Mida fotograaf mõtleb? Kas ta ise üldse teab seda

Kas Teie olete sattunud telekast vaatama saadet nimega “Ööülikooli rännakud”? Mingi salapärane vägi on mind iga nädal suunanud seda saadet vaatama. Ma ei tea täpselt mis päeval seda näidatakse ja millisel kellaajal, aga need saated on alati väga huvitavad olnud. Viimane saade muutis drastiliselt minu nägemust fotograafiast. Kes saadet ise üle vaadata tahab, siis siit peaks leidma: Ööülikooli rännakud 2, 6/8: Peeter Laurits, Karina Laurits, Joosep Matjus. Matsalu.

Ma olen terve oma täiskasvanuea pildistamisega tegelenud. Ma olen vist varem siin blogis ka maininud, et esimene asi, mida ma tegin, kui 18 sain, oli – ostsin endale fotoaparaadi, sest ema varem ei olnud nõus. Mõned abielluvad kui täiskasvanuks saavad, ma ostsin fotoka. Oma raha eest, mitte ei küsinud emalt. Oma raha on mul alati olnud. Sõbrants mainis selle jutu peale, et mu ema dikteeris lapsepõlves mu tegevusi liiga kummaliselt. Praegu, emana, arvan ma ka nii: mina küll oma lapse isikliku raha kasutamist ei käsuta. Minu ema vist tegi seda, ilma et ma oleksin enda ahistamisele tähelepanu pööranud. Paljusid asju oma lapsepõlvest taipasin ma alles siis, kui ise emaks sain.

Tagasi fotograafia juurde. Kümme aastat hiljem, kõike mis ette jääb pildistanuna, sain aru, et mul ei õnnestu silmapaistvalt hea olla. Ja nii olengi enamuse aja enda lõbuks pildistanud,  mõtlemata, miks ma seda teen ja millist tulemust ma saavutada tahan. Selles saates selgitati paari lausega lahti, miks inimesed pildistavad. Paari lausega, mis muutsid minu maailma.

See oluline jutt tuleb Peeter Lauritsa suust. Ma arvan, et ma  pildistasin nagu jahimees. Ma olin õnnelik, kui õnnestus saada pildile samasugune asi, nagu ma silmaga nägin. Füüsiliselt sarnane kujutis millestki või kellestki ja siis ma olen rahul. Sel põhjusel meeldib mulle pildistada näiteks kraanasid ja masinaid. Nad näevad pildil alati sama head välja nagu päriselt. Pilt jäljendab üks-ühele füüsilist tegelikkust.

Eriti tüüpiliste Jahimehe Piltide tegemisest olen ma osaliselt loobunud. Ma ei viitsi enam teha pilti, kus esiplaanil on teravustuna loom, lind või taim-lill ja tagumine plaan on udune või ühtlaselt ebaoluline. Et sa lõikad loodusest ühe osa välja ja paned endale kappi. Puhas jahimehe tegevus. Mul on minevikust selliseid looduspilte kuhjades, mingi hetk ei pakkunud see enam huvi. Minu lemmikud olid putukad ja pärast sai neid suurendades pisikesteks tükkideks lõhkuda ja kärbse karvu imetleda. Lahkamine.

Ansel Adams 1942

Teine kategooria, mille pildistamisest ma olen peaaegu loobunud, on see, mida enamus inimesi pildistada üritab: imekaunis suur looduspilt, kus on mäed, vesi ja soovitavalt veel ka päikeseloojang. Neid saab kokku võtta selle teema kõige edukama fotograafi nimega Ansel Adams. Ja see mees pildistas mustvalgelt! Tema jäljendamine on fotograafias väga levinud. Kuid, muarvates, on tegelikult võimalik välja arvestada kuidas sellist pilti edukalt teha. Ma peaaegu tean, aga ma lihtsalt ei viitsi enam: kuldlõige, esiplaan, keskplaan, tagaplaan, blaablaa.

Ilus looduspilt on tihtipale lihtsalt kitš. Mulle kitš meeldib küll, aga ma pole kunagi konkreetselt nii mõelnud, et ilusa üldise looduspildi tegemise mõte on jäädvustada nn. maasikavahukoor. Kuna ma nii ei mõelnud, siis üldjuhul mul selle pildi tegemine nii hästi ei õnnestunud kui Ansel Adamsil. Sest tegelikult tahtsin ma oma sisemuses pildistada hoopis mingit muud, aga ma ei saanud aru, mis see on. Nüüd ma tean. Tänu sellele saatele. Ma olen alati tahtnud pildistada seda emotsiooni, mida ma vaadates saan. Ja see emotsioon pole ei füüsiline ega magus. Emotsiooni täpselt sõnadega ära kirjeldada on keeruline.

Teisena esines ööülikoolis Karina Laurits, kes rääkis taoismist ja looduspiltidest. Ja siis ma sain aru, mida ma olen alati pildistada tahtnud. Pildistada ainult tunnet ja tema oskas seda ka sõnadega selgitada. Ma ise selgitaksin seda nii, et kui ma vaatan mingit kaadrit päriselust, siis ma saan emotsiooni ja kui pilt on õnnestnud, siis ma saan pilti vaadates ka emotsiooni, kuigi pilt füüsiliselt ei sarnane tegelikkusele. See pildi vaatamisest saadud emotsioon ei saa olla täpselt sama, kui päriselust saadu, aga ligilähedane. Siis on õige. Kui pildistamise eesmärgiks on täpselt kopeerida seda, mida silm füüsiliselt näeb, siis on tegemist tootefoto või dokumendifotoga. Neid kummaski ei tohiks olla liigset emotsiooni, vaid oluline on täpsus ja tehnika.

Tegelikult on kujutava kunstiga tänapäeval sama värk – pilt peab andma sulle emotsiooni. Kui ei anna, siis pilt minu peal ei tööta. Ei ole ei minu viga, ega pildi viga. Seepärast on ka kunstnikud emotsionaalsed ja tundlikud inimesed, et muidu ei ajakski neid miski looma. Mina olen aga piisavalt ratsionaalne, et vajada lisaks emotsioonide mõtestamist, registreerimist ja analüüsi. Kunstnik tavaliselt loob tegevust analüüsimata.

Vanasti, kui fotograafiat veel leiutatud ei olnud, pidid enamus kunstnikke tegema maale, mis täpselt kopeeriksid reaalsust. Kui leiutati fotode tegemine, hakkas ka maalikunst impressionistlikumaks (muljetepõhine) muutuma. Ning nüüd kui iga inimene on oma arvates fotograaf, saab pildistada mitut moodi:

• jahimehe pildid – sa pildistad realismi, tootefotosid,  jäljendades võimalikult täpselt reaalsust.
• jahimehe pildid – sa pildistad ninnu-nännut realismi kasutades perfektset tehnikat ja inimestele mõjuvaid värve ja kompositsioone. Või vastupidi – hea ajakirjandusfoto pildistab vastikuid asju, jälgides neid reegleid, kus õpetatakse kuidas  inimesel negatiivseid tundeid välja kutsuda. (Mõnedele inimestele vist lausa meeldivad veri ja laibad, et nende jaoks on see samuti positiivne tunne). 2 etteprogrameeritud lihtsat tunnet.
• sa pildistad emotsiooni unustades ära kogu tehnika ja jälgid ainult seda, mis tunne tekib. Fotoaparaadi ja objektiivide numbrid ei mängi mingit rolli. Need pildid, mida paljud tehnilised fotograafid põlastavad ja ei mõista, miks keegi end kunstnikuks nimetav inimene ei suuda fotot fokuseerida, rääkimata heeblite õigest nihutamisest.

Miks mulle tundub, et mu suhtumine fotosse  on muutunud? Nagu kallis lugeja teab, tegelen ma nüüd päev otsa pildistamisega. Ma pean nutitelefoniga ülesse pildistama kogu menüü. (Muideks, ma olen nüüd seda tänaseks nädal aega teinud ja pisut üle kilo alla võtnud. Juhuu!) Alguses ma rumala peaga üritasin tootefotot teha, aga nutitelefoniga perfektse tehnilise pildi tegemine on kepp ruudus. Eile mõtlesin, et peaks lisaks toidule ka natuke tuba pildile jätma. Väga huvitav on mitu aastat hiljem vaadata milline tuba vanasti oli. Täna üritasin lisaks toale ka akent pildile saada ja avastasin, et pilt hakkab juba minuga kaasa mängima ja muutubki huvitavaks. Ja ma sain aru, et ma olen emotsiooni pildistanud. Riputasin pildi ka kohe kiiresti instagrammi. Sel pildil on täiesti omaette emotsioon, mille tekitas vastu valgust pildistamine. Minu jaoks on see lapsepõlve hommiku emotsioon, kus õues on juba valgem kui toas.

Vot nii diip siis täna. Teile meeldib pildistada?

PS! sorry, et mu keel täna nii hüplik ja konarlik, mõte lasi ringi ja ei lasknud sõnu seada ja ma tahan postitusi alati kohe avaldada, mitte sahtlipõhjas soojendada ja parandada.