Naine, tee endale oma firma!

Paar päeva tagasi oli Postimehes jutt kuidas Eesti naised küll sooviksid oma firmat teha, aga soovijatest jõuab tegudeni vaid 10%. Mehed pidavat meil oma firma tegemisel hoopis aktiivsemad olema. Seda lugedes patsutasin endale tunnustavalt õlale: “Näe, Manjana, ise naine ja nii tubli! Sa oled jälle meeldivalt silmapaistev olnud!”

Mind see statistika üllatas. Ma ei teadnud, et meil ainult 10 protsenti kõikidest inimestest on firmaomanikud. Arvestades kui kohutavalt lihtne (ja suhteliselt odav võrreldes mõne aasta taguse ajaga, kui tuli ka alguskapital leida) on netis osaühingut teha, ma ei oleks uskunud, et inimesed kasvõi uudishimu pärast endale pisikest firmakest teha ei taha. Noh päris töö kõrvale nagu pisike hobi või nii. Kuid siis ma ei pidanud oluliseks antud teemal blogima hakata.

Täna lugesin Murcat ja tema oli sama teemal kirjutanud. Ma ei teadnudki, et inimestel on kombeks võõrastele inimestele probleemide lahendamiseks firma tegemist soovitada. Kas tõesti on need 10% eestlastest nii agressiivsed ja rumalad? Või satub soovitajate hulka ka neid, kes ainult unistavad, tegudeni ei jõua ja siis rahulduvad oma saamatust teistele pähe määrides? Hea võrdlus, et kui kurdad, et tahaks head filmi näha, siis ei ole sobiv vastus, et tee ise oma film ja ära vingu!

Loomulikult on soovitus suva inimesel ise filmi teha sama rumal, kui soovitada teisele inimesele sobiva äpi saamiseks ise idufirma teha. Huvitav, mitmel protsendil eestlastest on oma idufirma ja kas neil ongi põhikirjas, et mul on osaühing ja kuna ma teen seal äppe ja plaanin ruttu sama rikkaks saada kui Bill Gates, siis kutsuge minu osaühingut idufirmaks?

Vaatasin vikipeediast järgi, et mis imeloom see idufirma on ja sain kõhutäie naerda – see kirjeldus on mingi täielike udupeade kirjutatud. Idufirma on seal kirjelduses kui täiesti tavaline programmeerimisega tegelev firma, sest kõik muu jutt võib käia ükskõik millise osaühingu või aktsiaseltsi kohta. Ja inimene, kes start-upi iduks tõlkis oli küll keele-keenius. Minu jaoks kõlab sõna  “idu” inimese kohta suhteliselt kehva alatooniga – sa igevene idu! Ma kujutan ette kuidas ruumitäis 20-aastaseid noormehi istus koos, vehkis kätega ja rääkides estonian english-s, silmades välkumas dollarid ja siis kirjeldas keegi hipster nõrka taimekest, kes ajab oma peakese ehk idu läbi asfaldi.

… ja siis sõidab temast auto üle.

Seda autoga ülesõitmise värki kirjutas ka Murca. Murca arvas, et oma ettevõtte tegemiseks peaks olema tark ja elukogenud. Täiesti vale arvamus. Võib olla tark ja elukogenud, aga see ei soodusta üldse oma firma tegemist. Tark inimene kipub üle mõtlema. Tark inimene arvestab kohe välja kõige negatiivsema stsenaariumi ja leiab, et kellegi teise firmas kellast kellani ülemuse sõna kuulates on ikka hoopis turvalisem päevi õhtusse veeretada. Ja elukogemus, mis on saadud kellegi teise heaks töötamisega, ei mängi kuidagi iseseisva töötamise kasuks.

Minu jaoks on kellast kellani kellegi teise firmas töötata stressirikas. Mulle meeldib suvalisel ajal suvalisi asju teha. Ja ma vihkan, kui keegi teine ütleb mulle mida ma tegema pean! Tehku oma koolitusfirma, kui õpetama kipub! Kliendiga on mul võrdne võrdsega suhe. Kui mõni klient arvaks, et tema on kuningas ja ma ta ori, siis ma võin ta pikalt saata ja kasvõi roppude sõnadega, kui tahtmine tuleb.  Püüa sa seda võõras firmas teha! Teise tüübi firma võib, hoolimata sellest kuidas ma tööd teen, pankrotti minna või otsustatakse mind lihtsalt vallandada. Majandusliku elukogemusega inimesena ma tean, et pankrotti lähevad Eestis need firmad, kus omanikud halastamatult varastavad, ei oska arvutada või ei saa aru, mis ümberringi toimub. Mul pole mingit huvi end pankrotti ajada.

Minu jaoks pole oma firma omamine majanduslikult riskantne, kuna ma ei aja suurt raha taga ja ei võta mittemingisuguseid riske. Mul on mõned püsikliendid ja mõned ühekordsed kliendid ja kui keegi neist ära kaob, siis teised jäävad ju alles. Ma ei ole kellelegi võlgu ja mul pole püsikulusid.

Kuid jah, oma firma tegemiseks peab olema hea mõte, mida sa teha tahad, kuidas sa seda paremini teed kui teised ja kuidas sa leiad need tüübid, kes sult sinu asja osta tahavad. Igasugused mõtted, et ma olen nii loll ja rumalam kui teised, ei ole abistavad mõtted.

Murca arvamus, et vaja on tagantkütvat ja põnevusthoidvat huvi, on väga tõsi. Kuigi minu puhul pole seda eriti. Ma tegin oma firma vajadusest raamatupidamisteenust müüa ja nüüd olen lihtsalt nii vana, et keegi ei palkaks mind suurfirmasse. Oma firmaga teenust müües mõjub mu vanus usaldusttekitavalt ja on plussiks.

Oma firmas võin ma iga päev tulla välja uue toreda mõttega, millega veel võiks raha teenida. See natuke kaldub tagantkütva huvi valdkonda, kuna mu peake toodab pidevalt uusi ideid. Mõnikord tulevad ka kliendid välja mõne pakkumisega, mida nad minult osta sooviksid. Viimane sellekohane pakkumine kõlas, et kas ma registreeriksin välismaalasele oma büroosse firma. Sellele palvele vastasin ma eitavalt, kuigi oleks ju võinud kuritegelikult hunniku nutsu küsida. Mõnikord pakub riigikorraldus uusi teenimisvõimalusi. Näiteks siis kui me eurole üle läksime teenisid kõik naksakamad raamatupidajad raha firmade ümberregistreerimisega.

Oma ühemehe-firmas ma saan teha korraga palju erinevaid asju, ma ei pea ainult raamatuid pidama, ma suhtlen klientidega, tegelen oma koduleheküljega, turundan. Mulle sobib mitmekülgsus, paljudele inimestele vast ei sobi.

Ma ei tea, kas mu postitus mõjus kuidagi ettevõtlikele ja iseseisvatele naistele julgustavalt või mitte, aga ma igatahes püüdsin. Lisaks võite lugeda mu detsembrikuu postitust: Minu kogemused oma osaühinguga.

viru

Viru keskus

Oma poekese tegemine on muarust kõige igavam ettevõtlusvorm. Noh, kas mu postitus mõjus natuke innustavalt neile, kes tahaksid, aga ei julge oma firmat teha? Või mu lugejad enamuses ei tahagi?

Tagged:

%d bloggers like this: