Kuidas ma Facebooki tagasi läksin

Täpselt viis kuud pidasin ilma FB-ta vastu ja ravisin sõltuvusest tekkinud haavu. 15. veebruaril läksin tagasi. Kõik oli täpselt nii nagu vanasti. FB-st äraminek oli küll keeruline: õiget kohta tuli kaua otsida ja pärast vastata sada korda küsimusele “Sa TÕESTI tahad ära v?” Nüüd tuli ainult õige kasutajanimi ja parool sisestada ja kõik jätkus nagu oleks korraks suurelt joomapeolt WC-s oksendamas käinud.

Seoses FB-võõrutusteraapiaga avasin nädal peale oma kontost loobumist uue konto. Ma ei riputanud sinna ühtegi selfit, enda kohta käivat õiget numbrit või nime ja ei lisanud ühtegi sõpra. Kuid ma laikisin erinevaid kultuuriasutusi, et ma teaksin millised üritused toimuvad ja saaksin päriselus osaleda. Väga viisakas ja intelligentne värk. Kord päevas heitsin pilgu peale ja mingit vajadust polnud seal pidevalt rippuda. Kuid mingi hetk sain aru, et ainult kohtade laikimisest ei piisa, et üritustest teadlik olla. Näiteks näituste avamised, raamatuesitlused jms kultuurikraam ei jõua minuni, kuna suurem osa infost postitatakse FB-sse inimeste poolt. Tegelikult jõuab enamus ürituste infot hoopis läbi selle, et sõbrad sinna lähevad. Kuid mul ju sõpru polnud. Virtuaalsete sõbrasuhete vastikuse pärast ma ju FB-st loobusingi.

Teine asi, mis mind häirima hakkas, oli stalkimise keeruliseks muutumine. Mulle meeldib stalkida! Ma olin sel teemal juba siis kõva käsi, kui keegi internetti ei kasutanud. Facebook on maailma parim jälitustööriist. Tahad teada, milline inimene on, vaatad kes on ühised sõbrad, sarnased hobid ja kohe pilt selge. Nüüd pidi iga inimese terve sõbralisti üle kammima ja see oli küll tüütu tegevus.

Ja ma otsustasin FB vana konto taasavada. Kuid ma seadsin endale mõned reeglid. Esiteks see, et ma ei kommenteeri ega laigi teiste inimeste postitusi. Seda reeglit olen ma kahe nädala jooksul paar korda eiranud ja ka kahetsenud. Need niinimetatud kommentaarid ja vastused kommentaaridele on FB-s maailma kõige nõmedamad asjad üldse! Need ei ole arutelud vaid möödarääkimised ja muud tühisused. Ma olen selle kahe nädalaga end palju kordi tagasi hoidnud, et kummalisele “vestlusele” mitte lisada oma lollust. Inimesed kommenteerivad täiesti lampi. Isegi väga intelligentsed inimesed kirjutavad kommentaariks mõttetusi. Keskkond nüristab.

Ja ma olin ära unustanud kui nõmedad on vestlused Messengeris. Seal ei kehti normaalse suhtlemise reeglid. Inimesed võivad kesk vestlust otsustada, et lähevad kööki võikut tegema ja nad ei hoiata sind, et järgmised 5 minutit nad ei vasta. Mõned inimesed hoiatavad ka.  Vanasti mind tohutult häiris, kui ma nägin, et inimene on online, aga ei vasta. Nüüd ma võtan külma kõhuga – FB ongi haige koht, ära närveeri.

Siis ma otsustasin, et ei postita seinale enda kohta käivat infot. Midagi ma olen postitanud. Mingi hetk peaks ära kustutama. Vanasti oli mul reegel, et sõprade arv ei tohi liiga suur olla. Nüüd ma leidsin, et suur sõprade arv on okei, kui ma isiklikku infot ei postita. Mida rohkem FB sõpru, seda rohkem võimalusi, et nad võivad pakkuda midagi ka pärisellu. Võõraid, neid keda ma kohanud pole, ma ikka sõbraks ei lisa. Enne deit ja siis FB sõprus!

Kuid kõige raskem on olnud end sealt leheküljelt eemal hoida. Ma arvan, et ma olen seepärast vähem blogima hakanud, sest ma ikkagi veedan seal päevas rohkem kui 10 minutit ja need minutid ei anna ellu mingit lisaväärtust.

Kuid pühapäeval ma vajutasin FB-s ühte toredat nuppu, mis loosis mulle selleks nädalaks igaks päevaks ühe sõbra ja tegevuse, mida me koos päriselt teha saaksime. Täna on kolmapäeva õhtu ja ma olen sel nädalal juba kolme erineva sõbraga meeldivalt aega veetnud. Edaspidi enam nii hästi ei lähe, sest ta leidis sõbranimekirjast ka inimesi, kellega ma eriti ei suhtle ja nemad ütlesid kohtingu ära. Pühapäevaks on üks kokkusaamine ja siis ma teen sellest toredast nädalast pitidega kokkuvõtte.

linn

Eile käisin Toompeal linnavaadet imetlemas.

Aga nutitelefoni ma FB-d enam panna ei kavatse. Messengeri igaks juhuks panin ja keerasin igasugused teavitused maha. Praegu ei suuda ma küll endale ära põhjendada, miks messenger nutitelefonis hea peaks olema, kui ma väljaspool kodu telefoni ainult pildistamiseks ja helistamiseks kasutan ja pidutsema minnes üldse kaasa ei võta.

Igatahes ei tee FB mulle enam niimoodi haiget nagu ta enne sealt äraminekut tegi. Nii palju, et ma pidin tast loobuma. Taastusravi ikkagi täitis oma funktsiooni. Loodame, et uuesti lappama ei lähe.

Tagged:

9 thoughts on “Kuidas ma Facebooki tagasi läksin

  1. ebapärlikarp 3. märts 2016, 10:23

    Krt, ma ei leia like nuppu sellele postitsele😀

    Like

    • Manjana 3. märts 2016, 17:17

      ja ma ei tea kuidas seda like-nuppu siia saaks😦

      Like

  2. Morgie 3. märts 2016, 10:38

    “Ja ma olin ära unustanud kui nõmedad on vestlused Messengeris. Seal ei kehti normaalse suhtlemise reeglid. Inimesed võivad kesk vestlust otsustada, et lähevad kööki võikut tegema ja nad ei hoiata sind, et järgmised 5 minutit nad ei vasta.” – hea inimene, aga see´p see messengerivestluse mõte ongi. Samamoodi Skype, Hangouts ja sms-ide saatmine.
    Inimene saab su teate kätte ja see ei kao ära – vastab siis, kui saab. Ja ongi kõik hästi. Ma eelistangi just messengeri kaudu suhtlemist helistamisele, kuna siis ei ole ohtu, et ma kellegi koosolekule sisse sõidan.
    E-kirja kirjutamine tundub tihti liiga ametlik, seda kasutan võõrastega või ametialaseks suhtluseks, messenger on selline kena poolpehme vahevorm kirja ja kõne vahel.

    Paljud on online nutitelefonidega – see ei tähenda, et neil oleks alati võimalik koheselt vastata. Või jäetakse arvuti käima, kui ise poodi minnakse. Mitm. variandid.

    Like

    • Morgie 3. märts 2016, 10:38

      Aa, näiteks – ega ma töö juures ju ka arvutit kinni ei pane, kui koosolek algab.

      Like

    • Manjana 3. märts 2016, 12:38

      ma eelistan sellepärast telefoni, et siis saab mõni asi ka aetud, mitte lihtsalt maolensiin-juttu ajada. smssid on kõige mõtetumad asjad üldse. need leiutati nendele, kes ei julge näkku öelda, kui nad sinuga suhelda ei taha.

      Like

      • lendav 5. märts 2016, 02:28

        Mina tarvitas sms-e üsna tihti. Näiteks on koolis olevale lapsele vaja midagi öelda ja ma igaks juhuks mitte ei helista (ma ei tea nende tunniplaanide kellaaegu peast), vaid saadan sõnumi. Vastab siis, kui saab. Näiteks mis kell lapsel kool lõpeb, olen autoga Tartu minemas ja saaksin ta ise koju tuua – ei pea bussiga tulema jms. Vahetevahel on mul endal selline töö, kus ma ei saa telefoni vastu võtta, siis antakse mulle ka sõnumiga märku (ikka lähedased – ema, lapsed, lähemad sõbrad), kui midagi olulist on vaja teatada. Me suhtleks alati hea meelega otse, sõnum on ikka teine valik. Üks mu töökohtadest on selline, kus on väga kehv ja kõikuv levi. Helistamine on tihti võimatu, aga sõnum tuleb läbi. Kasvõi selline: helista mulle kohe, kui saad. Sms-il on täiesti oma koht olemas.

        Like

        • Manjana 5. märts 2016, 16:10

          koolilapsega suhtlemise puhul on see jah parim variant. nõus. kes neid vaheaegade kellaaegu jälgida viitsib.

          aga sms sisuga “mis teed?” kelleltki sõbralt või tuttavalt, ajab mind vihale – mulle võib alati helistada, selline sms tähendab, et ega teda nii väga ka ei huvita, et helistada viitsiks. et ta tahab, et ma ise talle helistaks. tihtipeale on mul telefon kuskil esikus mantli taskus või magamistoas ja ma ei kuulegi seda lühikest sms-i heli ja võin seda mitu tundi hiljem alles märgata.

          Like

  3. Crick 5. märts 2016, 02:00

    Never thought of you as the stalker type.. Vahva ettevõtmine igaljuhul.

    “Need leiutati nendele, kes ei julge näkku öelda, kui nad sinuga suhelda ei taha.” Kas halvad kogemused?

    Like

    • Manjana 5. märts 2016, 16:04

      mitte seda tüüpi stalker, kes kogu aeg helistab ja vahetevahel lilledega akna alla ilmub😀

      mitte isiklikus plaanis halvad, aga üks klient saadab alati sms kui ta lubatud ajal tulla ei saa, kuigi muidu suhtleme telefoniga. jah, see ongi kõige tüüpilisem variant – öelda, et ma ei saa tulla. olen seda ise ka teinud, ei pea midagi põhjendama ja tõtt ka ei pea ütlema (et mul parasjagu puudub tahtmine sinuga kokku saada), sest sms on lühike.

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: