Mida fotograaf mõtleb? Kas ta ise üldse teab seda

Kas Teie olete sattunud telekast vaatama saadet nimega “Ööülikooli rännakud”? Mingi salapärane vägi on mind iga nädal suunanud seda saadet vaatama. Ma ei tea täpselt mis päeval seda näidatakse ja millisel kellaajal, aga need saated on alati väga huvitavad olnud. Viimane saade muutis drastiliselt minu nägemust fotograafiast. Kes saadet ise üle vaadata tahab, siis siit peaks leidma: Ööülikooli rännakud 2, 6/8: Peeter Laurits, Karina Laurits, Joosep Matjus. Matsalu.

Ma olen terve oma täiskasvanuea pildistamisega tegelenud. Ma olen vist varem siin blogis ka maininud, et esimene asi, mida ma tegin, kui 18 sain, oli – ostsin endale fotoaparaadi, sest ema varem ei olnud nõus. Mõned abielluvad kui täiskasvanuks saavad, ma ostsin fotoka. Oma raha eest, mitte ei küsinud emalt. Oma raha on mul alati olnud. Sõbrants mainis selle jutu peale, et mu ema dikteeris lapsepõlves mu tegevusi liiga kummaliselt. Praegu, emana, arvan ma ka nii: mina küll oma lapse isikliku raha kasutamist ei käsuta. Minu ema vist tegi seda, ilma et ma oleksin enda ahistamisele tähelepanu pööranud. Paljusid asju oma lapsepõlvest taipasin ma alles siis, kui ise emaks sain.

Tagasi fotograafia juurde. Kümme aastat hiljem, kõike mis ette jääb pildistanuna, sain aru, et mul ei õnnestu silmapaistvalt hea olla. Ja nii olengi enamuse aja enda lõbuks pildistanud,  mõtlemata, miks ma seda teen ja millist tulemust ma saavutada tahan. Selles saates selgitati paari lausega lahti, miks inimesed pildistavad. Paari lausega, mis muutsid minu maailma.

See oluline jutt tuleb Peeter Lauritsa suust. Ma arvan, et ma  pildistasin nagu jahimees. Ma olin õnnelik, kui õnnestus saada pildile samasugune asi, nagu ma silmaga nägin. Füüsiliselt sarnane kujutis millestki või kellestki ja siis ma olen rahul. Sel põhjusel meeldib mulle pildistada näiteks kraanasid ja masinaid. Nad näevad pildil alati sama head välja nagu päriselt. Pilt jäljendab üks-ühele füüsilist tegelikkust.

Eriti tüüpiliste Jahimehe Piltide tegemisest olen ma osaliselt loobunud. Ma ei viitsi enam teha pilti, kus esiplaanil on teravustuna loom, lind või taim-lill ja tagumine plaan on udune või ühtlaselt ebaoluline. Et sa lõikad loodusest ühe osa välja ja paned endale kappi. Puhas jahimehe tegevus. Mul on minevikust selliseid looduspilte kuhjades, mingi hetk ei pakkunud see enam huvi. Minu lemmikud olid putukad ja pärast sai neid suurendades pisikesteks tükkideks lõhkuda ja kärbse karvu imetleda. Lahkamine.

adams_the_tetons_and_the_snake_river

Ansel Adams 1942

Teine kategooria, mille pildistamisest ma olen peaaegu loobunud, on see, mida enamus inimesi pildistada üritab: imekaunis suur looduspilt, kus on mäed, vesi ja soovitavalt veel ka päikeseloojang. Neid saab kokku võtta selle teema kõige edukama fotograafi nimega Ansel Adams. Ja see mees pildistas mustvalgelt! Tema jäljendamine on fotograafias väga levinud. Kuid, muarvates, on tegelikult võimalik välja arvestada kuidas sellist pilti edukalt teha. Ma peaaegu tean, aga ma lihtsalt ei viitsi enam: kuldlõige, esiplaan, keskplaan, tagaplaan, blaablaa.

Ilus looduspilt on tihtipale lihtsalt kitš. Mulle kitš meeldib küll, aga ma pole kunagi konkreetselt nii mõelnud, et ilusa üldise looduspildi tegemise mõte on jäädvustada nn. maasikavahukoor. Kuna ma nii ei mõelnud, siis üldjuhul mul selle pildi tegemine nii hästi ei õnnestunud kui Ansel Adamsil. Sest tegelikult tahtsin ma oma sisemuses pildistada hoopis mingit muud, aga ma ei saanud aru, mis see on. Nüüd ma tean. Tänu sellele saatele. Ma olen alati tahtnud pildistada seda emotsiooni, mida ma vaadates saan. Ja see emotsioon pole ei füüsiline ega magus. Emotsiooni täpselt sõnadega ära kirjeldada on keeruline.

Teisena esines ööülikoolis Karina Laurits, kes rääkis taoismist ja looduspiltidest. Ja siis ma sain aru, mida ma olen alati pildistada tahtnud. Pildistada ainult tunnet ja tema oskas seda ka sõnadega selgitada. Ma ise selgitaksin seda nii, et kui ma vaatan mingit kaadrit päriselust, siis ma saan emotsiooni ja kui pilt on õnnestnud, siis ma saan pilti vaadates ka emotsiooni, kuigi pilt füüsiliselt ei sarnane tegelikkusele. See pildi vaatamisest saadud emotsioon ei saa olla täpselt sama, kui päriselust saadu, aga ligilähedane. Siis on õige. Kui pildistamise eesmärgiks on täpselt kopeerida seda, mida silm füüsiliselt näeb, siis on tegemist tootefoto või dokumendifotoga. Neid kummaski ei tohiks olla liigset emotsiooni, vaid oluline on täpsus ja tehnika.

Tegelikult on kujutava kunstiga tänapäeval sama värk – pilt peab andma sulle emotsiooni. Kui ei anna, siis pilt minu peal ei tööta. Ei ole ei minu viga, ega pildi viga. Seepärast on ka kunstnikud emotsionaalsed ja tundlikud inimesed, et muidu ei ajakski neid miski looma. Mina olen aga piisavalt ratsionaalne, et vajada lisaks emotsioonide mõtestamist, registreerimist ja analüüsi. Kunstnik tavaliselt loob tegevust analüüsimata.

Vanasti, kui fotograafiat veel leiutatud ei olnud, pidid enamus kunstnikke tegema maale, mis täpselt kopeeriksid reaalsust. Kui leiutati fotode tegemine, hakkas ka maalikunst impressionistlikumaks (muljetepõhine) muutuma. Ning nüüd kui iga inimene on oma arvates fotograaf, saab pildistada mitut moodi:

  • jahimehe pildid – sa pildistad realismi, tootefotosid,  jäljendades võimalikult täpselt reaalsust.
  • jahimehe pildid – sa pildistad ninnu-nännut realismi kasutades perfektset tehnikat ja inimestele mõjuvaid värve ja kompositsioone. Või vastupidi – hea ajakirjandusfoto pildistab vastikuid asju, jälgides neid reegleid, kus õpetatakse kuidas  inimesel negatiivseid tundeid välja kutsuda. (Mõnedele inimestele vist lausa meeldivad veri ja laibad, et nende jaoks on see samuti positiivne tunne). 2 etteprogrameeritud lihtsat tunnet.
  • sa pildistad emotsiooni unustades ära kogu tehnika ja jälgid ainult seda, mis tunne tekib. Fotoaparaadi ja objektiivide numbrid ei mängi mingit rolli. Need pildid, mida paljud tehnilised fotograafid põlastavad ja ei mõista, miks keegi end kunstnikuks nimetav inimene ei suuda fotot fokuseerida, rääkimata heeblite õigest nihutamisest.

Miks mulle tundub, et mu suhtumine fotosse  on muutunud? Nagu kallis lugeja teab, tegelen ma nüüd päev otsa pildistamisega. Ma pean nutitelefoniga ülesse pildistama kogu menüü. (Muideks, ma olen nüüd seda tänaseks nädal aega teinud ja pisut üle kilo alla võtnud. Juhuu!) Alguses ma rumala peaga üritasin tootefotot teha, aga nutitelefoniga perfektse tehnilise pildi tegemine on kepp ruudus. Eile mõtlesin, et peaks lisaks toidule ka natuke tuba pildile jätma. Väga huvitav on mitu aastat hiljem vaadata milline tuba vanasti oli. Täna üritasin lisaks toale ka akent pildile saada ja avastasin, et pilt hakkab juba minuga kaasa mängima ja muutubki huvitavaks. Ja ma sain aru, et ma olen emotsiooni pildistanud. Riputasin pildi ka kohe kiiresti instagrammi. Sel pildil on täiesti omaette emotsioon, mille tekitas vastu valgust pildistamine. Minu jaoks on see lapsepõlve hommiku emotsioon, kus õues on juba valgem kui toas.

Vot nii diip siis täna. Teile meeldib pildistada?

PS! sorry, et mu keel täna nii hüplik ja konarlik, mõte lasi ringi ja ei lasknud sõnu seada ja ma tahan postitusi alati kohe avaldada, mitte sahtlipõhjas soojendada ja parandada.

Tagged:

11 thoughts on “Mida fotograaf mõtleb? Kas ta ise üldse teab seda

  1. ebapärlikarp 19. veebruar 2016, 21:43

    Ma ei jälgi su blogi igapäevaselt, seega võibolla ma küsin lolli küsimuse. Aga ma ei saa aru, kui sa kirjutad, et sa oled pildistamsiega tegelenud terve elu jne, siis miks su enda blogis on mingid udused käkid?😀

    Like

    • Manjana 19. veebruar 2016, 21:48

      aga sa lugesid terve postituse üle? eesti filoloogina, kes oma lapse keeleoskuses kahtleb ja kelle blogi ma kogu aeg korralikult loen, oleksid ju vastuse oma küsimusele juba postitusest saanud. see postitus rääkis “udustest käkkidest”😛

      Like

      • ebapärlikarp 19. veebruar 2016, 21:51

        Ei lugenud, tundus natuke igav seekord ja lihtsam oli küsida. Sry, minu viga siis. PS: mina olen lõpetanud TTÜ majandusteaduskonna ja pole eesti filoloog😀 Tundub, et sa loed ka auklikult😀

        Like

        • Manjana 19. veebruar 2016, 22:33

          ehh, ma parasjagu kui sa kommisid, lugesin seda postitust, kus sa rääkisid, et geenid ja ei pannudki tähele, et selles sugulaste nimekirjas sind polnud. sorry jah. mul kõik ema, tädid ja naissugulased on raamatupidajad, nagu ma. tekkis dejavu.

          Like

  2. r 20. veebruar 2016, 13:43

    Tore postitus. Ma ei kuulanud seda ööülikooli peatükki, aga Sinu blogipostituse lugesin küll läbi. Ja üldiselt see kõnetas mind. Olen ka eluaeg just emotsiooni soovinud jäädvustada. Läbi on tehtud loomulikult ka kohustuslikud etapid igale fotograafile: alustades päiksega keset pilti, liikudes sealt kuldlõikesse ja siis hoopis kuhugi ebaloogilisse nurka, kuid kõige enam kõnetab mind just emotsioon. See salakaval ja sugugi mitte alati end kätte andev emotsioon. See miski, mis suure tõenäosusega kõnetab kõige enam just Sind ennast ja jätab kõrvalseisjale – “uduse käki” mulje😉
    Ma arvan, et neid “jahimehe” pilte teevad kõige paremini reaalse aju ülekaaluga inimesed. Need, kellele meeldib korrektsus ja süsteem. Nad tunnevad end süsteemis hästi ja neile meeldib pürgida konkreetsete eesmärkide poole. Tulenevalt oma ajulistest eeldustest tuleb neil see ka hästi välja. Neil on püsivust ja tahet. Muide täiesti umbes pakun, aga minu meelest on Kivisaar just üks selline🙂 (Kui ta seda enda hinges tegelikult ei ole, siis palun alandlikult vabandust:) Tal on hea tehnika, ta on seda täiustanud ja teinud pilte, mille kohta keskmine fotokauge inimene kasutab vaid ülivõrdeid. Siis on minu arvates olemas ka kunstnikud – need “keskmised” EKA ja Tartku Kunstikooli lõpetajad, kelle portfooliost leiab kindlasti mõne roosa Barbie nuku ning roostetanud okastraadi meesgenitaalidega🙂 sest vaid tõelised kunstnikud julgevad tänapäeval kujutada oma teostel alaafiseeritud mehe genitaale. Erinevalt siis keskmisest hobipiltnikust, kelle portfooliost pungitavad välja t.ssi-t.ssi pildid. Samamoodi õpivad need kunstnikud rääkima lihtsatest asjadest nii võimatult keeruliselt, et keskmine inimene lihtsalt peab jutu mõtte adumiseks pöörduma leksikonide poole.
    Lisaks kahele eelmisele leidub kindlasti ka suur osa “koduperenaisi-mehi” kes pildistavad küll püüdlikumalt, küll lohakamalt. Jälgivad meedias levivaid trende ja on iseendiga jube rahul. Võtavad enda ande kinnituseks ka mõne 300 eurose kursuse.
    Kuigi ma olin nende kolme tüübi kirjeldamisel ilmselt veidi irooniline ja kohati mõne arvates suisa põlglik, ei arva ma sugugi neist inimestest sugugi halvasti. Kõik nad saavad endiga jube hästi hakkama. Reaalset aju saadab suure tõenäosusega ka materjaalne edu. Kunstnikul on oma veinisõbrad ja no isehakanud koduperenaised teavad, et see on vaid üks sulg nende kirevast rüüst.
    Tulles tagasi emotsiooni juurde.
    Mind isiklikult paelub kõige enam pimedusele eelnev valgus, või ka selle puudumine. Olen aastate jooksul seda hetke püüdnud tabada ja nii mõnelgi korral on see õnnestunud. Siiski sooviks ma, et fotokad oleks veidi enam arenenud. Võimalik, et mõne suurtootja lipulaev isegi vastaks hetkel mu tõelistele soovidele, kuid paraku ei küüni mu materjaalne valmisolek selliste summadeni. Seetõttu pean leppima sellega, mis on ja lepingi🙂
    Eriti meeldiv on hämarus koos uduga nii, et silmaga peaaegu ei näe mitte midagi.
    Hetkel aga olen ma enda pildistamistega jõudnud ausalt öeldes faasi, kus ei ole pildistanud midagi “head” juba kuid…
    Võimalik, et olen end tühjaks pildistanud🙂
    Hmm. Ja nüüd hakkasin mõtlema, et miks ma selle eelpool oleva tüübidraama üldse kirja pidin panema?🙂
    Igatahes kõigile palju pilte ja just selliseid nagu igaüks tahab🙂

    Like

    • Manjana 20. veebruar 2016, 14:14

      Mulle nii meeldis su kommentaar!! Sa said täpselt aru, mida ma öelda tahtsin, rääkisid samas keeles kaasa ja see oli meeldiv.
      Kuni tuli see teistest halvasti rääkimise koht. Kellesti halvasti rääkimine tõmbab rääkija kohe paar pulka allapoole ja kisub ta hinge alasti. Kõik ta nõrgad kohad on näha ja möödakäijad saavad sealt energiat imeda. Päriselt.

      Sulle soovin, et inspiratsioon kännu tagant välja tuleks, kogu maailma uduseks tõmbaks ja jälle pildistama ajaks 🙂

      Like

      • r 20. veebruar 2016, 14:47

        Tõsi. Need on mu nõrgad kohad ning ma ei suuda hetkel veel suhtuda kõigisse armastavalt ning ma ei tunneta olemuse terviklikkust ja minu kommentaaris oli/on kibestumist. Samas, on need siiski ka faktid, mida olen kogenud. Need pole liialdused, pigem üldistused. Tõsi, üldistamine ei ole v-o aksepteeritav meie teaduspõhises maailmapildis. Ometi, tahame me või ei, aga me üldistame ja sildistame kõik ja pidevalt. Teatud vanuses ei jaksa iga lause lõppu lisada, et on erandeid – pean seda enesestmõistetavaks.
        Lühidalt – kuigi Sul on õigus, taoline kastitamine näitab minu hinge rohkem kui mõni mesimagus ilma okasteta libejutt, leian ma, et minupoolsed tähelepanekud ei olnud pelgalt halvasti rääkimine, vaid pigem minu kogemused elust. Ja siit tuleb palju suurem küsimus, kui kogemus on mõne asja/inimese/inimeste grupi suhtes mitte meeldivad/negatiivne, kas see tähendab, et tuleb seda eitada ja sisendada endale vastupidist?
        Nagu ka kommentaaris ütlesin, ma ei arva, et need “grupid” oleks halvad – nad lihtsalt ei resoneeru minuga ja seeläbi näen ma neid üldistatult. Ja mind siiralt ei kõneta pildid mida on teinud eelpool nimetatud tegelased. Ja kuna üsna suur osa eelpool nimetatutest end päris jõuliselt presenteerib ja ka kiidab, siis tekib minus inimlik trots ja soov koht neile kätte näidata.
        Küllap siit koorubki välja, et armastades emotsiooni piltides, ei suuda ma võtta ümbritsevat ilma emotsioonita. Paraku emotsioon ei tule vaid positiivses võtmes, vaid duaalse maailma osana tuleb ka mündi teine külg.

        Like

        • Manjana 20. veebruar 2016, 15:24

          ma kunagi kirjutasin teiste kohta kehvasti ütlemisest (isegi kui see halb on fakt). postituses olevad näited on küll väga jõhkrad, aga nii paistab ka selgemalt välja: https://lastejutud.wordpress.com/2015/02/09/kommenteerid-mallukat-raagid-endast/

          et tegelikult peaks iga aasta vanuse lisandumisega saama aina rohkem endast aru ja neid teadvuse eest hämaraid külgi jääb vähemaks ja nii kaob ära ka vajadus kellegi teise nõrkustest tõde rääkida.

          Like

  3. r 20. veebruar 2016, 15:53

    Lugesin seda postitust. Teatud mõttes olen täiesti nõus. Aga😀 ma siiski vaidleks vastu kah – ma ei arva, et EKA tudengite nõrkus on okastraadid ja munad, või, et Kivisaare nõrkus on tehniliselt täpsed pildid, millega ta veel lisaks kõigele raha teenib ning paljude imetluse osaks saab. Ja no koduperenaiste südikus teha miljonit asja ja selle kõige kõrval veel lapsi kasvatada. Need ei ole kindlasti nende inimeste nõrgad küljed. Pigem on need küljed, mis teevad neist vägagi edukad ühiskonna osad. See minu sees olev ego tõepoolest sooviks ka olla vahest see ühsikonna poolt aksepteeritav ja edukas mutter. Paraku ma ei ole seda mitte. Jah, siit võib välja lugeda, et see ongi see, mida ma tegelikult olla tahaks. Aga ma tean, et tegelikult ma ei taha seda olla. See on ego virvendus, mis endiselt pead tõstab aeg-ajalt. Samas on mu tõepoolest kuhjaga sotsiaalset ebakindlust ja sellest üle saamisega olen ma kuskil teel… Ja kuigi vahest ma tahaks selles osas areneda, eelistan ma siiski iga kell vaimset edasijõudmist, mille üks osa on muidugi ka sotsiaalne vabadus. Ei oska hetkel paremat väljendit leida. Tõsi, see inimeste lahterdamine kommentaaris ei ole reaalsuses vajalik. Aga ma usun, et tegelikult üldsesee sotsiaalne virvendus on üsna teisejärguline – minu jaoks🙂 Aga jah, mingi osa minust soovib aeg-ajalt olla see, mis ma kindlasti ei ole ning see väljendub vahest ka kibestumisena🙂

    Like

    • Manjana 20. veebruar 2016, 16:59

      meil kõigil on mingid nõrgad küljed, mis meile endale üldse ei meeldi. kuid jama on siis, kui me nende olemasolu ka endale ei tunnista. sa ju tead ja tunnistad, et su sees on need olemas. nüüd tuleb leida viis nende külgede selliseks rahuldamiseks, mis on sinu jaoks aksepteeritav. või saada aru, et tegelikult ei tegele ühiskond konkreetselt mitte kellegi aksepteerimisega, see mõte kas oled aktseptitud või mitte, on ainult enda pea sees. kui see mõte pöörata teistpidiseks, ongi probleem lahendatud. kõlab lihtsamalt kui tegelikult teha on võimalik.

      sotsiaalse vabaduse poole on lihtsam minna kui teada, et tegelikult on enamusel inimestest kõigest täiesti ükstaspuha. suht kõigest peale omaenese pisikese nina. inimestel pole aega mõelda teiste inimeste peale, endagagi on nii palju probleeme ju. ja seepärast on kõige lihtsam suhtuda teistesse nii, nagu teised arvavad, et neisse suhtuma peaks. kui keegi arvab endast, et kõik vihkavad teda, siis kõik vihkavadki, sest ta ju ootas neilt seda. noh alati on 10% erandeid, kes viitsivad oma peaga ka teistest mõelda, aga enamus küll ei vaevu enesevihkajat ümber veenma, et tegelt oled sa mõnus tupsuke😀

      Like

      • tt 20. veebruar 2016, 20:31

        Kuldsed sõnad!

        Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: