Seal kus mu kott, seal mu kodu

Ritsik kirjutas, et tema on äärelinna tüdruk ja kutsus ka teisi blogijaid oma juurtest kirjutama. Kuna kodu on minu jaoks väga oluline koht, siis jäin mõttesse, et kus mu juured asuvad ja sain aru, et mul ei ole selliseid juuri nagu Ritsikul. Kuid ma ei ole ka niimoodi juurtetu nagu Ebapärlikarp. Tegelikult mind lausa ärritas tema suhtumine Kohtla-Järvesse. Aga enamus ta postitusi mõjub mulle ärritavalt.

Minu juured võiks vabalt olla Kohtla-Järve rajoonis, sest mu vanavanemad elasid seal ühes külas ja suure osa oma lapsepõlvest veetsin ma nende juures. Nad elasid, nagu klassikaliselt vanaemale ja vanaisale kohane, aiaga majas, kus laudas peeti lehma, lambaid, kanu ja pesemas käidi üks kord nädalas saunas. Saunas, kus leiliruum oli ka pesemisruum ja riiete vahetamise ruumis oli pliit, mille peal seisis alati suur pajatäis keedetud seakartuleid ja kambrinurgas Riga pesumasin. Vett sai õues kaevust ja köögis välisukse kõrval oli kaks veeämbrit kopsikuga ja põrandal solgiämber, kuhu kallati kõik ülejäänud vesi ja loobiti erinevad jäätmed, mis ahju või seale ei kõlvanud. Solgiämbrit tühjendati õunapuu alla. Erinevate ämbrite tassimine oli vanaisa töö. Vanaema tegi süüa ja lüpsis lehma. Kolm korda päevas. Mõlemat.

idaviru

Ida-Virumaa suvi 2010

Nüüd on nii vanaema kui vanaisa surnud ja seal majas elab mu onu oma perega. Saun on ikka samasugune, aga loomi enam ei peeta ja majas on kanalisatsioon ja WC. Enamus aiast on ka enam-vähem samasugune nagu 30 aastat tagasi. Aga ida-Virumaa tundub nii kaugel, et ma pole sinna vähemalt 4 aastat enam jõudnud. Ei ole erilist tõmmet, kuid mulle ei meeldi, kui Ida-Virumaast halvasti räägitakse. Jah, Kohtla-Järve on suuremas osas ehitatud sotsilistlikus vaimus ja kuna seal enam sellist tööstust pole, nagu nõuka ajal, on palju tühje maju. Enam ei ole nii, et Lenska maanteelt juba mitu kilomeetrit enne Kohtla-Järve ristmikku on talvel lumi tugevalt määrdunud. Mul on praegugi ninas selle kandi põlevikiviõline lõhn. Enam seda ei ole. Kõik need asjad olid lapsepõlves ja meenuvad nostalgiliselt, aga enam neid pole ja see ei häiri mind.

Mu juurikad peaksid olema Paide rajoonis, sest seal elasin ma oma esimesed 17-aastat. Jah, kui ma sõidan mööda oma koolimajast, siis ma alati vaatan seda maja ja kui unenägudesse on kooli vaja, siis sealt saab. Jah, mul on mingi teistsugune tunne, kui ma käin oma tädi juures, kes elab seal külas, kus ma kunagi lapsena elasin. Teistes külades sellist tunnet pole. Ma elasin maal kortermajas, kõigi mugavustega. Minu mängumaadeks olid metsad ja silikatsiiditehas. Kuid ma lähen sinna külla ikkagi vaid selleks, et tädi külastada, mitte sellepärast, et oma lapsepõlvemaad näha. Viimati käisin jõulude ajal. Puud on nüüd suuremad kui 25 aastat tagasi. Ja ma tean, kus asub küla ainus kastan. Ta on ikka samasugune kui siis. Mu ema elab ühes teises Järvamaa külas, kus ma pole elanud, aga ka talle sinna külla minnes on hea tunne, sest kohe jõuab kohale ja see on ka ilus küla.

Aravete

Silikatsiidist maja Järvamaal

Nii Järvamaa kui Ida-Virumaa tekitavad tundeid vaid sellepärast, et ma elasin seal lapsena. Täiskasvanuna olen ma Tallinnas elanud. Paljudes erinevates korterites, mis kõik asuvad kesklinnas. Ema ükskord küsis, et kas ma tunnen mingit erilist tunnet, kui ma lähen mööda sellest majast, kus ma 10 aastat elasin. Seal sain lapse ja puha. Ja ma vastasin, et ei tunne midagi erilist. Jah, ma vaatan seda maja, et näe midagi on teisiti, õuest on kõik puud maha võetud, aga sooja tunnet küll pole. Kõiki neid maju, kus ma elanud olen, vaatan alati, et millised kardinad mu kunagise akna ees on ja nii, aga ei mingit erilist hingeliigutust. Ma ju ei ela seal enam. Mul pole võtit, et tuppa minna.

Kuid mul on väga soe sisetunne oma praeguse elukohaga. Siia võib läheneda neljalt erinevalt poolt ja alati ma vaatan, et kas juba paistab ja kui paistab tuleb soe tunne sisse – minu kodu! Teen ukse lukust lahti ja nuusutan – minu kodu lõhn! Kui keegi uus tuttav küsib, et kus ma elan, siis ma tavaliselt vastan, et Lasnamäe külje all. Lasnamäele ongi siit väga vähe maad. Mu arust kõlab lause “Ma elan Kadriorus” eemaletõukavalt. Inimesed hakkavad kohe mõtlema, et ma olen mingi ülbe tõusik ja üritavad alt ülesse vaadata. Mulle ei meeldi, kui mulle alt ülesse vaadatakse, kui põhjuseks on materiaalne maailm. Jah, tunnustage mind minu isikuomaduste pärast, aga Kadriorus elan ma selle pärast, et see korter sobis mulle – hea hind, sobiv suurus ja kõik mugavused kesklinnas. Ma võin siit ära ka kolida, kui on vaja. Kolimine kui tegevus on vastik, aga ma ei ole selle korteriga kokku laulatatud. Hiljem vaataksin ka seda maja nagu kõiki neid eelmiseid kodukohti, et näe, seda maja ma tean. Siin ma olen olnud ja elanud ja teinud ühtekomateist.

Ma ei teagi, kas mul on juured olemas? Ma ise ei tunne end juurtetuna, aga ma ei taha ka milleski liiga kinni olla. Niikuinii ma olen praegu kinni selles, et ma elan Tallinnas ja Eestis. Ma arvan, et ma võiksin näiteks Hispaaniasse hoopis paremini sobida, aga ei ole niisugust julgust, et siit jalga lasta. Ja ma pole ka kunagi Hispaanias käinud. Äkki mu juured on hoopis seal, aga ma pole kunagi vaatama sattunud. Teil on normaalsed juurikad?

Tagged:

2 thoughts on “Seal kus mu kott, seal mu kodu

  1. gaidi randmae 29. veebruar 2016, 15:21

    Mina olen sündinud ja elanud ja elan siiani Kohtla-Järvel, pole see linn midagi nii hull😉 Minu arust on Tallinn hullem🙂 Aga oma juurtest polegi blogis kirjutanud, vist peaks ka seda tegema🙂

    Like

    • Manjana 29. veebruar 2016, 15:54

      Üldse pole hull, muarust. Eestlased, kes Kohtla-Järvel elavad ja neile meeldib, võiksid rohkem sellest linnast kirjutada, siis inimesed ei arvaks enam imelikult.

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: