Sõbrannadest ja sõprusest

Eelmine nädal oli nii mõnus! Nagu ma eelmises postituses mainisin, loosis FB mulle igaks nädalapäevaks sõbra, kellega aega veeta ja nädala lõpuks oli neli seitsmest täppi läinud. Ma ise küll poleks niimoodi ennast ja teisi organiseerida suutnud, et lihtsalt helistangi iga päev ühele sõbrale ja kutsun teda välja. Nüüd polnud mingit probleemi, sest FB ju ütles, et nii saab olema. Mul oli hea vabandus. Isegi see, et mõned nimekirjast eitavalt vastasid, ei häirinud mind karvavõrdki. Loogiline ju, et kui sa tunned inimest aastaid ja pole temaga eriti tihedas suhtluses, siis on sellel põhjus – teil pole koos huvitav.

Viimasel nädalal on blogitud depressioonist ja sõprade leidmisest. Mallukas algatas mõlemad teemad. Depressiooni kohta ei oska ma midagi öelda, sest minusugune optimist ja enesearmastaja ei tea, mis depressioon on. Kolmekümnendate teisel poolel oli suht kehv aeg, kus iga november ja lõpuks juba ka oktoober kassisin halva tuju käes, aga see oli tingitud kehvast pereelust ja peale mehest lahkuminekut läksid ka novembrid normaalseks tagasi. Sõprade leidmise kohta oskan ma vast rohkem kaasa rääkida.

Mina tunnen end kõige paremini siis, kui mul on mitu head tuttavat või sõpra. Need ajad, kus oli vaid üks suure algustähega sõbrants, kellega mitu korda nädalas kokku saada ja südant puistata, jäävad alla 25- eluaastasse. Ma olen nüüd neljakümnendates seda noorpõlve sõbranna asja natuke uuesti proovinud, aga need sõbrannad olidki alla 25-aastased. Päris omapärane tunne oli – nagu oleks uuesti teisemeliseikka kukkunud, aga täiskasvanuna. Isegi sõbrannadevahelist armukadeduskolmnurka, kes kellega rohkem aega veedeb, sai uuesti proovitud. Aga sellised intensiivsed suhted ei kestnud kaua, mõned kuud ja siis rahunesid maha. Võimalik et vahepealsed draamad kulutasid auru ära.

Kust täiskasvanuna sõpru leida? Ma ei viitsi isegi valehäbi tunda – enamus sõpru, kellega ma suhtlen, olen ma oma kodukõrtsist leidnud. Kui mul mees oli, siis ma käisin harva kõrtsis ja mu põhilised sõbrannad olid hobi kaudu leitud. Tol ajal oli mu hobiks poliitika. Nendest sõbrannadest, kes mul enne lapse saamist olid, pole enam kedagi järgi jäänud. Kuid ka kahekümnendates oli mu parim sõbrants kõrtsist leitud.

Paljud inimesed omavad sõpru kooliajast ja eelnevatest töökohtadest. Mina mitte. Jah, ma olen mõnedega erinevatel põhjustel näiteks kord kolme aasta jooksul kokku saanud, aga ma ei nimeta sellist asja sõpruseks. Sõbra puhu võiks kokkusaamise tihedus olla alates paar-kolm korda kuus, kuni kord poolaastas. Kuigi see viimane on ikka natuke liiga harva, ma arvan. Iga nädal üks kord võib ka ühe inimesega kokku saada, aga siis tekib oht, et ma tunnen, et asi muutub igavaks ja lämmatavaks. Eriti kui on tegemist inimesega, kellega koos kõrtsituurile minnes tuleb kogu aeg ainult temaga aega veeta.

See viimane lause kõlab vast paljudele kummaliselt, aga mulle meeldib üksinda mööda kõrtse konnata ja ise otsustada, kellega ma järgmised pool tundi suhtlen ja millal ma edasi kõnnin. Mul on lõpmatul arvul igasuguseid erinevaid tuttavaid, kuna ma tutvun hea meelega, aga pealiskaudselt. Väga hea variant on näiteks sõbranna, kellele võib suva hetk öelda, et kuule, ma nüüd lähen üksinda edasi, sa vaata ise kuidas hakkama saad. Muidugi ma olen võimeline ka ühe inimesega mitmeid tunde koos ringi hängima, aga siis tuleb selliste hängimiste vahele piisavalt suured pausid jätta.

Mingi aeg oli nii, et ma ise sõpradega ühendust ei võtnud, vaid nemad võtsid minuga, sest minu aeg on alati vabam kui kellelgi teisel. Kuid nüüd ma helistan ikka ise ka ja proovin kontakte soojas hoida. Jutt käib sõbrannadest, eksole. Meessoost tuttavaid on mul ka mitmeid, aga neile ma ei helista, et asja mitte liiga tõsiseks ajada. Juu siis nende hulgas sellist, kellega tahaks tõsiseks ajada, pole. Või ma ei julge.

Eelmisel nädalal sain päevasel ajal kokku nelja erineva sõbrannaga ja kõigiga ma veetsin koos umbes kaks kuni kolm tundi ja meil oli piisavalt huvitav. Ma arvan, et neile ka meeldis. Sai südant puistata ja niisama klatši. Me ei teinud koos midagi väga konkreetset. Üldiselt algas deit jalutuskäiguga kas (linna)looduses või linnas ja lõppes lobisemisega tee või kohvitassi kõrval. Kui ma mõtlen, et kas ma tahaksin järgmisel nädalal ka nii teha, siis päris nelja päeva vist ei tahaks kindaks deidiks ära planeerida. Mul kolmapäev juba on kinni, ühele blogilugejale, keda ma pole varem kohanud. Mulle ei meeldi tihedad plaanid ja liigne aja kinni olemine.

lasnakas

Eilane jalutuskäik Lasnamäel

Reede öösel juhtus Kelmis hirmutav asi. Astusin mina sisse tantsuruumi umbes kell kolm või neli (öösel) ja jäin ukse juurde seisma, et vaadata, mis saalis toimub. Kohe sealsamas seisid kaks tütarlast, kes vaatasid mind hetke ja siis tuli üks, keda kaunistasid pikad blondid juuksed, minu juurde ja teatas, et tema loeb mu blogi. Ütles, pööras kohe ringi ja läks sõbranna juurde tagasi. Ja mina olin täiesti ehmunud. Korraks ma mõtlesin, et läheks küsiks üle, et kas ta loeb ja vannub omaette või talle meeldib ja see “ma loen” oli umbes nagu kompliment, aga ma ikka ei julgenud. Vot mis juhtuda võib kui bogisse endast pilte riputada!

Tagged:

4 thoughts on “Sõbrannadest ja sõprusest

  1. KM 7. märts 2016, 15:10

    Hehe, ma ka nägin sind ükskord, Kohas küll. Oleks äärepealt kogemata “Tere” öelnud, aju ei registreerinud ära, et sa ju mind ei tea ega tunne. Tagantjärele mõeldes oleks võinud “Tere” ikka öelda😀

    Like

    • Manjana 7. märts 2016, 15:34

      Koht ongi mu kodubaar, seal on väga ok kõigile tere öelda🙂

      Like

  2. Maria 7. märts 2016, 18:35

    Haha, oleksin võib olla pidanud lisama, et loen su blogi, sest mulle meeldib see 😀

    Like

    • Manjana 7. märts 2016, 19:30

      aitäh, mulle kiitmine meeldib🙂

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: