temaga kohe hea lihtne suhelda, sest mõttemaailmad sobivad iseenesest, on sarnased. Aga teise inimesega peab pikalt vaeva nägema, enne kui kooriku alt sisemus välja koorub, sest ta ei sarnane mulle eriti ja lisaks on ka kinnist tüüpi. Kahtlematult on see koorimisprotsess huvitav, aga sel ajal pole vaja fantaseerida ja oma fantaasiatesse armuda. Mõni inimene ei õpi ikka omi tundeid isegi vanusega kontrollima😀

Aga armunud olla on ju nii mõnus ja ma peaaegu sain selgeks kuidas olla nii armunud, et subjekti vastutunnetest on suht savi.

Tagged:

%d bloggers like this: