Mida elu mulle on praeguseks õpetanud?

Indigoaalane (edaspidi: Indigo) bogis asjadest, mida 45-aastane juba kindlasti teab. Kuna iga täiskasvanu on oma elu erinevalt veetnud ja ka elukogemused tulevad erinevad, läks keskealistel kommentaarides pisut lappama. 45-aastane inimene juba teab, et teisel arvamusel olijatega pole mõtet vaielda ja nii soovitaski Indigo, et kirjutage ise oma blogidesse, siis on kõigil huvitav lugeda.

Hea öelda, et kirjutage. Kritiseerima olen ma mihkel küll, aga kui pean ise konkreetselt elu jooksul omandatud teadmiseid kirja panema, tundub esimese hetkega, nagu polekski midagi kirjapanemisväärset õppinud. Ma ei hakka ju oma hinnetelehti siia kopeerima ja kiitlema, et näe neid teemasid valdan ma D-st A-ni. Need ei ole päris need teadmised, mida elu õpetab.

Esimene asi, mis mulle oma elu õppetundidest meenub, on seoses tööl käimisega. Indigo mainis seda ka punktis 4, et ta ei taha enam tööl käia. Mina jõudsin samale arvamusele kahekümnendate lõpus ja siis ma sain, sobivalt, lapse. Hiljem ma üritasin veel tööle minna, aga see ei olnud üldse nauditav tegevus ja kõik märgid näitasid, et mulle tööl käimine ei sobi. Tegin oma firma ja nüüd ma pole juba terve igaviku tööl käinud. Kui ma mõni kuu teenin vähem kui kulutan, siis mõtlen, et äkki oleks ikka vahva, kui ma käiksin tööl ja mul oleks rohkem raha, aga siis meenub, et tööl käimisega kaasneb nii palju ebameeldivaid asju, et raha neid küll ülesse ei kaalu. Et kui elada rahus iseenda ja teistega, siis tekivad alati uued kliendid või mingid muud võimalused lisaraha teenida. Et pole mõtet end kellegi orjaks müüa.

1. Neljakümnendateks on inimene nii tark, et oskab enda ja vajadusel ka perekonna ülalpidamiseks nii raha teenida, et see tegevus talle vastumeelne ei ole. Pole mõtet raisata omi päevi töötamisele, mille ainus tulemus on raha, aga tegevus ise on vastumeelne.

Teine punkt seondub natuke esimesega ja räägib suhtest teiste inimestega. Mulle ei meeldi tööl käia põhjusega, et suures firmas töötades ei saa ma valida neid inimesi, kellega ma päeva jooksul kokku puutun. Kahekümnesena on peaaegu ükstapuha, kes sinuga samas ruumis viibivad, sest sa oled harjunud. Kui ma meenutan omi esimesi töökaaslasi, kui ma olin 20, siis polnud mu minuga samas toas ühtegi inimest, kes mulle oleks väga meeldinud. Nad olid kõik alla 30-aastased toredad naised, aga lihtsalt mitte minu tüüpi. Kuid see ei häirinud mind eriti, terve elu olin ju käinud koolis suvalise karja inimestega, kellest enamus polnud minu tüüpi. Hilisemates töökohtades olid sümpaatiad ja antipaatiad kolleegide suhtes palju tugevamad, sest täiskasvanuna tead või tunnetad juba täpsemalt kellega tahad koos olla ja kellega mitte.

2. Neljakümnendates inimene on juba nii tark, et ei seo end inimestega, kellega koos ta end halvasti tunneb. Sugulasi valida ei saa, aga sõpru ja elukaaslaseid küll. Kui ma kuulen jutte, et mingid inimesed elavad koos, sest neid ühendab vaid kinnisvara, ei saa ma sellest aru. Mitu elu meil raisata on, et ühe neist võib kinnisvara pärast halvasti elada?

3. Neljakümnene inimene teab kuidas saada ja pakkuda partnerile ja endale seksuaalset rahuldust. Ja ta teab, et kui uue inimesega paar esimest korda lähevad aia taha, siis rohkem küll pole temaga mõtet proovida, kuna kõik inimesed lihtsalt ei sobi omavahel voodis.

4. Neljakümnendas inimene teab, et tegelikult ei tea veel pooli asjugi ja pole mõtet teeselda, nagu teaksid, sest valel on lühikesed jalad ja selles vanuses saad sa kohe aru, kui keegi sulle valetab. Paljud valdavad trikki kuidas vaikides targaks jääda.

Ma arvan, et see viimane punkt sobibki lõpetuseks päris hästi. Võimalik, et mingeid asju on veel, aga hetkel tundus, et need on mulle olulised täiskasvanuna läbitud õppetunnid.

photo 4

See foto on tehtud tol sünnipäeval, kui 45 sain. Telerist tuleb juutuubi disko. Päris lõbus pidu oli, kuigi paar külalist vist läksid natuke nagistama, kuna oma muusikat panna ei saanud. Mina sain ja tüütasin külalisi tol hetkel popi lauluga Nicki Minaj – Anaconda

Tagged:

7 thoughts on “Mida elu mulle on praeguseks õpetanud?

  1. vanaiinlane 2. veebruar 2016, 18:39

    Olgu kohe öeldud, et ka mina (60+) ei ole päevagi tööl käinud*
    Sellepärast vist arvataksegi, et me siin Manjanaga käsikäesjanäpppepus😀
    Ei, ma ei tunne Manjanat, aga ma tunnen tüüpi tema tekstide järgi, ilmeksimatult…
    Nõus kõigi tema (iseenesestmõistetavate) punktidega, eriti 3 ja 4 on täpsed!

    * olen tööl käinud alates 16 aastast, esimene töökoht oli Põhja Kõrgepingevõrgud,
    olen tõõd teinud EÜE malevates mitu aastat, hiljem arvutuskeskustes, tpi-is…

    Like

    • Manjana 2. veebruar 2016, 18:48

      kes arvab, et me käsikäes? me sõbrantsiga, kes mu blogi loeb ja kellega ma ka päriselt suhtlen, arutasime sind. ta arvas, et äkki ta teab sind, aga üllatus, kui ma talle rääkisin kui vana sa oled. ma sind küll päriselus ei tea. onju?

      Like

      • vanaiinlane 2. veebruar 2016, 19:42

        Jah, päriselus, Torupilli selveris jms, ei ole me kohtunud.
        Aga, lisaks päriselule, on veel teised elud (reinkarnatsioon jms).
        Mäletan, et see oli tavaline sihitu veebi lappamine kui äkki miski silma jäi,
        mingi tavaline naiste hala seal vist oli, aga see oli Déjà vu (deešaavüü).
        Ma olen skeptik igasugu woodoo suhtes, aga kui asjad on nii ilmsed, siis
        loomulikult tekkis huvi, mis värk on, sest seda olen ma juba elanud, mingi
        Manjana oli (teksti põhjal) nagu inimene, keda ma oleks justkui ammu tundnud?!

        Aastake hiljem olen aru saanud, et inimesed ongi enamvähem ühte tüüpi,
        vahet pole, kellega koos elama hakkad, peaasi et pizdikud oleks ühilduvad😀

        Like

        • Manjana 2. veebruar 2016, 19:52

          jah, seda ma tean, et sa ei saa oma endist naist peast välja ja seepärast kujutad ette, et ma sarnanen temaga.

          ma ei usu, et ma suudan päriselus olla järjepidevalt see, kelleks ma end praegusel ajal kirjutan. loe mu 10 aastat vanu postitusi. seal ma kirjutan täiesti teistmoodi, aga ma olen ikka seesama inimene. mul ei lähe meelest ära, kui kunagi (umbes 10 aastat tagasi) ütles üks mu lugejatest, et minu blogi järgi otsustades ei võtaks ta kunagi minusugust inimest enda juurde tööle. ma ei usu, et ma enam endast sellise mulje jätan. mul on kirjutades olemas mingi ettekujutus millist muljet ma endast jätta tahan. ega see nüüd 100% ei õnnestu, aga enam-vähem. varem oli mul blogi kirjutamiseks teistsugused vajadused.

          ps! ma vanadest postitustest kustutasin, teatud põhjustel, juba mitu aastat tagasi kõik isiklikuma sisuga postitused ära, seega on neid praegustel lugejatel igavam lugeda, kuid teema ju ei loe.)

          Like

        • vanaiinlane 2. veebruar 2016, 21:44

          Lõputu küünlapäev…
          Ehk, mida me oleme siis õppinud?
          Aastad pole meid muutnud😀
          Tervisi sõbrantsile,
          tänapäeva 60+ vanamehed
          näevadki välja nagu 30+
          nohikud 10 aastat tagasi😀

          ps! ma põletan iga aasta
          oma vanu kalendreid…
          arvuteid veel ei raatsi.

          Like

  2. Indigoaalane 3. veebruar 2016, 09:53

    Miks nii vähe?
    Kas oled
    a) sünnipäraselt nii elutark, et polegi midagi õppida
    b) hingelt veel liiga noor, et kokuvõtteid teha🙂

    Like

    • Manjana 3. veebruar 2016, 11:27

      Rohkem ei meenunud midagi olulist. Kui ma teada saaks, mida ma sünnipäraselt teadsin/tundsin/nägin, siis see oleks eriti põnev. Aga ma ei tea.
      Sina lülitasid oma nimekirja ka arvamusi rahandusest ja geneetikast, ma nimetasin ainult täiskasvanuna päriselust õpitut.

      Aga kuidas ollakse hingelt noor? Kõikide tundemärkide järgi peaksin ma päris vana hing olema, kuna mul pole elus madalama taseme õppetükke teha tulnud🙂

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: