Vananemisest ja emotsioonidest

Ma ei tea, kas teile jäi silma mu eelmise postituse viimased laused või mitte, aga mul tekkis vajadus sel teemal kirjutada – kas inimesed vananedes ikka veel armuvad või pigem mitte. Ma tegelen juba viimased paar-kolm aastat inimeste emotsioonide uurimisega. Isiklikul vaatleja tasandil, ei midagi teaduslikku. Emotsioonidega lähitutvuseks sain tõuke iseendast.

Mingi hetk oma kolmekümnendate lõpupoolel tajusin, et ma ei ole enam mitte kellessegi armunud. Loomulikult polnud ma armunud oma mehesse, sest armunud saab olla samasse inimesesse maksimum aasta, ma arvan. Pärast seda võiks tekkida armastus või mingi muu inimesi omavahel siduv tunne või tuleks lahku minna. Mina olin sama mehega juba kümme ja rohkem aastat koos elanud. Selle aja jooksul olin ma jõudnud juba ka teistesse meestesse armuda. Mitte et ma oleksin armukesi pidanud, lihtsalt olin armunud, ilma mingi konkreetse kõrvalsuhteta. Nii kaua kuni ma end mäletan, ehk lasteaiast alates, olin ma pidevalt kellessegi armunud. Enamasti platooniliselt. Oma meest ma armastasin.

Kuid järsku oma 30ndate lõpus avastasin, et ma ei ole kellessegi armunud. Lisaks olin ma ka arvamusel, et olen frigiidne, haige niikuinii ja ma ei mäleta täpselt enam, mida kõike veel. Igatahes oli mu suhe end minu jaoks täiesti ammendanud ja rohkemgi veel. Ja see suhe sai lõpuks minu neljakümnendate alguses ära lõpetatud.

Mitte et ma oleksin maailma parim pikkadest suhetest väljatulija, aga juba mõned kuud peale mehest lahkukolimist, sain teada, et ma pole frigiidne, kaugel sellest ja ma oskan jätkuvalt nii ära armuda, et hulluks mine. Vot ja siis hakkasingi huvi tundma erinevate emotsioonide vastu. Et kuidas ja kes neid tunnevad ja mis erinevate emotsioonide tundmisega veel kaasneb.

Kõigepealt tutvusin ridamisi hästi emotsionaalsete inimestega. Enamasti olid nad alla 30-aastased ja ei tegelenud oma emotsioonide analüüsimisega, vaid lihtsalt lasid end emotsioonidel juhtida. Analüüsiga tegelesin mina, vaatlesin ja mõtlesin ja ühtlasi õppisin ka enda peenemaid tajusid registreerima ja mõtestama. Ülilahe!

Nüüd, viimase aasta jooksul, jõudsin ma vastaspoole vaatluse ja analüüsini. Ma olen ka siin blogis mitu korda sõna võtnud sotsiopaatide, psühhopaatide, manipuleerijate jms teemadel. Selleks, et saada aru millegi olemasolust, peab nägema varianti, kus seesama asi puudub. Ja see on sama põnev olnud, kui emotsionaalsete inimeste jälgimine. Kui emotsioonide asemel valitseb ratsionaalne arvestus.

Täna, kui ma seda postitust kirjutama tahtsin hakata, sattusin delfis artikli peale “Värske uuring selgitab, miks oli rohi kunagi rohelisem.” Linki ma ei pane, sest artikkel on poolik ja tahab, et ma raha maksaks. Otsisin netist üle originaalartikli: Mill, A.; Allik, J.; Realo, A.; Valk, R. (2009). Age-related differences in emotion recognition ability: a cross-sectional study. Emotion, 9 (5), 619−630. (pdf)  “Värske” uuring oli ilmnud 2009. aastal ja räägib kuidas inimesed vanemast peast enam emotsioone samasugustena ei taju kui nooremana.

Ma olin sama teema üle mõelnud juba mitu aastat ja mulle väga ei meeldinud, mida ma tavalise vaatluse teel olin teada saanud. Tuleb välja, et erinevad psühholoogid toetavad minu arvamust – inimesed muutuvad vananedes tuimemaks. Veel enam – nad mitte ainult ei tunne ise erinevaid emotsioone, vaid nad ei tunne neid ära ka teistel inimestel. Ei hääles ega näos. Ma juba tean miks see nii on. Sellel on kaks peamist põhjust: “elu õpetab” ja “ei huvita”. Kui ma oleksin elanud edasi seda kooselu, mis kõik mu emotsioonid oma raskusega maha surus, siis ma oleksin praegu samuti tuim nagu seal uuringus mulle lubati.

Seal artiklis oli kirjas, et inimesed vananedes tunnevad vähem negatiivseid emotsioone – ise enam ei tunne ja teiste omi ka ei tunne ära. Arusaadav ju – elu õpetab negatiivseid emotsioone vältima ja alla suruma. Kui keegi tuttav on kurb, siis lihtsam on teha nägu, et ma ei näe seda, kui hakata tema kurbusega tegelema. Ja lõpuks sa enam ei näegi kui keegi on kurb. Elu õpetab, et kui sa oled pahane või õnnetu, siis parem ära ole, sest keegi ei taha sinuga siis koos olla.

Kuid samamoodi kui negatiivsete on ka postiivsete tunnetega. Elu õpetab, et armumine on küll hetkeks ülimõnus tunne, aga samas teeb hullumoodi haiget. Eriti teeb armumine haiget siis, kui armunu on nii egoist, et ta nõuab ka oma armumise subjektilt, et too peaks samamoodi  tundma. Nii õpetab paljudele elu, et armumine on halb asi, mida pole mõtet üle ühe korra proovida, sest lõpuks on alati valu. Või varemgi.

Emotsioonidega ei ole nii, et lülitad mõned välja, aga toredad jätad järgi. Emotsioone saab omada kas täiskomplektiga või nuditud variandis, kus järgi jäävad vaid lihtsamad valikud ilma milleta elatud ei saa. Ilma peenete emotsioonideta saab hakkama ja enamus nii elavadki.

Kuid mis elu see on? Mis kaasneb sellega, kui inimesel enam peenemaid emotsioone pole? Ükskõiksus. Ükskõiksus kõige elava vastu. Inimene, kes pole enam võimeline märkama ega tundma õrnu emotsioone, ei tunne ka rõõmu värskest lumest, soojast suvevihmast, kevade lõhnast, ega kohtumisest ilusa koeraga. Teda jätab külmaks, kui teine inimene teda armunud pilgul vaatab. Või ta mõtleb kuidas seda poolehoidu enda tarbeks ära kasutada. Tal on meeles vaid oma isiklikud probleemid.

Võib ju öelda, et ei ole nii, et vanaemad ju armastavad oma lapselapsi ja tunnevad huvi, kui nad haigeks jäävad. Kuid kas ikka armastavad? Näiteks minu vanaema kutsus mind hellitusnimega Tüütu ja peamiselt tundis ta huvi oma haiguste vastu ja vingus vanaisa kallal. Jah, vanu inimesi huvitavad teised inimesed küll, kuid peamiselt siis kui neil on üksi igav ja oleks vaja kellegagi rääkida. Oleks vaja keegi surnuks rääkida oma heietustega.

Vananemine algab, selle artikli väitel, 30. eluaastast, kui keskmise inimese intelligentsus langema hakkab. Kui inimene õppimisega tegeleb, siis nii ei juhtu, aga tavaliselt inimesed ses vanuses tegelevad töötamise ja pereeluga, mitte juurde õppimisega. Samuti muutuvad inimesed juba siis aeglasemaks. Mäluga hakkavad probleemid alates 40. Kuid teadlased on leidnud, et inimese valmidus uuteks kogemusteks mõjub hästi tema võimele emotsioone tunda. Samuti leidsid teadlased, et vanusega muutuvad inimesed rohkem introvertseteks. Loogiline ju, et kui teised inimesed ei huvita enam, pole ju vaja ka nendega suhelda.

Muidugi kõik inimesed ei muutu vananedes tuimaks. Nad kogu aeg tahavad õppida uusi asju, tutvuda uute inimestega, sukelduda põnevatesse seiklustesse ja on siiralt kellessegi armunud. Või noh, ma loodan, et mina vananen niiviisi. Mu lugejad ka, eksole?

inimesed

Erinevas vanuses inimesed ja metallist mehed metallist pea ja metallist riietega.

%d bloggers like this: